[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

leib leib üld(`leib|a VNg, -ä Vai, leiv Rid, laib Lei); g leiva Rei Phl spor L(leia LäLo) K(leiba Kei) I, `leiva (-ä) R, leivä LäLo(leiä) T spor V, leeva Khk Vll LäPõ K(leeba Rap) spor I, leevä Vig Khn Juu Kod Kõp T V(leebä Lut, laava Lei), leva S(löva Rei) L(leba) Amb VMr VlPõ, levä spor L(lebä Vig), VlPõ(leba) M Puh
1. a. (hrl rukkijahu)tainast küpsetatud toit; leivapäts; leivaviil `leiba on `pandud kala`nuota, obeda ka [et kalaõnne oleks] Jõe; kui leib `laual on, siis pidädä `leivä nägu (lõigatud pool) oma `puole õlema; kumm all, kumm pääl, kure munad `keskel = `leivad on `ahjus Lüg; `Sõtkumine pidi õlema kõva, siis leib pidas `kauemb `vasta; `Enne `kolme `päivä ei aludetud `leiba, et `värskelt kulub pali Jõh; Leib `ninda vana ja `kuivand, et ära tulega ligi mene IisR; `leibä on ometund, sedä enämb ei voi `süvvä Vai; `metsa lihad, ikka tükk `leiba tasuse Jäm; vana `ambale on noor (värske) leib εε `süia Ans; ma pani kahepäise leva (leib, millest kaks päeva süüa saab) kotti Khk; Leib oli must kut karu sitt, ää `söödi kõik; Tegi pirekse emast `leiba (saia) Pöi; kõik pidi omast käest olema, kõrvane ja leib ja Muh; Kes leva seliti paneb, sene paneb leib ka seliti; ma seda levasuu `kohta (koht, kus leib küpsemise ajal teise vastas on olnud) tahagid Rei; küll on karune leib, viib kurgu `katki Phl; suurdel `leibel `tehti kolme sõrmega kolm `auku `sesse, ja obuse raud `tehti Rid; see [töö] maksa mette leia vettki ää, veel änam `leibä ennast; kis `erne leemega `leiba sööb, see närib eese keele ää Mar; `lõika lebä peält eä pikk vilukas Vig; igas peres ise leib, igas talus ise taar Kse; `leibel oli lasn Var; lebad olid suured nagu tõlla rattad Mih; nüüd tehässe [nurganaisele] `leibusi, mõni tieb saia levä või nisu levä Khn; näĺlane külalene tuleb, leib kukkus suust `väĺla Hää; leib on ää `tahkun, ega tal änam mekki ole Ris; kust `lõikama akatakse, on leiva pea; leiva nurk on see, mis `järgi jääb Kei; [pulmas] oli magedad `leiba ja aput `leiba, mage leib `tehti kaĺlaköśtiga Kos; soja leiva a·t́tähh peab kohe `taeva minema Jür; pere akkab lagunema, leib on `kat́ki Amb; vanal näĺla ajal on mäńnikoore `leiba `söödud Ann; leivad on ära põlend, liiga paĺlu soand Kad; ükspäinis leivast ei ela `keśki VJg; kõhe `terve leiva tõi lavvale Iis; `leibu tieväd `kõiki `mu̬u̬du, piterguisi ja ümmärguisi, õdra, nisu ja rükki jahuss; vanass ei `tõśtnud (tohtinud) pühäpääval `leiba tehä, siis ahjuluudaga `aetava `põrgun taga; mõnel naesel nisäd põvven ku leeväd Kod; tegu `leiba oli seetse kahessa `leiba Pal; leeva õng tuleb nińasse, kui leevad ahjus on Äks; leib oli vana nigu muld, ia oli pudi teha apu piima `sisse Lai; vanast olid suured paksud ümargused levad Pil; si̬i̬ oĺli vahel annud siis sel poesikselle kah sedä peenemad `leibä Vil; nüüd om ike `seĺge leib (ilma aganateta) süvvä; meil om egä päe nüüd `uudine leib (uuest viljast küpsetatud) Hls; silu silu `äste libevess leib, sõss saat sileve `suuge mehe, sedäsi naĺlatede; meil o nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; kardultege leib taht `kärku `ahju Krk; sepäl om must