Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
mekutama mekut|ama Jäm Kaa Vll Pöi Jür VMr VJg Kod Nõo Kam, -eme Hls Krk Hel; mekotam(m)a Plv Vas
1. mökitama a. (looma, linnu häälitsemisest) metskitsed mekutavad Kod;
ku `taevasikk mekutess, siss tule siul ää `aaste Krk;
kit́se raebe om roninu katusse arja pääle, mugu mekutap sääl Nõo;
ta‿m nigu kitsõ mekotamine, ta‿i olõʔ kellegi `naarmine Plv b. katkendlikult, segaselt rääkima mis sa mekutad ku `seĺgest ei räägi VJg;
sedäsi mekuts, aa sõna taga;
mis sa mekudet, ku sa kõnelet, siss kõnele, ärä mekute;
lait́s akaśs `seĺgest kõnelem, jäi mekutemine `järgi Krk || mekutejet om pallu, ken `päitsit pähä `aama tule, neid ei ole üttegi Krk 2. mökutama a. (söömisest, joomisest) joo [vein] oort ää - - kui sa akkad mekutama, siis sa‿p taha mette Vll; Ää mekuta sii midagid - - see lihab sole sisse küll Pöi; Mis veel mekutad, akka juba sööma Jür; küll om ta närb, mekuteb man ja kaeb kübene `kaupa Hls; mis sa sääl söögi man mekudet, ku sa sü̬ü̬t, siss sü̬ü̬; ku vähä `rasva om vi̬i̬ sehen, ei ju̬u̬, mekuts - - sääl man (loomast) Krk b. (muudest tegevustest) Mekutab pεεle, äi tee, kas minna talgu vei mette; Mis sa veel mekutad, kui Juhan sind tahab ää vetta Kaa; oian tükk `aega seinast `kińni, mekutan, ei saa minema akata VMr