kõhvitsama, kõhvitsemakõhvits|amaUrvRõuVasSe, -emaHelNõo, -em(e) HlsKrk, -õmõSanKrl(da-inf kõhvidõ), -õ(m)maV; `kõhvitsemahvIisR 1.sügama latse om süüdikin ja kõhvitseve ennastHls; mõni kõhvitsess ku ta unine omKrk; mis sa kõhvitsõt ennäst ütte `puhku San; põrss taht kõhvidõKrl; medäss sa tanh kõhvitsõt, kas sul täiʔ sällän omma vaiHar; Kõhvit́s kõrvajuurt ja üteĺ et ku ma˽taha, sõ̭ss lää `tü̬ü̬leRõu; Tsiga nakkass puud `vasta kõhvitsõmmaVas; kõ̭gõ kõhvitsõss kui kirbanõ piniSe || nakitsema kanase kõhvitseve [sulgi] KrkVrdkõhvma 2.aega viitma, kohmitsema tõine jakk inimisi, na kõhvitsev sääl, neil ei edene si̬i̬ tü̬ü̬Krk; Är sääl kõhvitsõgu nii kauaRõu || kõpitsema Ma `kõhvitsen viel nattuke `üävlit teravamast IisRVrdkõhvlema Vrdkõhveldama2