[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 1 artikkel
käbe käbe Vän Trm Pst, g käbe Sa Juu, -da IisR Tõs Tor Hää Saa Ris Kos, -dä Lüg Mar Khn Kod Ran Nõo, -jä Kuu; n käpe Se Lei/ḱ-/, g käpe San Kan Urv Krl Vas, käbe(h)hä Lut
1. tragi, kõbus; kärmas, nobe Käbejäd kääd ja läbi`saaja iseloom Kuu; käbedäd inimesed mõlemad Lüg; Ta oli pisine käbe inimene Jäm; se üks `kange käbe inimene Mar; oli `õige käbe tööd tegema Tõs; alles käbe eit, käib iga päe `karjes Vän; vanad naesed on käbedad, käevad `mööda tied, suka`vardad `lendavad näppude vahel Kos; si̬i̬ one inimese `kiitus et tä käbe one Kod; esi ollu tiĺluke, aga käbe `olli `ju̬u̬skme ja tei tublisti tü̬ü̬d Pst; käbe inime, küll täl tü̬ü̬ käib käen Nõo; latsõ omma˽põra˽käpe˽ja katõkõ·istõ `laskvaʔ San; Ta‿m käpe ja kärmäss inemine, tü̬ü̬ pääle˽ja jutu pääleʔ Urv; Käpeʔ jalaʔ Vas; ku ma oĺli nuuŕ, oĺliʔ käbehäʔ käeʔ, nobõhaʔ jalaʔ Lut || käre üits ommuku `olli nii käbe küĺm Nõo; sääne käpe külmäkäne, `võt́ja, mano võtt Se Vrd kebe2, kõbe1
2. kena, korralik, nägus käbed kiŋŋad; pätid püsut käbemad kut vatugad Khk; Kõik see [sõiduvankri] puu väŕk oli pisike käbe Pöi; `jalga panin sukad siledäd, `otsa panin keńgäd käbedäd rhvl Khn; sääne käpe, illośs inemine Se; käpe palõʔ, sääne illoss nägo Lut
3. peenike; väike `tömbab suu käbeks Khk; Üks reha on nii käbe, seike veib `kergesti katti `minna; Saapad oo püsut justkut käbest kääst (väiksed, kitsavõitu) tunda Kaa
Vrd kabe1
1. tragi, kõbus; kärmas, nobe Käbejäd kääd ja läbi`saaja iseloom Kuu; käbedäd inimesed mõlemad Lüg; Ta oli pisine käbe inimene Jäm; se üks `kange käbe inimene Mar; oli `õige käbe tööd tegema Tõs; alles käbe eit, käib iga päe `karjes Vän; vanad naesed on käbedad, käevad `mööda tied, suka`vardad `lendavad näppude vahel Kos; si̬i̬ one inimese `kiitus et tä käbe one Kod; esi ollu tiĺluke, aga käbe `olli `ju̬u̬skme ja tei tublisti tü̬ü̬d Pst; käbe inime, küll täl tü̬ü̬ käib käen Nõo; latsõ omma˽põra˽käpe˽ja katõkõ·istõ `laskvaʔ San; Ta‿m käpe ja kärmäss inemine, tü̬ü̬ pääle˽ja jutu pääleʔ Urv; Käpeʔ jalaʔ Vas; ku ma oĺli nuuŕ, oĺliʔ käbehäʔ käeʔ, nobõhaʔ jalaʔ Lut || käre üits ommuku `olli nii käbe küĺm Nõo; sääne käpe külmäkäne, `võt́ja, mano võtt Se Vrd kebe2, kõbe1
2. kena, korralik, nägus käbed kiŋŋad; pätid püsut käbemad kut vatugad Khk; Kõik see [sõiduvankri] puu väŕk oli pisike käbe Pöi; `jalga panin sukad siledäd, `otsa panin keńgäd käbedäd rhvl Khn; sääne käpe, illośs inemine Se; käpe palõʔ, sääne illoss nägo Lut
3. peenike; väike `tömbab suu käbeks Khk; Üks reha on nii käbe, seike veib `kergesti katti `minna; Saapad oo püsut justkut käbest kääst (väiksed, kitsavõitu) tunda Kaa
Vrd kabe1
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|