[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 133 artiklit, väljastan 100.

a2 a (aa) R Muh Käi Noa Mar Vig Kir Vän KuuK Amb JJn VMr Kad Kod MMg Äks KJn eL( V)

1. aga, kuid, ent a. (lausete või lauseliikmete vahel) pisikene plekk `lambikene, a `sellega `tehti keik tüöd VNg; enne ristiti kojas, a nüid viiasse `altari ette Muh; isä ja emä lapsed o vennäd, a nende lapsed o nõod Vig; mis ta temaga (seebiga) teind oli, a ta oli kohe niisukene must JJn; nüid läit́s - - kosime, a ei ool `vastu võet Krk; nüid pisu`anda ei `lendä enämb, a vanast ollu neid küll Puh; taal om kõ̭kkõ `kraami, a iks hańgitsass Kan; `tsu̬u̬ga parandõdass, a sukka piat nõõgõlma Rõu; Kaadsa oĺliva˽`veiga laja a `lühkeseʔ Se b. (iseseisva lause algul) a ot mina ei `kolbandki `sinne `kohtu ette `rääkima, muudkui vend käis VNg; a ken sedä `tiedä Vai; a pane angerjas pange `sisse vee `sisse, ei ela `kuigi kaua Vän; a uad, siis nied kiedeti ikke piimaga `jälle jah KuuK; a vot meie ütelsime Kod; a mis‿säld maha tuli Trv; a tõene kõhn ei lase endä üle võemust saada Nõo; a ku ma sõ̭ss käräti et, käpä˽mant Kan; aa maʔ timmä rõbahti; a kaarnass `ütless: minno rebäne havaśs Se; a to muidu, vastasel korralVõn Se a to kiä tulõ, ei kuulõki‿iʔ Se
2. adv aga `vihta taht́ a kodo viiäʔ, `tihka‿i viiäʔ Vas

habalõma abalõ|ma Urv Krl, -mmõ Krl Har; habalõmma Har; tn abalõmin Lei

1. (siit-sealt) haarama; tuuseldama abalõss, ei läpe är tetäʔ `kuigi Urv; mis sa abalõt sääl, ku sa midägi kätte ei saaʔ Har Vrd hapalõma
2. ahmima na abalõsõ süvväʔ Krl Vrd abalama
Vrd habelema

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se
2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv
3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

ahi ahi g ahju (-o), ahu (-o) eP(n ahe) eL(g ah́u, -o), `ahju R; n, g `ahju, -o Vai, ahu San Urv Krl Har Rõu; ahj g aiu, aju, ahja Lei

1. seade, ehitis, milles kütuse põlemisel eraldub soojus pane tuli `ahju, `leiväd on juo `kerkined; `kergita tukkid `ruobaga üless, `liiguta ahi segamini; magu ies ku ahi Lüg; Mis sie ka tieb, kodu `ahju taga `istub IisR; `kilgid, nied on tuvas `ahju vahel Vai; ahi löi nönda `umpseks, kaaruda natuse, siis puud akkavad pölema; kahe `laega ahi (kinnise kerisega reheahi) Khk; ea `veoga ahi, pöleb nii et müriseb Mus; Nii aruline inimene, kas aja oort ahju pεεle (öeld haruldase külalise tuleku puhul) Kaa; Kõige vanemad ahud olid ilma keriseta, kui `kööti, siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd; Lehm kut ahi (suur) Pöi; poisslaps upitati ahu otse `kohta, et levad ep pakata ää mette Muh; ahju suu all sääl `kolde pääl kiededi vanast, sööd `veedi ahjust `kolde Emm; Ahju otsale `panti märjad `kindad ja sukad `kuivama Rei; ahu‿päl kasund (kitsa silmaringiga) Rid; ahi oo tüdind, ajab `kangest `suitsu `sesse Mar; kui ahi süsal oo, siis kraabitakse ahi `puhtaks roobiga Mär; ahe oo kulun Var; vana rehe ahe oli suur, kuus suurt `leiba läks `ahju Mih; mõni `mõisa või ahjutäüs `voŕsta (asi on tühine) Khn; `lahtise keresega ahi, lage ei ond, suits tuli poha tuppa PJg; ahe küdeneb Vän; kas panid tule `ahju Nis; kummiga ahi Juu; vanal rehetubadel ahjud olid mua `sisse `tehtud KuuK; ahi akkab `lõeskama Amb; liiguta `ahju, siis ta põleb `äśti Ann; kui pańdi ahi kińni, siis pańdi kriiskad peale Kad; vommiga ahi; ahi on käre, põöetab leevä ärä; talvel `pańti piärud ahju õtsele, jõõlu piärud `seisid ahju õtse piäl Kod; ku on ka mädad puud, si ti̬i̬b ka nõrga ahju Äks; ahi oĺli ju rehe tuas, ja egä sis ei olnd - - ust i̬i̬s selle ahjul KJn; tuli `tuĺli ahjust `väĺlä linade `sisse ja põles elumaja ja tare kiik (kõik) ärä Vil; keresege ahi om ilma `lõõrede; aage tuld `ahju, tuba om külm; mis sa kurvasted, egä sul mõni mõis maha põlenu ega ahjutäis `oŕste ukka ei ole lännu Krk; ta om `mitmast ahjust `leibä söönu (palju kogenud) Ran; vana `tu̬u̬re puu, ahi mugu `viśsub enne; siä `ahju, `tõmba ahju perä üless, siss palava tuki kõik ärä Nõo; nüid om ää küll ah́o kõrval `maata Võn; me ollime üleväl ahju pääl, sõeme sääl käḱke ja lämmitime Rõn; ta om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San; panõ aho uśs kinni, ahi `mültüss är Kan; ahu om `oige, leeväʔ ei küdsäʔ äste ärʔ Urv; ku ahu `vaĺmiss sai, siss `vi̬i̬di kaaliʔ [ahju] Har; ahi `pańti kińniʔ ja hüdse˽jäiʔ `ahjo `hõ̭õ̭hkumma; mi˽`peĺksi tu̬u̬d vanna `ahjo, et vaest `kuigi˽pudõnõss Rõu; t́sia jago `vorstõ tet́ti arʔ, sõ̭ss kuivati ah́oh üle, et muido haĺlitõdasõ arʔ; no‿m tubli naańõ ku ahi Vas; Ku leeväʔ ah́ost `vällä `võet́evaʔ, sõss `ahjo tühäst es jätetä, `ahjo visate kas halg vai paaŕ puid; küdseti mito ahjotäüt `leivä, ku ütest ahjotävvest es saaʔ Räp; must siga ahjus tuli ahjus kustunud `sandid puud, ei akka põlemaie - - juo must siga `ahjus Lüg; Must siga `ahju läinu Hää; muss siga ahjon Kod; lastel `käśti tuld teha, isa `vaatas - - et nääh poiss, must siga sul ahjus juba Lai; must tsiga lät́s `ahju Rõu; vesi ahjus häda käes; nutt varuks `Enne ei `mõistand `õiget elu elada, nüid kui vesi `ahjus, isa ole ia, `aita IisR; Poisil võttis ühna vee `ahju Pöi; Lastel oo vesi üht`inge `ahjus, kui kurja sõna nendel `ütled Han; sellel `olla vesi `ahjus old nõnna et Juu; nüid oo vesi ahjun. akab `aelema, ei nähnud `enne ärä tehä Kod; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega helligu, nigu˽midä `ütlet, nii um vesi ahun Rõu || (sünnitamisest; lapsesünnist) tia kus säält maja pere`naine on. no sial lagunes ahi vist `vällä Lüg; meie ahi kukkus tänä `sesse Mar; ahi ära lagunud, akavad katselised `käimä Kod; aho suu nakass `maahha sadama Se
2. (tehnoloogiliseks kuumutamiseks) `terva `poltamise ahi Kuu; kalk ahi, sääl `ahjus on kolm `ahju, `miska `lupja põledetta; sie õli `umbinane ahi, kus `enne `tõrva põledetti Lüg; kala suitsetamise ahi Muh; enne ku tind́did raha `maksid, siis kuivateti neid `ahjudes Trm; savikõdan õlid kivi põletamise ahjud, siis `teśti teliskiva ja pot́tkiva Kod; lubja palutamise jaoss - - `korgõ perve sisen oĺl ahu Har; savikua ahi Se
3. ahju meenutav kivihunnik angerjapüügiks Aŋŋera ahjud`lauti kevade `valmis - - suu `jääti `lahti, aŋŋeras puges `päävaks `ahju, kivi kergitati tasakesi öles ja aŋŋeras `võeti pisikse ahinguga ää Pöi