tü̬ü̬, aga `valge leib Hel; kui me latse ollime ja alle `oĺli joba leeväle pääle tullu, siss üteldi, oh latse sööge, si̬i̬ om kõtu rohi; tõese es saa pala `leibägina, tõese ehitivä `liina majasit Ran; kańepi töndsiga kõrutedi `leibä, kutsuti kõrutedu leib Puh; `pehmel leeväl ei ole jo midägi jakku, t‿om ää ja toda sa sü̬ü̬d paĺlu; leeväl om poig sehen (pealt küps, seest toores); leib `palli nigu turvass jälle, nii aganane leib `olli Nõo; tragi `pernane ollu, esi `kastnu iks ruttu ja ruttu `leibä Võn; `ernel om leib puhun, toda vuhi niisa·mate (söö ilma leivata); üits pät́s sai ike kõrrutedu `leibä tettuss, lihatükke pańti vahele Kam; näĺläne ollit, siss lätsit `võtsõt toda pinnust `leibä, noh agana nigu pinnu seen Ote; vanast ku mõni raasakõnõ sattõ mahaʔ, `võeti maast üless, `ańti suud leevätüḱüle San; leib om leeme all (öeldi, kui keegi supi kõrvale leiba küsis) Kan; kes `virku leevä sü̬ü̬, ku `laisku‿i olõʔ Krl; ta om `mitmast ahust leevä söönüʔ, `mitmast talust taari joonuʔ; mul om mõtsan haina tegu, ma ei saa leeväldä Har; kos joba `nõukamb peremi̬i̬ss `oĺli, sääl oĺl iks leib ka jo tuulutõt rüäst tett ja tu̬u̬d kutsuti siss `puhtajahu leeväss Rõu; koŕati `kü̬ü̬mnit kah, talvõss leivä `sisse `panda Plv; mul olõ õs leib ilostõ arʔ hilestet, meheimä nurisi, et sul olõ õi˽`mi̬i̬śki nii `ḱortslikanõ, ku sa seo leevä olt `jätnüʔ Vas; Määntsel ruvval `kartoĺ seeh oĺl, tu̬u̬ kõrvalõ `leibä võttaʔ es tohiʔ; Kes vanast puhast `leibä sai süvväʔ, rüḱi sai joʔ niipaĺlo veed́üʔ, et ku˽puhast `leibä naano˽`sü̬ü̬mä, sõ̭ss tedä `haardonus `kuige˽kavvas Räp; `ku̬u̬ljet om ka õks vaja meeleh pitäʔ, sis õks elät leeväh ne soolah; vii leevä pääl ommavaʔ kartsuh (kartseris); `kostranõ leib kõtuh, siss olõ õi söömäldäʔ, paigat hamõh säläh, olõ õi ihoalastõ Se; `uutse `pääle kutsuti hõim ku nu̬u̬ŕ leib sai; akań um leebä jakk, tuhk tubagu jakk Lut; sooja leivaga pähe löödud ~ saanud (nõrgamõistuslikust inimesest) `Selle o küll vist `suoja `leivägä pähä `lüödüd Kuu; See aa töösti suja levaga pehe saand Emm; tõesega ei sua juttu kua ajada, nagu suaja leevägä pähä lüädud Kod; `tälle om `lämmä leeväga pähä `lü̬ü̬du Ran b. leivatainas `leiväd on `külmäd, ei akka `kerkimäie; leib akkab appust `saama, ajab üless Lüg; akkas `leiba `sötkuma Krj; ma lähe `leiba `lõimest üles `võtma ja `ahju panema Muh; kui leib põle maha löönd mete, sis tä põle apu Vig; Piäb `leibä panõma, vana leib suab `otsa; Mia sõtku levä ää, sia panõ tuli `ahju Khn; mine tu̬u̬ seppa (pärmi), mis levä üless tõśt Saa; leib mureleb, leib on vähe `sõtkuda soand Kei; `siatsin leivad `sisse Amb; segäsin leevä `apnema Kod; leib tahab `ümber pöörata. minul oli suur [leiva] tegu, sai neĺla`kańti `ringi pöörata Pal; naene ei `tohtind `paĺla `piaga `leiba sõkku Plt; roka perä `sisse tetti ka `leiba Hls; kui leib `olli parasjagu ärä apenu ja maha vajonu, siss kasteti ta ärä Hel; ke leib laḱka `aeti, siss `panti kõrutuss pääle Nõo; leib tulõ joba mõhest `vällä Ote; leib om häste nõsnuʔ Har; ku leib jo plakś käeh, siss um `kastmisele parass Plv; leib om `alla sadano, siss om leib joba hapu Räp c. fig (leivaviljast) Ei `leiväst `leibä