[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kutsuma `kutsuma eP(`kutso- LNg Mar Kul), `kutsma Mär Vig Var spor Pä, Kod Plt KJn eL(-me M San, -mõ Krl), (ma) kutsu(n); `kutsuma, (ma) `kutsun R
1. kedagi paluma, kellelegi ettepanekut tegema kuhugi tulla, millestki osa võtta või midagi teha `Kuerad jo `lähteväd `kutsumata [pulma] Kuu; `kutsu külaline `sisse VNg; pere`naine läheb `kutsub `süöma Lüg; tama miu `kutsumisega ei tule Vai; Oma kutsut `vöörad; lihad sa vaderid `kutsuma [öeld, kui] mestel püksi ouk `lahti Jäm; Üks koerkäpaline oli ka kutsut vööraste sega tulnd Kaa; `koeri kedas kutsutakse, aus mees kes ise läheb Vll; ta `olli sii noruleseks, tõtta (teda) põle kutsut mette Muh; pujad kutsudi mobligatsjoo·niga söda Emm; naisterahvas sii seda`viisi ilma `kutsmata pühapee külase ei lähe Rei; varrule kutsutasse inimesi üks kord, ega `rohkem kutsuta - - aga `pulma kutsuti kolm `korda Mar; `surno `juure kutsotakse lugijaid Kul; `kutsmata olete tulnd, aeamata `peate menema koa Mih; ta ei tule ju mudu, pia tend `kutsuma minema Hää; `kutsus teine mo `sõnna koa, tia mis ta - - tahab Hag; sõbrad `kutsusid mind `kaasa, aga ma ei läind Ann; lapulised läksid `kutsumatta [pulma] VMr; kutsu [külalisi], kui sul kedägi `kutsu one Kod; isad kutsuti `jahti Äks; kas sind on kutsutud matussele Lai; sis `küśsid menu käest, `kut́sid mend kõrvale Vil; ta miu `kutsun es tule, mine kutsu esi Krk; ku tõist appi kutsut, siss `ütlet, võta vaevass Hel; om vana pirgu, mia kutsu `sisse, temä pirgutab, ei tule; ei saa üits sü̬ü̬k kõtun alaneda, joba tõene sü̬ü̬k valmiss, kutsutass `sü̬ü̬mä Nõo; eelä sa tahit küll, et ma su aṕpi kutsu, aga ma‿ss kutsu Võn; oi armõtulõ `kutsõvõ, a ma‿s taha˽minnäʔ Krl; ma˽kut́si vi̬i̬l `tarrõ, es tulõʔ; kes no kodapoolitsõlõ kośa`viina and vai põlõtut `pulma kuts Rõu; saa õi˽`puhtillõ inne `kutsuʔ ku inemine ar˽koolõss; üteldi ärʔ jo `kutsuh, et viina `t́silka ar˽tooguʔ üteh Vas; vanast oĺl `mõisnigul suurõʔ kelläʔ üleväl, kellega moona`mi̬i̬hi kutsuti `tü̬ü̬hü Räp; tä `kullõ õi mu `kutsmiist, ta tulõ õiʔ Se; või šińä täämbä kutsuti ka `ähki (pulma) Lei || euf ära kutsuma (suremisest) peaks aga `Pietrus `kutsuma ära Hlj; surm `kutsus selle εε Khk; ammu oles aeg, et mind ää kutsutse Tõs; see `olla ää kutsutud juba Juu; igäveśti kutsuti ärä KJn; surm kutsub ärä omale poole Hls; ei tää, kunass surm mu ärä kuts Krk; Veleʔ, sõ̭sara ja sõbra˽kõ̭iḱ omma˽siist är˽kutsuduʔ, ma olõ üt́sindä˽`perrä jäänüʔ Urv; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ Har; timä jo är˽kut́s surmakanõ Se
2. nimetama, hüüdma Kuda teda nüid `kutsuda, emast vai tädist IisR; meil `kutsuti `kiiski `enne vanast `ämmä tappajast Vai; [lapsed] oma ema `kutsusid memmeks Jäm; `poldred saavad kutsut, kus laεv `kinni pannagse sadama `süldas Phl; `asju `kõiki kutsutse nime pidi Tõs; arjasloomaks kutsutakse siga küll Hag; meie kut́sima sedä eenämud varve Kod; ema lapsed `kutsusivad memm kua Ksi; undruk ta ike oli, aga korsik kutsuti Lai; obesege sulane vanal aal kutsuti `tõpre sulane Krk; nii koduarsti kutsuti targass Hel; latse `naksiva miu Mańnass `kutsma ja kutsuva `täämbäni Mańnass Nõo; säńgü rõõvass `oĺle, kutsuti õĺst Võn; üte˽sinidse˽liĺli omma mõtsan, nuid kutsutass nii kopaliĺliʔ Har; uma˽tettö˽`luitsaʔ kutsuteva˽maa `luitsess Räp; obõš́šit kutsuti `karva müten Lei
3. loomi või linde heli, häälitsusega ligi meelitama siga `kutsuta `possu, `possu Jõh; `pörsud nötsutakse, kutsutakse oma `juure Krj; valg oiss, valg oiss, kutsuti `lambud Rei; pisiksi `tallesi kutsutse tiĺlu, tiĺlu, tiĺlu Tõs; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; ku esäne kägu - - tennä kukku kukku kukku, `kutsna emäst kägu `kaema; kana tulep munelda, siss kaagatap, kutsup kikast `endä manu Nõo; `kuullu neid uśsi sõnu, `kutsnu uśsi `väĺla Võn; Kui obene väĺlän `valla, siss kutsutass oma manu t́suku, t́suku, t́suku Rõn; ma‿la `karja kodu˽`kutsma San; uśso, uśso kutsutass voonakõist Kan; `lehmä kutsuti `ju̬u̬ma nii: `hood́s, `hood́s, lehmäkene Rõu; hobõnõ hohhotass kui `varsa kuts `hińdä mano Räp || esile kutsuma `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran
4. a.  soovima konh joogimaja om, sääl tetäss `sü̬ü̬ki ja tuuass uma ports, mia `kuaki henele kuts Har; süda kutsub oma tahtmise või soovi järgi saab `ninda `palju kui süda `kutsub Hlj; süda `kutsub `ruoga Lüg; süda kutsub natine `leiba; sai vara `mindud `niitma, sai `söödud enne nii pailu kut süda `kutsus Khk; tä saab tehä mis südä kutsob Mar; süda kutsub `rooga, näĺg võtab `siiski ää (laul) Kse; südä kutsub ja igatseb, tahab tänd nähä Tõs; kõht tühi on, siis südä kutsub `rooga Juu; süda kutsub kiriku VJg; süe kui süda kutsub Iis; Siis panid [karjasele] leivaviiluka `tasku, et õli siis võtta kui süda `kutsus Trm; eks ta nõnnapaĺju sü̬ü̬ kui süda kutsub MMg; ei kutsu süä `säärtseid `rõivõid `säĺgä `pandaʔ; süü no sa˽kah neid ubinõid nii˽paĺlu ku süä kuts Har; mu süä es kutsuʔ inämb tu̬u̬d magusat nii Plv; sü̬ü̬ʔ nii paĺlo kui sul süä võtt, süä kuts Se b. fig ahvatlema, meelitama napsiasi nüid nii kallis, see‿p kutsu ligi mette Khk; alvass `üeldud, aga kallale ei kutsu kõhe Kod; ein kutsub `niitmä KJn; hainamaa kuts joba vikatit Plv