haiglane `aigla|ne Kuu/`h-/ VNg Vai, Käi Mär Vig Tõs Vän Tor Hää Juu Kos JMd ViK Trm Kod VlPõ Puh/g -tse/ Nõo, `aiglai|ne VNg Vai(`aige-), `aegla|ne Mar Ris, g -se; `haigla|nõ g -sõ Har Rõu Vas; `aiglan Krk, `aiglõne San haigevõitu; kehva tervisega ei minust `präiga ole `asja, olen vähä `aiglane VNg; `aigelaine, ei ole `terve `eigä `aige Vai; `aeglased silmäd Mar; see siga oo `aiglane, kel saba `sorgos oo Vig; ma olen si nädali `siuke `aiglane Vän; sial kõik `aiglased inimesed koos Juu; `Kange külmaga jääb inime `aiglaseks Kos; ta on viimasel aal nii põdur ja `aiglane JMd; tema oli `aiglane `äśti ja tema ei saand sis `kuigi Kad; õli jõud õtsan ja `aiglane Kod; `aiglane, ei jõund tööd teha, ei söönd Plt; temä latse om kõik nii `aiglatse Puh; ma ole täämbä `aiglõne San; sukugi˽`maada ei˽saaʔ, säärän `haiglanõ olõt Har Vrd haigene, aigline

ainuline `ainuli|ne g -se Har; ainuli|nõ Rõu, g -tsõ Har Se(-dsõ) hädavajalik, pakiline mul om nii `ainuline asi, et ma sinna˽`kuigi minemädä jättä ei saaʔ; Mul om vi̬i̬l üt́s ainulinõ tü̬ü̬ ärä˽tetäʔ Har; ḱau sa ruttu, taa om `veiga ainulinõ; mul oĺl sullõ ainuliist üteldäʔ Se Vrd ainulik

alev alev Kuu Lüg hajusalt eP/aĺev Kod/, Trv Krk Puh Nõo, aleb Mar, g -i; n, g alevi VNg Vai LNg; allev g alevi Puh Ote; allõv Ote San V(g alõ|va Har Se -võ Krl), allõv́ Vas Se, g alõvi asula; suurem kirikuküla alevi `rahvas pidavad enesest ikke `rohkemb VNg; pisikesed `linnad `onvad alevid; kus ikke `vaprikud sies, siis sie on juo alev Lüg; teine õpib alevist läbi `minnes `rohkem kui teine suurest linnast Kse; `Tõstama alevil põle mette `ühtegi antvärk̀i; tegi alevile maja; põle alevilt `kuigi `kaugel Tõs; minu elu `iäga om si Otebäl allõv kõik `säetü Ote; ku̬u̬ĺ om `Antsla alõvõ veeren Krl; sääl om ni˽suuŕ allõv nigu väigu liinakõnõ Har; Haavapää küläh om paĺlo `popse, sõ̭ss ku sinnä mindäss, üteldäss: lää alõvihe - - tu̬u̬ om nigu `nöksamine Räp; mi śeto jaoh olõki‿iʔ alõvat õiʔ Se || äärelinn, eeslinn suur külä just ku `linna alevi Vai; eläb linna aĺevin, linna servän Kod

asjaline asjali|ne, -śj-, -śs-, -le- eP, asjali|ne Puh Nõo, `asjali|ne R, g -se; aśali|ne g -dse Rõu Se(-sõ), -tse Vas; aśali|nõ g -sõ Plv; aśalõ|ni g -dse Krl

1. asjamees, tähtis, uhke; end tähtsaks pidav tämä `oige `asjaline, et `preiliga `rääki juttu VNg; teeb mis asjaliseks ennast piab Khk; se oo eige asjalene, inimene peab ennast änam kut on Emm; ema kudus `Kloostre `mõisa nende aśsalistel Ris || halv inä, inä asjalist Mar; vaeh mulle aśsalest, kua tiab JMd; `vaata kus mul asjaline õige VJg; `õege mul aśjaline Trm; katsu mul aśsalist Plt; kuule asjalest KJn
2. millekski suuteline, kõlblik, sobiv Vai siis `paadidki `kuigi `asjalised olid - - puoltoist-kahe `süllä pikkused Kuu; maa‿p ole asjaline εnam mette tüö tegu juures; tamm oo viśs puu, lepp põle misgeid asjaline Muh; sa ote põle miskid asjaline veel sii Mar; ta juba asjalene, akab juba mitu `asja ära toemetama Ris; si̬i̬ one ike aśjaline inime, si̬i̬ õiendab kõik majan ärä Kod; asjalene sõna KJn
3. ametmees, keegi, kes asju ajab mis asjaliseks see mees on Jäm; oled sa mõni asjaline koa siis või Mar; üks `sioke asjalene oli, `piiskop või Pil
4. see, kel on asjaajamiseks, tulemiseks vms põhjus ma‿lli iks asjaline kah, ma tulli kraase ot́sma Nõo; ma oĺli `teile aśjaline kah Rõu; mis aśalinõ tiä `oĺle Plv; maʔ olõ veidü aśaline Vas; ma olõ ka aśalinõ, taha rahha Se

ehk ehk R eP Hls hrv Krk, T Har Plv Räp Se; ehḱ hrv Krk, Hel San hajusalt V; ähk Sa Rei Han; εhk Ans Khk Phl; õhk hrv Pöi; ek Trv Krk Hel TMr

