laralarasporRSL, JMdKoeTrmLaiKJnHlsKrkRanPuhRõnPlv 1.s, aa.loba, lora, plära oh seda lara küll Hlj; no sie on taas lara juttu, midägi ei ole väärt Vai; tühi lara keikRei; ajab `tühja lara suust `väĺlaMär; Täma lara ei joua keegi ää kuulataHan; aab lara suust `väĺlaHää; kisse jõuab seda lara kuulataJMd; sinu lara vai `aśja Trm; ia lara on, iast `oskab `riakida; põle sel laral `otsa ega jäärt; laseme lara `käiaLai; aab igavest laraHls; istub ja `latrab, sina mugu `kulle temä laraRan; mis tah larra ti̬i̬tPlvb.lobiseja, tühja jutu ajaja lara larab `paljuVNg; va lara tä ikke oo, ei tia mis suust `väĺla aabAud; lara eided ulgakeisi koosLai; ah si̬i̬ om üits lara inimen, aap loba juttuKrk || vähese aruga va lara on teeneKJn Vrdlära, plara 2.(millestki väga rohkest) Kõik see tänav oli laras `põhku täis, lara läks ikka edasi suure tee `pealePöi; si̬i̬ olli [vihma]u̬u̬g - - `rästse olli joosnu nõndagu laraKrkVrdlaram