Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 3 artiklit
kulla1 kulla Khk Muh Khn Juu JMd VJg Kod Plt Trv Krk Nõo San Har VId(
kuĺla,
kuĺa Se),
`kulla Lüg Vai,
`kuĺla Rid 1. armas, pai õle nüüd `kallis `kulla `lapsukane,
mene magamaìe Lüg;
Kulla inimene,
saa aru,
ma pole mette teind soole paha Khk;
küll mina ole kannata soan,
kulla laps Muh;
Kulla mies,
lasõ‿nd ta `lahti Khn;
kulla mies,
mis sa nüid tied JMd;
kulla mi̬i̬s,
võta minu kua `piäle Kod;
kulla laps,
ei ma enam määleta Plt;
kulla veli,
massa kitsike Trv;
oh sa kulla latseke,
kudass sa ometi nõnda kukun olet Krk;
kulla mi̬i̬s,
ma näi sutt onde Nõo;
kulla mi̬i̬s,
ärä mingu San;
kulla veli,
olõ nii˽hää,
ala mitte pahass panduʔ Har;
Är‿sa˽nu˽kulla imäkene tu̬u̬d kelle ülguʔ et mul rassõ um Rõu;
kulla peremehekene,
kunass ma niidi,
hummogu oĺl likõ,
lõun`aigu oĺl kuum,
õdagu oĺl kuiv Vas Vrd kullu2. (emf hüüatustes) ah sa `kulla jumal Vai;
os‿sa kulla aeg õt́e,
kui ilus se on Juu;
Mi‿sa˽kulla hińg tu̬u̬ pulgagaʔ är ti̬i̬t vai õlõt Rõu
kulla2 ma‿ss laosu mitte üits kuĺla (mitte midagi) enämp `vasta, ma `oĺli nii vakka nigu `lamba and ligi perst Kam
kulla- Kullakivi on `jälle raudkivi,
aga ergud kulla sädemed sihes Pöi;
kulla ebemed õlid kivide küĺjen - - `kilkavad päävä käen Kod;
ja sial olnd kulla aĺlikas ja sialt on juśtkui kulla sädemed üles keend sialt aĺlikast Ksi;
va pud́eve kulla kivi,
roosakass aĺl,
kulla kübemekse sehen Krk;
tu oĺl latsõhukkaja,
tuu saadõti kullakaivanduhe Se Vrd kuld-