I. 1. a. (seob erineva tähendusega sõnu või lauseosi) või kaks `kompvekki `tuodi vahest ehk üks VNg; oli pruut `vaene - - ehk oli peiu kodu `vaene, siis `peeti ühes kohas ära [pulmad] Ans; tulgu tuld ehk `tõrva, ma lähe ikka Muh; räägi ehk `näita soole suust suhu ehk kääst kätte, aga sina aru ei saa Mär; see on tema, võta ehk jäta Juu; `pańdi supp `keema ehk kedagist Kos; `kapsa aśti oli `aitas ehk kus ta oli Ann; kui pahad ilmad on, ehk kedagi, sis lüeb [jooksva] valu `sisse igalepole VMr; tulgu mis tuleb ehk saagu mis saab Iis; kukk on kirju, ehk `valge, ehk punane Lai; kui `surri mõni lu̬u̬m ärä, ehk tapeti ärä, siss `võeti nahk ka ärä Vil; kas ta olli nu̬u̬ŕ neiu ehḱ vanami̬i̬s, [viina] pudel käis ümmer `rińgi Hel; mina ei `peĺgä mitte midägi, tuleb ette `sü̬ü̬mine ehk `lü̬ü̬mine Nõo; ku [liha] es olõ - - `võeti `silku ehk heeringet Plv b. (seob sama tähendusega sõnu) ehk kaks vakka ähk kümme külemetu Pha; tuulispask ehk tuule keer Kse; nuor `räimes on sipusk ehk sipka JõeK; teese `juurdes vabadikuks ehk teese maeas Pee; veke oesu ehk oenas Pil; kutsuti sis sedäsi et kase käsn ehk kase taal Vil; mehik ek metstuvi Trv; agudest tetti ka aid, toda üteldi aost aid ehk `aone aid Nõo
2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) või pelotas, kui `tõine `tõisele äkkitse midägi `ütleb ehk Jõh; noorik pani liha`vaana pääle `ande - - kas `enne `muistine öö ehk sukad ehk Jaa; nii `aige juba et jamsib kas tä pööräb εnäm ehk Mar; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjabeid ehk, ehk `niukest `einu või `viĺla Rap; juodud, kui pulmad, matuksed ehk varrud ehk KuuK; keedeti pakso˽`kapstaʔ ehḱ, ehḱ, ehḱ ka sakõ˽kartoliʔ Plv
3. (möönvalt) a. kuigi, olgugi et sie `mardiks `käümine [oli] kohe pönev, ega `sendä siis ärä jäänd ja, ehk `hirmgi oli Kuu; ehk sa viel [jõu poolest] lähed ja tied `eina aga - - `miska sa tuod ära `selle `eina Hlj; ta oĺl kõrdsimiis ehk tal esi maad es olõ San; ehk küll kuigi, olgugi et Mehed ei tõhi enamb akkada edesi menema, ehk küll õlivad kahe mehe Jõh; aga sii meitel ega laps tunneb tähed, ähk tä küll lugeda ep osa Khk; ehk küll kõlgas kõhus ja agan augu ääre pääl, aga rõõvas oĺli seĺläs Saa; ehk sul on küll `vastameelt, ehk sa küll ei taha, aga tule ikke Juu; ja `siiski ma elan viel nõnna vanaks, ehk küll `rasket tüöd olen teind Amb; inimene ka igätseb oma kodu, ehk küll `võ̭õ̭ran paegan ää om olla Nõo; ehk sa küll ei˽tahaʔ, a˽sa˽piat `võtma [rohtu] Har b. ?kui toorest pattu ta `mõtleb te pääl, ehk te mitte ei olegi selle patu osalene Hää
II. adv 1. (välj võimalust, oletust või mööndust) a. võib-olla, vahest, äkki tõepoolest eks neid `aigusi ehk old, aga neil ei old inimesi VNg; tä sel suvel õli vähäne `eina kasv, kasinast sain `saatu `kümme ehk Lüg; ähk ajad sa loomad εε Khk; vanaema, ehk sul oo `nööri Muh; Otsi, ähk leiad mõne `pähkli Han; võib`o·lla ehk ma soan `minna `oome kiriku Juu; eks te‿nd ise ikke vist ehk olete koa kaŋŋast kudund VMr; ehk tahad nähä `lehmä, ma `näitän Kod; väĺläs on ehk jahe Pal; nad oĺlid siukst punakad vahest ehk kollased KJn; mea lää `vaateme, ek saa vi̬i̬l midägi perändust Krk; Jaan läits ehk `lõunele? Nõo; ehḱ vaest tulõ mõ̭ni hää inemine Har Vrd ehku1 b. või ähk olga kui suur tahab Khk; olgu ta ehk `kuigi suur, too ära Kos; ehk kui paelu siis selle `kangaga viel `pliekimisega oli [tegemist] VMr; ehk keśsi tuleb tuńnissama Kod; ehk kui `tahtsidki `alla Kiriläle `minnä, siss ike ilma nägemädä Nõo
2. kas, kas või; ükskõik `Melskati kogu `ehtu, `naura ehk koht `haigeks Kuu; mies saab ikke `naise, ehk `õlgu `perse `niinega `niulutud. `naine `õlgu ehk üle `kullatud ei saa noh; kivi `lennäb ehk kui `kaugele, kui paned kivi `nuora `õtsa ja `kieritad; iest õli rind `paljas `õlgu ehk kui külm `tahte; Rehavars on `katki, `õlgu‿hk `katki, ei õle mul `aiga parandada Lüg; miä olen `julge, lähän ehk kuhu `kohti Vai; ehk kurat `võtko `oopis ja tükkis ää Mar; kalsumehed käevad, `olla vahest nii `kimpus, mitte kusagilt ei soa öömaja ehk kas mine kuuse `alla Juu; mitte‿i `kuula, ehk tie mis sa tahad Kad