nää (oma põld ei toida ära) Kuu; neid o küll, kes kolme `aastast `leiba söövad Khk; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; meitil veel teese `aasta `leibä, põle `puudust oln Tõs; kudas ennem `leiba korjati, viimane ku iba korjati ära HMd; läks `veśkile ja jahvatas omale `leiba Juu; temal on teise `vuasta `leiba viel järel VJg; ma tulen leeväss `leibä õmaga läbi, nõnna kava one vana, kuńni uut suan Kod; leib tahab `pessä Trv; temäl ei ole `puudust ega `näĺgä ollu, temäl o iki leväni leib Krk; kost aga `õigembide sai, sääld laśk [tank] läbi, es ole `u̬u̬lmist et si̬i̬ om leib Nõo; me saeme kat́skümmend ütessä vakka `leibä Võn; leib kasuss mul hää Urv; tu̬u̬l om `mitma ajasta leib alalõ Har; leib pandass haḱki; `maalidsõl ĺeebäl (lamandunud viljal) `saaki olõ‿i·ʔ Lut || (kaunviljast) kõdrinõ leib um `herneʔ, uaʔ, läädsäʔ, selle et terä kasuss kõdrah Lut
2. toit; elatis, teenistus, sissetulek leib ei `etsi `vatsa, inime piab ise `leibä `etsimä; `Lüömme `leiväd `ühte kappi (abiellume) Kuu; isa `tõukas poja oma `leibä, ei saand läbi; õled `ammeti `kaotand, õled `leiväst `lahti; tahab `suuga `leibä akkada `tienimäie, õppib õppetaja `ammeti `pääle Lüg; isä ja `poiga `elläd eris `leiväs; mida igisemb nahk, seda magusamb leib Vai; see‿s möista leva eest tänadagid; küla leib `eetase magusam olad kut oma; ikka kerves kotti ja katsu kust sa `leiba saad Khk; nad akkasid ise `leiba, kui aeamoa said Vll; ma sai kuha pealt leva; Nii pailu vana ikka teenib, et jövab leva majas oida; Teine elab teiss majas küll, aga levad ikka öhes kappis Pöi; soa (ei saa) oma igapäist `leibagid Muh; Oompsegs oja leiba, aga mette tööd Emm; ta oo eese leia peal Mar; vabadikud o pere`rahva `kõrvas, isi `leibas Mär; Kelle `leiba sööd, selle `laulu laulad - - lebaisa juttu tuleb ias `kiita, mud́u laseb tööst `lahti Han; tä oo oma levä piäl, ei soa talust `ühti; sööb pere `leibä, põle omas `leibäs; otsi omale isi `leibä - - ää `kerja `ühti Tõs; Kui kalu suab, siis `jälle leib majas Khn; ta on meilt ää, ta on nüid teese mehe `leibes Juu; kel ammet on, sel on leib majas JõeK; ega sie (pillimäng) mul `leiba too; laste leib piab olema kibe `süia KuuK; nemad (vabadikud) olid oma leivas, nemad sõivad oma `leiba JJn; tienib kua oma igapävast `leiba `kümme küünega; õt́si kust `leiba ja riiet saad, ega sie `kerge põle Iis; tämäl leib kõrraline ja soe maja; si̬i̬ pere on koon, süäväd `üste `leibä, one ühen leevän; täl vaja `riiden ja leevän `õlla kõik selless palgass; kohos mõiśs küll lapse leevä `selgä (mõistis lapsekasvatusraha välja); obene onegi maja leib, ilma obesetä ei sua Kod; kes `kaela `kanma akkasid, pidid olema oma leeva eest väĺjas Lai; mina käisi temal `leiba järel viimas Vil; kelle `leibä sa sü̬ü̬d, selle `käsku piad `täitme; me oleme üten levän (elame koos) Hls; nemä ei taha laste leväl tulla, nemä tahav olla oma leväl; poig olli emä oma leväst ärä visanu; ta pia oma `leibä `kinni iki `oidme Krk; ta ei viisi midägi tetä, ta ei ti̬i̬ levä i̬i̬st ka mitte; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä: kukk, koer ja kooliõpetei Hel; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aasta