käre1käreJõe, g -da RIdEmmKsePäKITMr, -däLügVaiMarKodKJnVilT(ḱ- San), -jä Kuu; kärä g -daLügJõhMär; kärreKrk, käredäPuhKam; n, g käreSTrvKrk, kärreHlsVõnV(ḱ-Se) 1.ägedaloomulinea.äkiline; kuri, riiakas (olendist) äkkise südämega ja käre Lüg; Sel mehel on kärä `naine Jõh; sirts-särts käre inime söna pεεlt oort Jäm; üks käre inimene, nihuke sur sandi `moodi inimene Mar; see oo `seuke käre eit küll Aud; ta on kaniste käreda `jäoga inime Juu; käre koer, kes augub ägedaltKad; mees naisega mõlemad käredad Lai; õige käre tõine oma kõnegaTrv; ta om iki `väege kare ja käreKrk; kes serände käre om, säristäb tõesele `vasta nigu kadaea puhmass Ran; taa pujanainõ um sääne kärre, tõ̭rõlõss alati naidõ `lat́sigaʔPlv; kärre `pernaane, ruttu `ütless˽arʔSe || terav, karm taa‿p taha `söukest käred olemist (karmi kohtlemist) Khk; Mini oli oma ämma käest paelu käredid sõnu kuulnd PJg; tu̬u̬ um sääne kärre vai kaĺg sõ̭na Rõub.energiline, kärmas tüö `juures on [ta] peris kärä Lüg; on aga käre inime, lõhub tööd teha `metme mehe eestVän; on teine käre ja nisukene akkaja vaim JJn; käre obune KJn || rutt, kiirus mul on käre taga TMrc.kergesti süttiv, kiirelt põlev männi käred on ka käred pölema, nee ullemad veel kui kadak Khk; põletasime kadaka `põõsid, ku põlema lähäb, siis käriseb teene, nii käre kui Äks || fig(ägestuv) nönda käre kut kui (kuiv) kadak, kohe kärin lahtiKhkd.kiirevooluline Kärä juaksJõh; jões oo käredad kohad üĺdalati `lahtiTor; kärestiku pial jokseb jõgi valuga, jõgi on sial käreda joksugaKad; Śoo `jõ̭õ̭kõnõ siin um kärre joosuga Rõu 2.intensiivne, tugevatoimeline a.kange, vänge (maitse, hais jm) kust sie üvä on kui käre `suolaneLüg; meesigu `seemed viĺla sees, suur pitk taimes, nii suur käre aisKhk; käre kohe, paneb piä raputama Tõs; käre apu piim Tor; kali läheb käredast (liiga hapuks) Iis; käre tuha leheline Trm; kui umala vihajuures on, siis on ta (õlu) `kange ja käreLai; Süĺdile `pańti iks õigõ˽hää su̬u̬l, nii et maitsmise `aigu süĺdil kärre su̬u̬l oĺlUrvb.ere (valgus, värv) kari`kakra kollane on käreLai; nõnda käre päe, lumi virmets puhaKrkc.väga külm, vali (pakasest) Nüüd lähäb kärädale, kuu `küünäd on üläs `pualeJõh; see käre külm on pailu jääd teind mereKhk; Ilmajaam lubas ikki käredid `ilmu, aga ikki satab `vihma Tor; täna on nii käre kärsakas küĺm, lumi karjub jala allJuu; nii käre küĺm, `õkva aid`saiba löövä `plõksu Nõo; kärre tuuĺVasd.väga kuum, kõrvetav Kärä tuli `pliidi allJõh; pailu käre ahiJäm; Küll on käre saunRei; tänä on kaniste käre pala soe, se küpsetab `eina ja `kõikiJuu; leevad on käredat saanuÄks; see (loog) tahab nüid käredad `kuiva kui see kuivabPlt; kärre ahi olli, tõmmaśs koorikse kuppa üless, ülearu kuumKrk; lõun `olli nii käre, et irmut lavald `allaNõo; ahi om paĺlo kütet, kärre, paĺlo kõvaRäpe.hästi kuiv; krõbe see on nönda `pitkamisi `küpsend leib, pole tainas mette, pole käre `küpsend koa mettePha; lina `tehti käre kuivast, siis läks `kat́kiTrm; punane käre liiv, kuum liiv; käredä liiva piäl ei kasva `ükski vili; käre kruus, kos vili tükib `kõrbnemaKod 3.kärisev; kriiskav; vali (häälest) sel on käre ääl just ko `trummu Vai; meni lammas karjub nii irmkäre äälegaKhk; karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure käre äälegaVll; sool ikka käredam ääl kui mool Tõs; mõnel inimesel on käre jäme eal, reägib nii kärinalJuu; miul ei ole ilusat laalu eli, om serände käre eli, tulep kurgu põhjast nigu kärinäga Nõo; kärre heĺügaʔ ineminePlv; üteʔ ḱärreʔ (ühekäredused) helüʔSe Vrdkare1, kärme1
käre2 n, g käre SaRida.vaigune puu, tõrvas, vaigune kuiv männioks Vöta tule`süüteks püutäis käresidJäm; käredest puudest tegad tule londi; Ta (õpetaja) nagut kärelaast läheb sirinal pölema (ägestub) Khk; oma tarist ma ole ka teind `törva, metsast sai käre korjatud; kärega keisid `toosel Mus; Männi kannud luhuti käredeks ja `aeti törvaks; Sihelmine käre ahi (tõrvaahju kolle) see`tehti `εεdest kividest εε sauega Kaa; männi sakkudest nad `võtvad törva käresi Krj; käredest keedetse `tõrvaPöi; käre kandid oo vaegused männa kandid RidVrdkäri2b.vigastatud, vaigune koht puul kust oks `katki läind vöi midagid löhu puu küljes - - sääl on paljas vaik - - see `üitasse männi käreks; see on nii käresid täis mäńdKhk || (puuhaigus) käre on meite öunapude sees, möni `ütleb vähk Mus; On männil käre `külges, sureb ära Krj