[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kõrbema `kõrbe|ma, -da RId Muh(nud-part kõrven) Rid Mar Var spor Pä(-õma Khn), KPõ I Äks Plt, kõrveda Puh Nõo(-ta) Ote; `kõrbõm(m)a, kõrvõda(ʔ) V(-mõ Krl; kõrbõdaʔ Rõu Vas); `kõrbõ|me, -de San; `kõrvema Pöi L(kõrvema Vig) Juu Pee Koe VlPõ, `körvema Ris; `körbema S; nud-part `korbend Vai, `kõrbenu Hls, kõrvenu Trv Krk
1. kuumuse mõjul tumedaks tõmbuma või söestuma niid see liha `körbend tükkis panni‿bäl ära Jäm; puder `körbeb εε kui sa‿p liiguda mette, üsna sööks tömmab taŋŋud Khk; ülearu tohi ju kütta mette, levad `kõrbevad ää Muh; et kõrvema ei aka, `laśti püili jahu koa natuke `sisse [hapurokale] Vig; Kuivatsis `kõrvede vili vahest ää Han; `Kõrbõn liha ais tulõb ninä Khn; tänä on pudru nii `põhja `kõrvend Juu; kärsa ais on kui riie lähäb `kõrbema Sim; ära lase liha ära `kõrveda Äks; pada om `põhja kõrvenu Nõo; `Tat́rigu `putro keedeti `väiku tulõgaʔ, mud́o kõrvõśs `põhja Rõu; rasõv jo nii ärʔ kõrvõno nigu rüä terä siseh Räp || tugevasti päevituma kael nenda `päikse kääs ää `körbend Khk; kõrbenud 1. pej hukkaläinud; ebameeldiv Emä ikke üttäl et uo `teie `kõrbened `lapsed `õmmetegi, ülä`annetust ku tegimä; `kõrbend ais lähäb nenä Lüg; eks vana Jaen ond ka üks `körbend küis, `kangeste oma `poole `tömbaja Mus; pudrul on nii kõrvend mekk sees Juu; sina vana kõrvend końt VJg; igävene pääst kõrvõnuʔ (kohtlane), kohe sa `hindä meelest piässi ka minemä Kan; kõ̭iḱ kotuss kõrvõnut `haisu `täüś Har 2. (värvitoonist) pudru `kõrben, pidi paled punases tegema Tõs; Kõrb on `seuke punakaspruuń [hobune] - - `kõrbenu `värvi Hää; temä olli `villu `värmin, saanu `seantse kõrvenu Krk; `koŕssi `leeskeid, `saiõ värm nigu kõrvõnu Har
2. põuaga ära kuivama mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; On üks `sõuke va põuane aeg, kuiv pala, kõik `kõrbeb Pöi; see einam oo nõnna ää kõrven et Muh; kui pala oo siis [kapsataimed] `körbevad ää Mar; karjamoa oli `kõrbend, lehmad `ańtsid vähä `piima Kos; kuŕgid `kõrvesid ää, ma ei saand kedagistki Pee; kiik kohad on ärä kõrvenud `paĺlasse Vil; aga mõnikõrd põvvaga, kõrvena vili nii ärä et, ei saana seemet ka tagasi Nõo; vili oĺl ala `kõrbõnu Har
3. (maha) põlema [maja] `kõrbes tänudi `talve ää Vän; mets põlema läenu, kõik ära `kõrbenu oksad, lehed ja marjad Hää; taa nu̬u̬r võsu kõrvõśs üle ja oĺl läbi kah Har; katai kõrbõss nikuʔ `tütrikuʔ tõrõlasõʔ Vas || fig ta on nii äkilene, kas pista või kadakas `kõrvema Plt
4. fig (tugevast janust või kirvendusest) suu `körbeb (haiguse ajal) Jäm; süda `körbeb sihes εε, nii jooma jänu on Khk; Jänu oli nii suur, et keel `körbes Rei; ei või `moosi ka `süia, akkab `rindus `kõrbema (kõrvetistest) Var; `aigel südä `kõrbeb, suur palavik Tõs; meestel jooma järel süda `kõrveb sees nõnna et Juu; luomad on kõikse pääva juomata, `kõrbevad väilal VMr; süda `kõrbeb, tahaks `juua Lai
5. punama, punetama; helkima täna oomigu [taevas] punas ja `körbes nii `kangest Jäm; [kui taevas] oomiku `körbeb, akab sadu `tooma Khk; Kui täma veel selle põha `õhta `taeva `kõrbema pani siis on pitkalt tasast `aega Pöi; põhe `kõrveb, kui `viskab [virmaliste] `valgust ülese Var; koit `kõrbõb Khn; kui omiku poolt `kõrbeb, taevas punane on, siis piab vihmaseks minema Hää; taevas `kõrveb, si̬i̬ tähendäb ilust `ilma KJn
6. fig ebaõnnestuma Ta oli seal `põhja `kõrvend - - `lasti `lahti [töölt] Pöi; sa oled ikka pisut `põhja kõrven (hilinenud) koa (ehalt tulekuga), päe juba `pooles `lõunas Muh; Omaga pöhja körbema Emm; oĺlin sepa tüüs, nüid ma `kõrbesin `väĺla (jäin haigeks) SJn
Vrd kõrbama, kõrbenema, kõrbuma