käbekäbeVänTrmPst, g käbeSaJuu, -daIisRTõsTorHääSaaRisKos, -dä LügMarKhnKodRanNõo, -jä Kuu; n käpeSeLei/ḱ-/, g käpe SanKanUrvKrlVas, käbe(h)häLut 1.tragi, kõbus; kärmas, nobe Käbejäd kääd ja läbi`saaja iseloom Kuu; käbedäd inimesed mõlemad Lüg; Ta oli pisine käbe inimene Jäm; se üks `kange käbe inimene Mar; oli `õige käbe tööd tegema Tõs; alles käbe eit, käib iga päe `karjes Vän; vanad naesed on käbedad, käevad `mööda tied, suka`vardad `lendavad näppude vahel Kos; si̬i̬ one inimese `kiitus et tä käbe one Kod; esi ollu tiĺluke, aga käbe `olli `ju̬u̬skme ja tei tublisti tü̬ü̬d Pst; käbe inime, küll täl tü̬ü̬ käib käen Nõo; latsõ omma˽põra˽käpe˽ja katõkõ·istõ `laskvaʔ San; Ta‿m käpe ja kärmäss inemine, tü̬ü̬ pääle˽ja jutu pääleʔ Urv; Käpeʔ jalaʔVas; ku ma oĺli nuuŕ, oĺliʔ käbehäʔ käeʔ, nobõhaʔ jalaʔ Lut|| käre üits ommuku `olli nii käbe küĺm Nõo; sääne käpe külmäkäne, `võt́ja, mano võttSeVrdkebe2, kõbe1 2.kena, korralik, nägus käbed kiŋŋad; pätid püsut käbemad kut vatugadKhk; Kõik see [sõiduvankri] puu väŕk oli pisike käbe Pöi; `jalga panin sukad siledäd, `otsa panin keńgäd käbedäd rhvl Khn; sääne käpe, illośs inemine Se; käpe palõʔ, sääne illoss nägo Lut 3.peenike; väike `tömbab suu käbeks Khk; Üks reha on nii käbe, seike veib `kergesti katti `minna; Saapad oo püsut justkut käbest kääst (väiksed, kitsavõitu) tunda Kaa Vrdkabe1