[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

külmama `külma|ma Jõe Jäm Kär Krj Pha Phl Kse Var/-ämä/ Ris Kei Juu/-ĺ-/ Sim Iis, da-inf -da Kuu/-ämä, -ädä/ VNg Khk Mus Kaa Vll Rei Hää/-ĺ-/, külmata Khk Vll Pöi Muh Emm Koe/-ĺ-/; nud-part küĺmenud Saa, külmenu Ran; `küĺmämä, küĺmätä T(-me, -te San); `külmäm(m)ä, külmädäʔ V(-ĺ- Har Rõu Vas Lei; -me, -deʔ Krl; ḱ- Lei Lut); `küĺmäme Krk Hel, `küĺme|ma, -da Trv; `küĺmeme Hls, nud-part `küĺmen, küĺmenu Krk, (ta) `küĺmes, küĺmess Pst
1. külmuma (jäätuma, tahkuma) pealt on `pehme, alt on maa `külmand, kova Jõe; Kihelkonna alt meri ep `külmagid `kinni, laevad keivad `talve läbi Khk; Siis ake‿s (aken ei) `külma nenda ää ka, kui luuk taga oli Kaa; meri äi `külma igast kohast, tal nagu `ingamise kohad sees Pha; Vesi oli omiku kaul (kaevul) `roandas `külmand Pöi; leib on ära `külmand, `raasub Rei; [toit] `külmas riistaga `aitas `ühte tükki Phl; `roogu lõigati talvel, kui oli meri `külman Kse; Ma ravitan `lõhki küĺmenud laasid puha ära Saa; talvel aĺlikas ei `külma Iis; `rõõva om küĺmenu ku juurigu, kõvass tõmmanu; `suuri küĺmenit `kampe `aeti [kirstule] `pääle; änd `küĺmen `kinni jää `sisse Krk; kui meie talvel sannast `tullimi - - siss `olli `iusse kui suka `varda ärä `küĺmän Hel; `talve küĺmässiva nu̬u̬ kapustapää ärä, siss sagiravvaga `raoti ja keedeti Puh; üteldi kähri rasvaga `määri, siss ei küĺmävä `saapa ärä; nigu kärnäne põrss virisep, kona maa küĺmänu, kona kärss kärnän; `väĺlän om nii `kange küĺm, et kusi `küĺmäp `lu̬u̬ka; tulep jälle si küĺm taĺv, `küĺmäme Miinäga perstpidi saena `küĺge Nõo; voŕst kah kui ärä `küĺmäp, kui `ahju panet siss om rabe, `suurma satava esi `endäst laḱka Kam; nii `kange külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `küĺmi Vas || külmutama kalla seenikavva külmätäss ku lätt ku puu, kõrisõma nakass iä pääl Se || jäätama külm vöttis, `külmas vee ää liidi `peale Pha; konarik ehk korge ea oo siis kui tuulega merd `külmab Muh; juba akkab `külmama, pole änam ää `ühti Emm || jahtuma kui sa lüpsad lehmad ää ja paned piima `küĺmama, siis mańdi kord on peal Juu
2. (öökülmast) Nüüd hakka juo `öösitell `külmämä Kuu; kui paastu`maarjaba `öösse `külmab, siis `külmab seitse nädalid Khk; Moa pinna tegi vähe kõvaks juba, nii pailu ikka `külmas Pöi; nakass jo `külmämmä, lööse tilgaʔ (jääpurikad) Se
3. külmast kahjustatud saama, külmuma körva lehed `külmavad `talve ee, sui ajavad `kesta siis Khk; öösse `külmab `tuhli lehed ää Mus; `tuhlid `külmasid köik `talve ää Vll; käed `ollid külman Muh; need kurgid ei ole küll küĺmenud Saa; obune `seisis ööse märg, tal piene pere suoned `kinne `külman Ris; kurgi jäive `vällä külmä kätte, `küĺmeve ärä Hls; `varba om är küĺmenu, kõva ku kandi Krk; mine `immele, kudass ni̬i̬ ubina nüid selle `aaga küĺmänu om Puh; kõrva om ärä küĺmänuva, kõrva lehe om punatse nigu vähjä pään Nõo; ennembä `oĺli me aian ka `plu̬u̬me, a üitskõrd ku tu suuŕ küĺm `oĺli, siss `küĺmivä ärä Ote; meil siin kõ̭igil `küĺmi `uibuʔ ärʔ Urv; mehitseʔ `tahtsõvõʔ ärʔ külmädeʔ talvõĺ Krl; jalaʔ küĺmssi välläʔ; ubinaʔ `külmpsi `puhtass, viimäne ku üt́s; käe˽`tahtsõ maha külmädäʔ Har; siss (suvise lumesajuga) `küĺmi vili mustass ku küdset Rõu; ärʔ `külmi vili, tu̬u̬ vili jäi `ildass tetäʔ Vas
4. külma saama; külmal kahjustada laskma, külmetama ta oli ära `külmand oma käe; Ma olen ise sääl `varjudes `külman küll Krj; `külmas sörmed ää Vll; kibu küine all, nad (käed) akkavad `külmama; sa `külmad tilled (talled) ää Muh; Ma `istusi kaua ree pääl, ma ole nii `külmand Rei; käed `küĺmasid Koe; mia `küĺme küll ärä Trv; na külmäss periss äräde, külmä vihmage vällän Krk; latse olliva `nahku `sisse mähitu, et `sõiten ärä ei `küĺmä; lae kah kangut üless, et las ta (vanainimene) `küĺmäp Nõo; sa tulet siiä `sisse makama, aga obene välän `küĺmäss ää Võn; oĺl külmänü `lamba mago, t‿oĺl päält ille ja `valgõ Rõn; ma `külmassi kõlgussõl maatõn ärʔ Krl; eläje `küĺmäse, eläje `tõmbasõ `kü̬ü̬rä; ma˽`küĺmä mul om veidükese `rõivõid sällän Har; kas `külmä vai ärä `hindä Plv; Mu peräpuuĺ kogo aig `külmäss Vas
Vrd külmimä, külmuma