heitlema `eitlema, da-inf `eitleda hajusalt R(`h- Kuu), eidelda, ee- hajusalt eP(-mä, eedeldä Kod); (ta) `eitleb Ran; `heiglem(m)ä, `hii-, da-inf heideldäʔ, hii- VId; `hiitlemma, da-inf hiidelda Har (sag uuem või tuntud piiblist)

1. võitu püüdlema a. maadlema, jõudu katsuma kaśsi pojad `eitlevad nenna et Ris; `Tõmmasid `pulka ja `eitlesid koa Kei; poisiʔ tükeväʔ `talgoh `heitlemä Plv b. (vahelduva eduga) võitlema sie `eitle `aigusega VNg; Popsid eitlest elupεεvad vaesusega Emm; `eitleb `peale, ei sure ega sure. see on surmaga `eitlemene Vän; `eitles küll aga jäe [elama], surmass ei õld Kod; esä käve kaŕah, oĺl suśseka heidelnüʔ Räp; perämätse surmaga jo `hiitless ja `vaidelss (agooniast) Se || võistlema raha `eitleb kua nüid (1940. aastal) , vene rahad ja eeśti rajad, nüid `eitleväd tõesed Kod c. vaidlemaKuu
2. asukohta või asendit vahetama a. visklema, rabelema; (valudes) vähkrema `eitleb oma `ammetiega. siin ei piä `paika egä sääl Lüg; `üösse ta `eitleb, ei maga Amb; ta valude kää eedeld küll JMd; obustel oli luupainakas. obune oli märg ja `eitles pikali maas JJn; ta `heitles ja `võitlõss joʔ surma hädähn (suurtes valudes) Rõu; kalaʔ `heitleseʔ nä `pilvaʔ üless ja siputasõʔ; ka kos no `hiitless (pillub end) pääle üt́silde ja tõisildõ, mõista‿i kuigi ollaʔ; hiidelgu‿iʔ, ol vagatsõhe, ol tasatsõppa; tuli `heitless – `viskass tuld `korgõhe Se; hopõn `hauglõss, `hiitless edesi tagasi Lut b. (siia-sinna) viskama, loopima so `riided on alati sii istende pεεl eidelda Khk; ar hiideld rõevass Lut; hinge heitlema hingeldama; raskesti hingama (enne surma) inemine jo nakass `kuulma, `hinge `hiitless; tulõ rassõ manu ni `heitless `hinge suurõst rasõhhusõst; `surma põdõ, `hinge `heitless Lut c. piltl hooplema, kiitlema `heitless hinnäst. mi‿sa hinnäst taah `heitledeʔ, taa amõt́ ei söödä kedägi; timä‿m sääne mi̬i̬ss, kõ̭ge ku `hiitless Se
3. muutlik olema, vahelduma (ilm) ilm `eitleb kui vahest `tuuline. vahest sadune. vahest `summane ehk udune Lüg; ilm `eitleb, tεε kas tuleb `vihma Emm; mere vesi `eitleb, tõuseb ja vaob Rid; vihm `eitleb, akkab üle `jääma; ilm on `eitlev, kord on `vihma, kord päikest JõeK; veri `eitleb, tõene kõrd oo nägu `valge, tõene kõrd punane; inimene `eitleb näoss kua ku on `aige; uni nõnna `eitleb. vahel vähäke `aega magad, juba `jälle üles; tuul `eitleb. vahel siit ja `ruaśke `aega juba tõeselt pu̬u̬lt Kod; vahel `näitäb `päivä, vahel pilvitäb, ja satab, ja jälle päiv väĺlän - - seda`viisi `eitleb [ilm] Ran; ilmaʔ `heitleseʔ Vas || piltl kõhklema, kahevahel olema; puiklema mottes kahevahel, siis `üölla: küll `eitlin VNg; mõni ep taha sedä jutto kõnelda, kogeb ja `eitleb siäl juuren; tämä egäpidi `eitleb - - ei tiä `meskess [kleiti] `selgä panna Kod
4. värvi või helki vaheldama; küütlema; virvendama `Päikse käes nied roosid `eitlevad nigu teist `värvi IisR; virvalest `vehklevad, `eitleb `taeva `lauduse all Emm; taevas `eitleb `kanget, punase viiruleine [virmalistest] Käi; põhitaevast `eitleb Hää; virmalised `eitlevad, ikka `külma, `külma [tuleb] Amb; virmalised `eitlevad, siis tuleb tuult ja sadu Kad; põhja `valgus vahel `eitleb. on õege suur, siis lü̬ü̬b `jälle tagasi; ku lõim ühesugune ja kude tõõse värviga, siis kua `eitleb [riie]; pardi kaal `eitleb (näib kaugelt sinisena, lähedalt mustana); muage vedel one `niske kulla lääge piäl, `eitleb ja läägib; `siĺmi eden `eitleb; ilm nagu `eitleb. nagu ülesi tõssab kõhe. `Oudva linn ja metsätukad paessavad ärä Kod; `eitleja riie; siidi paelad ka `eitlesid kohe Lai

helkima `eĺkima Mär Han Hää Kos Koe Trm Lai Plt, Juu KJn, `elkima u Lüg, spor Sa, Muh Kse, `eĺkma Tõs, Kod Ran Nõo San Kan/h-/, -e Krk, (ta) eĺgib (elgib), (ta) `elgib Lüg, elgip Krk Ran; eĺgi- San Kan/h-/
1. helki heitma, helendama; särama, läikima kui päiv `paistab siis `elgib Lüg; nua tera elgib Khk; [siidirätikul] Küll oli ilus `muster ja ilusad värmid, `elkis igasugust `värmi Han; tähed `eĺkvad Tõs; jões eĺgib mets `vasta Kos; jää ja lumi eĺgib Lai; tuli nii suur et taevas eĺgib KJn; mädänu aab `ü̬ü̬se pimmessel elgip; `aeti kivi ahjun `eĺkme; jaani-uisa elgive justku tuli; `pärgle olli `eĺkja õbe Krk; rõkendaja päiv `oĺle väegä kuum, väegä `eĺkse Ran Vrd helgetämä, elgitsema, helkama
2. kajama, kõlama; heledalt häälitsema ääl elgib nda `metsas. kui ääl kostib – see on `elkimine Khk; Teised `laulvad külas mis kõik kohad `elkivad Pöi; kägu kukub karjatselle - - eĺgib eina `niitajalle rhvl Hää; `kaŕjus nii vaĺju iälegä, et mets `eĺkis `vastu Juu; ääl eĺgib metsest `vasta KJn; keväjä mõts vai maa eĺk nii `vasta nigu tõne olessi sääl mõtsan San Vrd helkuma
3. teravalt valutama terve `üükene `helkse mu pää nii, et `kuigi magada es saaʔ Kan
ema|koda
1. emakas tämäl oli emäkojas [vähk], `vueti emäkoda ärä Kuu; `luondane õld `väljäspuol emäkoda, sie ei jäe pidama; inimestel on `lapse koda, `luomidel emä koda Lüg; Vanemal ajal räägidi ikka emakoda, emakas, see on uuem nimi Rei; lehmä emäkoda u ~ vasikakoda van LNg; tal (jänesel) lõi emakotta põletik; eks tal (lehmal) emakojas ole midagi, mis ei lase `tiineks `jääda JJn; ühel naisel käis emakoda `väĺla Lai; ku tiine obene paĺlu paigal kurdap, siis emäkoja nahk om paks Krk; vanast üteldi pojakoda, nüid üteldäss emäkoda, ja kes peenembäld tahap üteldä `ütleb emäk Nõo; kui `tohtre iluste tiiävä tolle emäkua `vällä `ot́si, lõegatass laits `vällä ja [see] eläb Rõn; [sünnitamisel naine] kinitäss imäkua `väĺlä, sis jovva ai `kuigi ar tassoʔ sannah Se
2. söögitoru, -kõriAmb Vrd emakas
es1 (preteeritumi kõigis pööretes; eP alal hrl van) es Sa(äs Mus) Muh Rei Phl Khn Aud Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(hrl sõltuvalt eelnevast vokaalist as, is, os, us, õs äs V), is Har Lei; (eitusverb) (ta) es Kod; (kontamineerunult eelneva sõnaga) s Sa Muh Phl Khn eL
I. (eitussõna või verb)
