[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 1 artikkel

lõõts lõõts g lõõtsa Pöi Muh L K(-õe- KPõ) I M, `lõõtsa R/-ie- Kuu VNg, -ue- Jõe/; lõ̭õ̭ts g lõõdsa T V(lõ̭õ̭tsk Urv, lõ̭õ̭ds Kan); lööts g löötsa S(v.a Pöi Muh; -öe- Jaa) Ris/-üö-/; n, g `lietsu VNg Vai(-o, -a)

1. a. sepalõõts `lietsuga puhuda tuld VNg; seppä poiss pidi `lõõtsa `tõmbama Lüg; `aksid löötsaga `rauda `keetma Khk; Löetsaga `tömmad sööd pölema Jaa; akka `lõõtsa `tõmbama Muh; lõõtsal auk sehes Tõs; ääś ja lõõts oo meil raud`jalge peal Tor; sepadel paelu `lõõtsu Hää; lüöts annab tuult sütte peal Ris; lõõtsa otsast lähäb toru ääsi ette Nis; `veoga tõmmatakse `lõõtsa Juu; lõetsa toru tuli `iasi ja puhus süed põlema Kos; tõmmaka vi̬i̬l `lõõtsa, raud ep põle vi̬i̬l ele Kod; kui raud tules on, siis piab `ühtelugu `lõõtsa `kiskuma Äks; sepäl om lõõts, lõõtsage õhuteb Hls; `lõõtsa tõmmati lõõdsa `puuga Ran; egan sepikuan piap olema lõ̭õ̭ts ja alass Puh; vanast oĺliva pikä˽lõõdsaʔ, nu̬u̬ʔ võt́iva paĺlo `nahka Võn; taha˽poolõ `pańti lõ̭õ̭tsk, sõ̭ss õkva plat́i alt, säält lõõdsa kotussõ päält - - `jäeti lõõdsa tuulõtoru mulk Urv; naha lõõdsaʔ ommaʔ kõ̭iḱ kolmõ `kõrdsõʔ Har; ääsi suu päl, koess tu lõõdsa ots om, pant `sisse tu truuṕ Se; rautsepp lõõdsaga puhk Lei; (tühi) kui ~ nagu lõõts (tühjast kõhust) minu `vatsa oli `tühja kui `lietsu VNg; köht tühi kut lööts Khk; Kere ees kut va lõõts, nii tühi, et äda näha Pöi; Lehm lõugitsen omigust saadik, `õhta oln tühi nagu lõõts Han; vana obene - - nagu lõõts, ei sua täis `koskilt Kod; kõtt om `pirla nõnda tühja ku lõõts Hls; eläjä tuleva kodu, om nii tühjä nigu lõõdsa jälle Nõo; [kõht on] tühi kui vana lõõts Kam; eläjeil omma˽kõtu tühjäʔ nigu lõõdsaʔ Har b. millegi kurruline, voltis osa `Päälse ja `sääre vahel oli [saapal] `mitme `kortsune lõõts IisR; üks tuleb löötsaga (kalessiga) , märja aeaga töstab varju üles Khk; `tehti `suitsu, lõetsaga (suitsulõõtsaga) aa `suitsu eare `alla Amb; lõ̭õ̭ds om lõpustõ man [kala] pää sisen, tsälguline Kan

2. lõõtspill akka `lõõtsa `tõmbama Muh; `tõmmas `lõõtsa `mängida Tor; poesid mängid `lõõtsa Kod; noil (pillimeestel) oĺliva lõõdsaʔ, nu `naksiva kokko `mängmä Võn; lõ̭õ̭ts muguʔ `hürgäss innegi tsõõri platsiʔ pääl Kan; ollu iks piĺlimi̬i̬ss piĺliga jah, taa vana lõ̭õ̭tsk iks oĺl näil Urv

3. (kopsudest) Puhu sa, sul paremad `lietsad Kuu; So va lõõts on ukkas, mis sa ähid Pöi; Senel aa löötsad läbi Emm; küll tal oo `kange lõõts Mar; sool õege iä lõõts - - puhud na kõvaste Tõs || hingetõmme See veab viimast `löötsa Jäm

4. sõim Vana lõõts, `ühtälugu patterdas, et suu vahus pääs Lüg; Kargab `aidu kauda kut va lõõts Pöi; üks igäväne jäme lõõts õli si̬i̬ naene Kod; kes teda `lõõtsa usubki; nagu lõõts `tõmmab aga möda küla `käia Lai; Käu küllä pite vana lõõts ja lõhvõrdas Vas