Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
maine mai|ne Jäm Vll Pöi Muh hajusalt L, Kos JMd Koe Trm Äks Plt Trv Krk(n maise) Plv(g maasõ-), `mai|ne Ris Jür HJn JõeK VJg, mae|ne Muh Mär Tõs PJg Tor(g `maise) Kam(n maese), g -se; mainõ Lut/`m-/, g maisõ Rõu(-dsõ) Se; maise- Mih M Ote, `maise- Kuu Hää Kõp San, maisõ- Urv Har Räp(maaśe-), maese- Vig Pil SJn Võn Ote, maesõ- Khn
1. a. kuiv (ja kõrge) maa, aru(-) see [
on]
maine maa, seĺla maa Mar;
soo maad oli `rohkem kui maist maad Mih;
maene maa oo liivane, seal midagi ei kasu Tor;
maist maad on ja metsa maad ka Ris;
sääl om puhass arnik, nemä `kasviv maise niidu pääl;
miul ei oole maiset einämaad, su̬u̬ einämaa puha;
luhane ein om kore ja jämme, ei oole `seante ku maine (
arumaal kasvanud)
ein Krk;
`lambaeinässe võtive perenaise ääd maise `einä Hel;
lõikain maese pääl `kaśvi;
maese söödi oĺliva kah karjamaass, võsutse ja `mätlise kotusse;
järvel om vi̬i̬r, mis `kaldine, tu̬u̬ om maese vi̬i̬r, ja mõni vi̬i̬r om luht;
maese `osja [
loom]
es sü̬ü̬, tu̬u̬ olli karm Kam;
kui ainamaa sisen om mõni maise kondikõnõ, nu̬u̬ ommava saare Ote;
olõ õi‿ta su̬u̬, ta‿m õ̭ks mainõ maa Rõu;
maasõ `haina es panda˽`rõuku Plv Vrd maisa-,
maisu b. (maismaast) mool ühna maine moa `jalge all Muh;
Rambova [
linn]
om maisõl, a Kranstaa·t, tu om mere śeh Se 2. viljakas, mullarikas see oo maine põld Kse; Järva moal on maised moad, meil on siin liivased ja mägised moad Kos; sie ei ole süet, sie on `maine mua VJg; maine moa on `seĺge ea moa Trm; kun `siante vägevep ja maisep maa om, sääl kasvass orassein kah Krk || see oo nii maine tee (vähe lund ja hangesid) Muh
3. maapealne, ilmalik liig pailu teeb maiste `asjadega tegemist; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; Mis siit maisest ilmast `saaja on, tee tööd ja näe `vaeva, et ää elada saad Pöi; [et] pärast `maise elust `lahkumist ei oleks `vaeva Ris; `maine vara HJn
4. maade poolest rikas timä um rikäss sääne joʔ, `mainõ peremiiśs, timäl kõ̭õ̭ talo täüs hüvvä, `karja, tõbrast Lut