[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur