[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 1 artikkel

mesi mesi Kei, g mee S L Juu Amb JMd Trm Lai Plt KJn, mie R Ris HJn JJn Koe VJg Iis, mi̬i̬ Hää eL, mede Kod; n, g mesi VNg; meži, mieži g mi̬i̬, mie Lei

1. mesilaste tekitatud magus siirupjas vedelik; nektar `mustemb kui süsi, magusamb kui mesi = uni Jõe; kui vägä mett süöd, sie janutab `ninda et `juua tahad Lüg; meesigad - - sinised `öitsed, mesilinnud `vötvad [nendelt] mett Jäm; nii magusad öunad `kasvasid, `umbest kut oleks mesi olnd Khk; suine mesi; sügisene mesi Kär; Seastene aeg oli õide `vaene, mesilastel oli mett vähe Pöi; ma ole mett palavas tein, siis teeb rinnad `lahkeks Muh; kärje mesi `ööltakse kõege parem mesi olevad Kul; [see on] viimane veel minu metest; seda varast õiede mett akatse teiskuus (augustis) juba `võtma Var; kurgu`aiged on paelu mett viind minu käest Vän; kärbes kukkus mette Juu; vanast üks puu `ańdis kolm `puuda mett Amb; põrand `nätsund miest JJn; pane mett leiva `peale VJg; saime tänavude paĺlu mett Iis; laps õli `aige, tegimä ti̬i̬d medegä; näil oo magusad õõnad, nõnnagu meded Kod; mesilinnud `korjavad mett KJn; mesi mokan, saṕp `süämen (lipitsejast) Trv; Mõnel poisil kavval jutt, ju̬u̬sk ku mesi Hel; mia ole kõ̭ik mi̬i̬ iki ärä söönu, no meh mä oia tost mi̬i̬st Puh; küd́setu mesi `olli rohiss. vanast pannit leev́ä `ahju, siss `panti mesi leev́ä `sisse `klaasiga; igäne maru joodik ja `meie poiss käib nigu mett `lakma `sinna; kõneleb nii mahedade nigu mesi oless keele pääl; mia `tahtsi periss `seĺget mett, mes `siĺmä panna `kõlbab Nõo; kimalasõ mesi om küll kah hää, agaʔ toda om rassõ `samlide alt kätte saiaʔ Kan; `Koŕssi raha nigu mehine liĺli päält mett `koŕjas Urv; küŕvitsille panõ ubinit ja `sukrut mano - - siss saa ku mesi; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; mett anna es joh́t süüäʔ, liha ja `võidu ańd; sjaal om kolmkümmend mehidse pakku, sääl määritänü˽kül˽su üleni `mi̬i̬ga˽kokko Vas; latsõ nudsivaʔ riśtikhaańa tutta sisest mett; keväjä `saiva meh́itseʔ kõ̭õ̭ inämb mett, ku `uibo `häitseväʔ; siĺmä `perrä arvatass, kui paĺo mett jättäʔ talvõst `meh́tsele ala Räp; tu̬u̬d kimalasõ mett vi̬i̬l hoietass silmärohost Se; mis um magusamp mett. uni Lut || (meelitamisest) `Oskad sa ige mett moga `pääle `määridä Kuu; Käis mett moka pεεle mεεrimas Emm; Sie jutt oli talõ miele `järge, üsä nagu olõs mett moka `piäle miäritud Khn; Ämmäl oĺl hää mi̬i̬ĺ, nigu mesi olõss moka pääle määrit Vas

2. (taimehaigus) rüäl om pää mett täis - - rüä uhaku kikk tilguve `mi̬i̬ge Krk; ku äitsemine sitt om, siss lü̬ü̬ mi̬i̬ `sisse, siss rüäl terra ei ole Ote Vrd mesi|pea