kõrgutamakõrgutamaVJgPuh, `kõrgutam(m)aLüg; korgut|amaTLäKamRõn, -emeSan, -amma, -õmmõHar; (ei) korgudõ Krl 1.kergitama, kohendama korguta ain üless, lü̬ü̬ kaarid `valla; linu korgutedi, kui ligi maad, siss korgutedi jälle ülessRan; korgutage aenanii, et na äste õredade saava; `viĺlä kah korguta redelde `pääle Kam 2.kiitlema, suurustama Mõni on `niisike `kõrgutaja, ise ei õlegi midägi `asjamies, aga `kõrgutab `ennast; midä `teie `endasi `ninda`kõrgutata, kui `teie ei õle sedä `väärtkiLüg; korgutab ennäst, et mul om sedä ja sedä, lähät `kaema, ei oleginaRan; mes sä korgutad `endäst, ega sa nii rikass ei olePuh; kae, kuiss ta ennäst korgutap ja om nii etev, esi ei oleki midägiKam; mi‿sa no˽konn mättä otsan korgutat hennestHarVrdkõrgustama Vrdkergutama 3.(sirbiga ennustamisest) Sääl rüälõpetese man - - olli siss tu̬u̬ sirbi kõrgutamine, `võeti sirbi otsast `kinni ja kõegutedi `jalge vahelt läbi iki et, siriske, siriske sirbikese, kõriske, kõriske kõvera ravva, kellel kohuss ärä koolda, kellel mõte mehele minnä, tolle siŕp tõśte (teiste) siäst `väĺlä, ja visatu siss üle pääPuh 4.vähehaaval ketrama kõrgutan küll vähä selle vokigaVJg