känkar(as)`känkarJõeK/-as/ Amb, g -iIisRKeiKosJürSimLaiPlt, -auHljIisR, KadVJg; `känkär g -ä KuuVNgLügJõh, -iJuu; `känkerJuutükk, pank, klomp, kamakas Suur `känkär oli kohe mesi`kärgi, vade `mulle `ühtä ei `annetud mekkidaKuu; `Känkäräd `jäävad kõvale `maale kui `künnadLüg; [lamba] Kõhualuseid `känkaraid ia (hea) `villaga `ühte ei`pandud. `Känkarad olid nisukesed mudast ja `sõńnikust `paakas tükkid; [sõnnikulaotaja] Võttas `känkari pihu, `viskas ühe `seie, `tõise `sinneIisR; madal ja sańt moa nagu `känkär; leib nagu `känkär, `kerkimatta ja tahu `moodiJuu; erilase kärg külmetab talvel ää nagu`känkarAmb; `känkar on poriga kokku `kuivand riieLai; sita `känkarPlt; känkara(sse),känkarisse, känkärä(ss)tükki(s), käkru(s) Nie kabukad on sul kohe jo `känkäräss, ega samate nie `kelba pesemättä `jalga `pannaKuu; sa pesidikke [lambavilla] ja läks `känkäräVNg; `Aia `õtsile visetu peso `tõmmaspakkase kääs `känkäräLüg; `kompvekid sulavad `niiske käes `känkarasse, kui piigistad `suojaKad; põll või rätik, ku‿d́a on poriga koos ja ära `kuivand, siis ta on `känkarisse`kuivandLai | kõverasse, kööku Oli `teine `ennast`känkara `tõmmand (kõhuvalu käes) IisR || fig `Kössüdäd `jusku `issa`meie `känkärkohe Kuu; pisikene must `känkär, `räägib `kiele `otsastVNg; mäńni `känkarad; poisi `känkarVJgVrdkänk1