[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

lats1 lat́s Kod Hel TMr Võn Ote San V, lait́s (-ts) Ksi M T; g lats|e Kod Ksi M T, -õ Võn San V; lat́š g ladse Lei
1. laps, inimene sünnist kuni suguküpsuseni `veike lat́s Kod; ku `mińti kohegi, siss rinna piimäge tõmmati latse nägu üle, et ega siss ärä ei kahete, kuri silm ei nakka Trv; kolm `aastet käüsiv kolme päävä latse koolin Krk; Laits `rü̬ü̬kin kasuss (kasvab), vana ojaten eläss; ku pruut lavva `taade `iste, `pańti üits lait́s temäle `sülle, si̬i̬ kutsuti sülelait́s Hel; `säitsmä `aastane om jo emätagune laits, ta‿m jo `väike ja rumal Ran; tuli ei taha tuhnakut tegijät, ega laits ei taha `laiska `oitjat, nu̬u̬ mõlemba `piävä tsäbedä olema Kam; tu̬u̬˽lait́s oĺl jo ää suurõkõnõ San; latsõtüḱk ämmerdäss inne Kan; tuli ei˽taha˽tuhńakut, lat́s `laiska `hoitjat Krl; midä kibõhhõp vits, tu̬u̬d `armsap lat́s Rõu; sõ̭ss `oĺle sada katesakümmend kuuś last leerih vai pääkoolih Plv; tu̬u̬l olõ õi latsõ `võrdõgi mi̬i̬lt õiʔ Se; latsen ~ latsõh lapsena, lapseeas mes sä latsen opid, sedä vanan `oskad Ran; mina ole `viisõ latsõn `kannu Võn; koodiga `pesmist ma `väega vähä latsen näi Ote; latsõn oĺl ta periss terhveʔ Har; mis latsõh valitsõt, tu̬u̬ om surmani Plv; mul olõ õiʔ inäbä silmäʔ `haigõʔ olnu˽ku latsõh Vas | mitman latsen (mitmekesi) `kaśvide? Kam || fig `kanga kodaja vai `kangur, tu̬u̬ käis üits nimi kõik, ääl latsel om jo mitu nime Ran
2. a. inimeste järglane, poeg või tütar pordigu laits Ksi; temä olli ka‿ki siante joḿm, suure talu laits, egaüits vaat́ Hls; uisa materdemise tokige lü̬ü̬ sedä naist, kellel last ei oole ollu, siis pidävet latse `tu̬u̬me Krk; Väike laits astub varba pääle, suur sõkub süäme pääl Pst; kui jummal annab latse, siss annab ka latsele leevä Ran; emäl olli katsike latse, kolme katsike Puh; nüid massetass latsetegemise i̬i̬st `pääle vi̬i̬l Nõo; täl olli latse `väega `vindse ärä saia, täl om `ristluu `kitsa Rõn; külän oĺl paĺlo latsõga `tüt́rikkõ (vallasemasid) Kan; `eśsünü lat́s (vallaslaps) Har; `tütriku latsõ ummaʔ väärlatsõʔ Plv; ilmagaʔ saad lat́s (vallaslaps) Vas; meil üteldäss latsõga `tüt́rik, inämb küll sohinaine Räp; koah majah kakk tänitäss, sääl `tütrigul saa lat́s Se; sõsariss latsõʔ Lei; puhma all elät lat́s (vallaslaps) Lut; last ~ latsega olema ~ jääma (rasedusest) kui maʔ oĺ viimast last siss oĺ maʔ `aigõp kui muide `aigu Krl; ta nakass last olõma Har; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; ta um latsõga Plv; ma oĺli siss last, hinnäst piteh oĺli pujagaʔ Vas; pääle latse ~ perän last pärast sünnitust emä `suńdse jälle pääle latse ruttu tühü; mõni lääp pääle latse tugevass nigu aam; kaits kolm nädälit perän last es tule mi̬i̬s minu lõhnale Nõo; jumala lats (usklikust inimesest) mamma `enda meelen küll `olli õnniss ja jumalalaits Nõo; noʔ lät́s ärʔ jumala latsõss Rõu b. loomade (lindude, putukate) järglastest pardsi `omma väärlatsi kanal, ni̬i̬ ei `kulle kana, ei mõista temä ki̬i̬lt Krk; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; `meiladsõʔ `laskava `lat́ši (heidavad peret) Lei

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur