libastamalibastamaKseNõoUrv, -em(e) MSan(-õmõ) 1.(järsku, korraks) libisema mia pidi maha libastemeHls; sääl om aasa loodsiku veere sehen, et mõla edesi ei libaste; edimen aaḱ ärä kulunu, joba oben akkass libasteme; kirvess lääp `lihku, libastep `mü̬ü̬dä puud mahaKrk; `väega `nilbe `olli, ma libasti, satte pikäli mahaNõo; jalg oĺl libastanuʔ Urv 2.(kergelt, põgusalt) midagi tegema a.siluma Libastedi karuägläge üle tasatsessPst; `ü̬ü̬vlek taht vi̬i̬l üle vähä libasteKrkb.(niitmisest) laisk mi̬i̬s olli ütelnu: libaste sia sedä liba`einä, mia utta esi uba`lehte; pikä karva maha lüvvä, üle libaste vähä Krkc.(väikse lina kitkumisest) ta mud́u üle libastet sai, ega siit `saaki midägi saia‿i oole. kiket es `saaki üle libasteKrkd.pühkima `iĺlä sai alle mõst, nüid ma libasti vähä üle; libaste vähä ärä luvvageKrke.lööma temä es ti̬i̬ tal suurt `aiget kedägi, paĺt libaśt üleKrk Vrdlibestama, livastama 3.meelitama, lipitsema tat ei jõvva ärä palude ega libaste; si̬i̬ om libeve keelege libask, libastes `pernase ümmerKrk; poisiʔ libastasõʔ `ümbre tütärlastõUrv || ta om ärä libasten juba (rase) KrkVrdlimasteme Vrdlibistama