leevä, ja `marjuga; kui teil om parembat `leibä saada, minge ja `ti̬i̬nge sääl Ran; tu̬u̬ om laesa inimese üteluss, et ku jumalal `päivi, küll peremel `leibä om; ilma `maata elädä‿i saa, maa om ikki leib; laste leib olna mõrru `süvvä (kui vanad on laste ülalpeetavad) Puh; amet kõ̭ik mes `leiba teenip; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; nika (nii kaua) om õ̭ks külh hää elläʔ, ku esä taad `leibä laual pedä; kis siss leeväldä˽tü̬ü̬d tetä˽joud; mesilaste leib (õietolm); leevä `raiskaja `kirvõʔ (lapse esimesed piimahambad) Har; Kelle `leibä sü̬ü̬t, tu̬u̬ poolõ haugut Rõu; küla laib pareb is ku oma laib Lei; `herneʔ ummaʔ kõva leib (tugev toit) Lut; leiba luusse laskma ~ selga ajama pärast sööki pikutama, uinakut tegema `leivä `pääle pidäb lebämä - - `leibä `luusse `laskema juo Kuu; Lasema üks pual `tundi `leiba `luusse Jõh; Laseme siis sööma pεεle püsut leiba luuse Kaa; Leba `luuse `lasmatta ei jõudn pikki `päävi `rasked tööd tiha Han; ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; lähme aame nüd `leiba `seĺga Juu; Egass no˽`kõikõ `päivä üte jut́iga muud ku˽tü̬ü̬d es tetäʔ, `laśti õ̭ks `leibä kah `luudõ Rõu; leiba võtma sööma akkame `leibä võttamaie, kell on juo kaks Lüg; võtame nüid `leiba Vig; tulge nüid vahest `leiba koa `võtma Juu; kägu pet́tis mo ää: ommiku vara lähen `väĺla, silmad pesemata ja leib `võtmata Kos; lu̬u̬g kuevab, nüid võtama `leibä Kod; tulge `leibä `võtme Krk; leiva otsa saama ~ otsas olema teenistust leidma, sissetulekut omama `tütrik lähäb mehele, saab `leivä `õtsa Lüg; Elada `mõistad, siis oled alati `leiva `otsas IisR; niid on εε pöli kää, sai leva `otsa Jäm; see oo jo leba `otsa saan Aud; mis tal nüid änam äda on, ta sai nüid leeva `otsa Ris; nüid on ta jälle leeva `otsas JMd; pu̬u̬l `ullu, ei `mõissnud leevä uńnike `õtsa `minnä, läks kot́ti `kanma (selle asemel et rikkale mehele minna, läks teenima) Kod; jätku leiba ~ leivale (tervitus sööjale) vöiras teretab ning `ütleb: `jätku levale, `sööbijad `ütlevad: `jätku `tarvis Vll; `jätku teie leiale Rid; tere omigust, `jätku leivale Han; `jätka jumal `leiba Aud; ku `sü̬ü̬mise `aigu tõese talule lätsit, `ütlit: tere, jakku leeväle Nõo; prii leib tööta saadud toit nüüd ta läks prii leia `otsa (vangi) Mar; vangid saavad prii levä Tõs; süäb prii `leiba JMd; kruanu pu̬u̬lt `ańti mõnele prii leib Kod; ku tü̬ü̬d tetäʔ ei taha, sõ̭ss nakka `vaŕgile, saat prii leevä pääle Räp || amet See pole kinegi leib (see amet ei kõlba kuhugi) Emm; ku `tohtre `kulli ehk `kohtu `kulli `toitma läät, tu̬u̬ um viimäne leib Plv
3. leibkond `meitel ka nüid kaks `leiba Khk; `teitid oo siis kolm `leiba Muh; seal oo meto `leiba öhös majas Mar; tiumaja iga katukse all oli neli `leiba Kos; `enne mõisa ajal oli mitu `leiba ühes majas VMr; mitu `leibä majah Vas
4. fig Leib `seljas (küürakast) IisR; silmavesi `ühte `jooni leivaks (raske elu) Pha; leib sööb ära (kõhn) Vig; Meil uśs leväss (muidusööjast) Khn; mõni - - õppis paĺlu, vahel mitu ametid - - `ütles et ega amet `leiba küsi Lai; `vaene ja armetu inimene - - `lõikab nööriga `leiba Plt; kõõrd`siĺmiga inemine, ütega kaess liha, tõsõga `leibä Har