1. eia.  (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand; kas te sεεl Kergu külas es `keiend Mus; Ta es olnd seda `kuuland Kaa; ega seda es mõedeta küll nuiaga; ma‿s seesa kodu mette Muh; see (tanu) pidi pεεs olema, muidu es tohi `olla; ta‿s annand Phl; kana tuõs (ei toonud) kedägi `poegi `vällä; ei tahas mitte kudagid Khn; mia es `saagi seal uues maeas elada; kõik nut́sid. mina es `nutnu Hää; tämä es maksa kedägi Kod; aga sält vist kuulda midagi nad es leia Äks; vanast `simmani es ole Vil; egass vanema inimese es roogi linu Trv; si̬i̬ leib eś‿joole apanu Krk; ma‿s täi oma mõtsast karja `aada `vitsa ka lõegata; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; na‿s käsevä `kumbki poosil tü̬ü̬d tetä Nõo; me es `lääme konagi vihmaga linna `kakma Ote; ma‿s mõista änt, es `julgu änt midägi˽tetäʔ San; peremi̬i̬ss `pernasega es tulõva Urv; olõ is, näe‿s ma üttegi kirvõst sääl maal; ega ma vällän is püüsünü (ei oleks püsinud) see `rõivaga Har; timä taha as, et ma sullõ kõ̭iḱ är˽kõ̭nõla Rõu; sõ̭ss ma es olõss tõsõ jaloh olnuʔ, es tõsõ sõkkuʔ Plv; sa as lubanuʔ – mis sa lubasiʔ; mi taad `tiidnü‿s; Esis kiä eiss mehele lää‿s, niisama mehe˽ka võta as ummapääd `naise Se; [kartlik hobune] kõ̭õ̭ `kullõss kon miä habahhanu‿s, kõrahhanu‿s Lut Vrd esid, esimä, esin, esitä b.  (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) vanna inemist olõ˽ka es, kiä `lat́si `perrä `kaenuʔ; `sü̬ü̬mägi es mi̬i̬śs läpe˽tullaʔ Vas
2. (möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) kas sa es oless võenu minu manu tulla Hel; no milless ma es näeʔ [väänkaela] sõ̭ss ku pesä oĺ sõ̭ss näit tedä külält Plv
3. (eitussõnana vastuseks küsimusele) es, tulõkassa mehe es usu˽kah [et naine põlema pani] Urv; ah tulissil, es, maʔ es [käinud] Plv
II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse maśsinõ `oĺli˽kõ̭ik ukka `lännü, es saa˽`villu kaaŕsi es San; käve siin mustõldõn, mul `oĺlgi, a˽ma es anna es; vanna `su̬u̬rmaleemekeist, tu̬u̬d lõ̭mbõʔ ja oĺliʔ, es olõ˽`leibä es `õigõt es Urv; Neil is olõ˽matuss sukugi kõrran – is ütte lillikeist; `Tütrik pedi tegeme suurõ `veimevaka, mudu õs `saaki õs mehele Har; tiiä ma˽noist [linnu]munõst õs, mi munnõ kae es Plv; latsõ `tüḱsevä kah voḱi ette minemä. maʔ es Vas; saa as `sisse kündä äs, rikass veli palot́ tuu `vaesõ mehe [sõnniku ära] Se || ega nee ole es sehuksed palgi puud siis nee `ollid `pienid puud Muh
III. konj
1. (eitavas lauses) ma oodi tat ku `enge, es tule‿s tule Krk; [poisid] niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; es osta `kiäki ütte `naasklit es `nõkla Nõo; Vanast es olõ˽villa `kraaśjat es lahutajat kah `õiõʔ Urv; is olõ üttegi inemise `vaimu nätäʔ, is minnen, is tullõn; timä is tiiä ü̬ü̬d is `päivä Har; es olõki `kahvlit olõmahn es väist Rõu; peenikene kumak ja maagõ lang ta mitte `veega es pääväga `kuigi `vällä es lääʔ Räp Vrd isek
