kulatama2kulatamaVai, kuĺata|maSaaMMgHlsOteRõn, -mmaV(kuĺä-); kulateme Trv, kuĺatemHls; `kulai·tamaKuuLügJõhVaiMusKrjPöiHää, `kuljai·tamaVig; `kuläi·tamaJõhMuhVJgTrmPlt, `kuljäi·tamaJõhIisR; van, hv `kolai·tamaVigRis; ipf (ma) guĺadi Lut 1.asjatult aega viitma, (ringi) hulkuma; lõbutsema Nüüd saand `kulai·detud küll, `täüdüs vähä ka tüöd tehäKuu; `Katri`päiväl `kulai·tasivad`peened pojakaised ja tüdökäised `suures trobis Vai; obused `ootavad pöllal, mees `kulai·tab ja larmitabKrj; Läks niisama ringi kolai·tama Vig; Ilus aeg jumala muidu maha `kulai·taduHää; kuĺadab kõrtsis ilmast `ilmaSaa; eks ta läks `körtsu `kolai·tama `jälleRis; nevad `kuläi·tasid läbi üed VJg; `vainlase poiss, läks jälle kuĺatamaMMg; Tü̬ü̬ ajal es lasta kedägi kulateTrv; kuĺateb paĺlu `päevi ärä ilma `tü̬ü̬teHls; ei ti̬i̬ tü̬ü̬d, kuĺatas `ümberOte; Mes sä kulatat ilusa ilmaga Rõn; noorõʔ õ̭ks `tahtvaʔ kuĺätäʔ; muidu ka talvõl lääväʔ kokko kuĺätamma, õga pühäpäävä om `kuĺä·ńjaSe; ma ka siäl sei ne jõi ne guĺadi LutVrdkulama, kulitama2, kulutama3 2.jõude olema; lamama, lebama nüid ta kuĺateb, makkab ja istub Hls; üleväl ollaʔ oĺl ka ikäv, sõ̭ss muguʔ kulät́ sängünKan; konnõss sa‿ss no kuĺadi Har; ma panõ veedükese kuĺatama Plv; Talvõ õdagu õks oll nii, et inne `veetse kuĺatame, sõ̭ss võtame tulõ ülessRäp; jumala teno, nüüd jäävä lõvva˽kuĺatamma, sii viis `päivä sai jahvatadaʔSe