[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

köhatama köha|tama VNg Jäm Khk Vll Pöi Muh spor L, Ris JMd Koe VJg Iis Trm Plt, -dama Emm Käi; köhät|ämä Kuu Jõh Juu Kod KJn Trv Ran VLä(-ämmä), -eme Hls Krk(kü-) San; kühätämä Puh Nõo Kam Urv mom köhima köhatab suutäve Jäm; rinnust kipitseb, selle pärast ajab köhatama Khk; öhe `ainsa korra vöi rakso köhadab Käi; kui kurgus kõditab, siss köhatad ära ja on `mööda `jälle Saa; pöle suurt viga, natuke köhatab Ris; tegi köhätämä ennäst, siis me `kuulsime, et ta tuli Juu; ei köhätänud `kõrdagi Kod; köhäts ütte`puhku, egä ta terve ei oole Krk; temä olli `paĺla `jalguga sääl mätäste otsan, aga es kühätä es krömise Nõo; üits lätt ja köhätess õnneʔ San; tu̬u̬ om nii suuŕ härr, et tu̬u̬ tarõn ei tohe köhätä˽kah Har || fig ütlema, rääkima köhata isi vanale, ta tulab annab Jäm; sääräst juttu ei˽tohe kellegi kõnõldaʔ - - tu̬u̬d ei˽tohe köhätäʔ Har Vrd köhatlema, köhitama, köhkatama1, köhähtämä, köhästämmä, köhötämmä