Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
matsatama matsat|ama Muh Mär Kse Tõs Tor Juu Jür JõeK VJg Iis Trm Kod Plt KJn Trv, -em(e) Hls; madsat|ama Puh Nõo Har Rõu, -em(e) Krk San(-õmõ), -õmmõ Krl
1. matsuga kukkuma või lööma; matsuvat heli tekitama see matsatas nõnna maha, et kõik kohjad üsna `paukusid Muh;
kukkus maha mis matsatas kohe Tõs;
kuulsin, üks asi matsatas Tor;
Kot́t matsatas õlalt maha, ei `jäksa tagasi `tõsta Jür;
mis sa matsatad (
käid matsudes)
Iis;
kukkus matsatates maha Trm;
seebitükk matsatas vommilt maha Plt;
linask tulli `kintsu `vastu matsaten Hls;
jalg libaśt, lätsi maha ku madsats Krk;
ta satte maha kui madsatas Puh;
rot́t läits `ü̬ü̬se üle miu ku madsatap Nõo;
ma˽lät́si `värte takka, jala nilvõstu alt välläʔ, sattõ maha nigu madsati;
lei nuiaga kot́i pääle nigu madsati Har;
Sõ̭ss leiʔ üt́stõõsõlõ˽`küĺgiga˽`vasta nigu˽madsatiʔ (
kaladest)
Rõu Vrd matsahtama 2. suuga matsatusi tegema kelle jalg kergatab, selle suu matsatab Mär;
kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Juu Vrd matsutama1