liruliruJõhIisRKhkPöiEmmPhlMarSaaJJnSimHelPuh 1.õhuke, vähe vastupidav (riie, riideese) Sie kleit on `irmus liruIisR; Sehantse `riidest `soogit `särki, riie kut igavene liru Emm; Mis sa sellest lirust poest ära tõid. Ei saand kuigi kaua tarvitada, läks juba liruksMar; ta tuĺli nõnda lirude rõõvastega, et äbi oĺli vaadata Saa; nisuke liru, sie lähäb kohe `kat́kiJJn; no mes sä tolle sitsi liruga ti̬i̬d, ta‿m jo küĺm Puh || lake Ikka `mingi liru tuli, `rüübata `kõlbab, aga `mehka ta küll pole IisR; Vedelest lirust ei saa inemine söönuss Hel 2.keelepeksja, lobiseja Sie on üks `viimine liru maa päälJõh; aga mõni om nigu liru, mes suhu solgatab, si̬i̬ `väĺlä välgätäbPuh Vrdlira, lirt, lirts