lartsak(as)lartsa|kasKaaVllPöiHanKseHääJMdVJgKJnPuh/-ss/, larsa|kasPöiMuhMärKoeLai, lartsa|kHls, g -ka; lardsa|k g -gu Krk 1.hoop, löök, lartsatus Ma kuuli küll, kui üks larsakas käisPöi; Antsi kärmbse piitsaga lartsaka, kohe kolm kärmest korragaHan; `keegi lõi ühe larsaka vasta ustKoe; lardsak olli, ei tää mis sääl katik läitsKrk 2.plärakas, larakas lartsakas vett kukkus muhaVll; Vana tatistab `peale maha, parand puhas `suuri lartsakid täisPöi; `sõuke larsakas [sõnnikut] jähi mahaMuh; sülitas suure larsaka Mär; sügise akkab lume lartsakaid tulemaJMd; tuleb kohe nõnna ku larsakaid jämedaid [vihma] tibasiLai; kana sita lartsak mahanHls || (kasimatust inimesest) sa põle inimene `ühti, sa va lartsakasKse 3.(suur) hulk, tükk ea lartsakas riietVJg Vrdlortsakas, plartsakas