kõlamakõlamaPöiMuhLKIM(-me) TLäSanKrl/-mõ/ HarPlv(da-inf kõllaʔ), köla-SaHi 1.kostma, kuulda olema kuke laulu ääl kölab nii `kaugeleKhk; ilma muude [tuleb] kui ääl kõlab ehk `kostub `kaugeleRid; [karjane] aas külävahel pasunad tuutat tuutat, vahest `kangeste kõlas nõnna omikuJuu; räägib kõlava äälega, kõlavalt, sie kõlab `äśti `kaugelleJMd; kui vana õppind karjuss, siis `mäńgis sellega (pasunaga) ilusad lood `väĺja, et kõlas `kaugele kõvastLai; köögitüdruku asi olli loki `lü̬ü̬mine, kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasiHel || see jutt kõlab (levib) igase `kohtaMuh; seda [juttu] pole `siia mitte köland Rei; Arja kõlab (kasutatakse talunimena), mõisaraamatus oli `EsnaAud; eks mõni asi kõlab naa `kaugele, et kis tiab kus sie on juba kuuldaHag 2.helisema, helama `laulud kölavad `laste suus; [kiriku] kell kölab, kölisebKhk; kõrv aab `piĺli, no mes asi siäl kõlabKod; Siis `laśti `laulu nigu kõlas KJn; Kus see `rõõmus sõit, kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsidSJn; Ega magada es läpe, vaja olli `luusi ja `naĺla tetä, luht kajas ja kõlas Ran; äkki kuuleme et kuĺluss nakap kõlama, nõnda‿t terve luht kajabPuh; ku laalab, siis kõik ilm kõlabNõo || kooskõlas olema, harmoneeruma küll see `valge kõlas siis iluste [vikerkaarevärvilises kindas] Kul; `mitme eälega laalavad, see kõlab nii iluste kokkuJuu; ääled kõlavad `ühteVJg 3.kajama kirk kölab `vastuKhk; Sügiseti, kui oo kena vaga öhta, kölab mets mütmest kandist vastuKaa; maa kölab (tümiseb, kõmiseb) Rei; `höilab nenda et mets kölab `vastuPhl; omigu vara kõlab, egä `pääbä naa kõla, `õhta koa kõlabVig; kui mets pani ääle `kińni, siis on `omme ilus ilm, kui aga kõlas `vasta, siis `omme on vist `vihmaVMr; kui mets `vasta kõlab iast, siis tuleb teist `ilmaLai; aga keŕk kõlass `vasta, ma mitte üits sõna [jutlusest] arru es saaNõo; koodi `lüümine, ku `lüümä `naksit, siss külä kõllass innePlv Vrdkolama2 4.karjuma, kära tegema; valjult lobisema mis sa nõnda paĺlu kõladPst; [laps] puhast kõlab (kiusab, karjub) selle päevaHls; karjalatse kõlava nii et, `näevä `vihmaRan; tütrigu pistävä kõlamaPuh 5.(muid tähendusi) nii ilus puhas puu et kõlabTor; Ma pane sul `mü̬ü̬da pääd ku kõlabHää; mõnel pialuu paĺlas, nigu kõlabKsi; nende kähen tü̬ü̬ lätt ku kõlass `õkvaSan