2. is ku (võrdlev) kui küla laib pareb is ku ama laib; jesa tütärd änäbä `meileidsess is ku `poiga; tu̬u̬ mukkaga änäbä `sõimlõži is ku ma `mõetleži Lei
Vrd ei, esid, esimä, esin, esitä
esitiks esitiks SaLä Kaa Pöi Kei Juu JJn Plt
1. esmalt; kõigepealt teise `aasta siis ta (adru) läheb nii `lammu, esitiks ta äi lammu nii ära; tule esitiks eida `keia Khk; Ma läksi keige esitiks (esimesena) uksest sisse Kaa; kui odrad maha `tehti kevadi, esitiks `künti üheli korrali maha Pöi; esitiks kevadel nad (loomad) ei old `kuigi kaua `väĺlas Kei
2. teat aeg tagasi, ennemalt; vanasti niid viimasel ajal es ole seda (mardiks käimist) änam, see oli ühekorra esitiks olnd Jäm; esitiks oli jää vahel korra, nöndat `saadi üle [Loonalaiult Saaremaale] Khk
Vrd esiteks, estiks
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
hidak ida|k g -ku Hel, -gu Kuu(h-) hõredaks kulunud (riie); räbal Ei sie `sielik käü enämb `kuigi `kaua, o peris hidak juo `tõine; Püksü idagud Kuu Vrd itak
iga1 iga g ea (ia) R eP Trv Krk TMr; igä Khn, g ia Mar spor M, Kuu Lüg Vai KJn T V(g ijä; jigä g jiä Lut), igä Kod; iǵä g Ran spor V; iǵa g d́ia, d́iä, ǵia, in jean Lei; ad igal VNg, iäl Kod; abl iält Kod; transl igast Lei; g -iga Var KuuK
1. eluiga, (eksistentsi) kestus; vastupidavus Nääd nenä`otsa, eit nää iä `otsa Kuu; ei sel `ollu iga `kuigi `kauast, sie loppes juo `puole `aastaseld VNg; riist läks `katki usina, siis õli lühükese `iägä Lüg; vanuse poolest küll vel elaks aga iga `otsas; see (päikese) paiste vötab vilja enne iga εε; sellega läheb kunni ia `latva Khk; see (katus) on mütu iga läbi eland Pöi; räimvõrgud olid penedega `enni vanasti - - sellega `oiti võrgu iga; esimese ilma sõa järel `ööti koa, et üks kuke iga pidi rahu`aega olema Rid; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga Hää; kaks ehk kolm [inimese] iga `aega tagasi Kos; ega mul pikka iga änam ole JMd; kasuk oo õma igä ärä elänud; tämäl one vanaduss küll ja igä `persen, aga ise veikene; kui paĺju igäsid ja mitu `põlve lähäb edesi Kod; juudi `sindle iga om nelikümmend `aastat Krk; Suvva au ja viisu igä saagu sul olema (sajatades) Hel; sa `raiskat nii `irmsade, sa näet küll viśt iä `otsa Nõo; nõna `otsa näet aga eä `otsa ei näe Võn; ma‿lõ tu̬u̬ uma iä sisen vällä nännüʔ, et `piḱse om kattõ sugumanõ; ma olõ see pikä ijäga küländ nännüʔ sedä ilma ellu Har; Hääl olõ õiʔ iḱä, kuŕal `otsa; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ Rõu; viiś kuuś rahha om külʔ mu iäh olnuʔ; tiiä äiʔ inemine umma iḱä; ma˽ka tiiä äi˽ku vana tiä om `iäle Vas; tii˽mullõ sääńtse˽`saapa˽mis umast iäst saa pit́äʔ; mul tu̬u̬ iä meeleh om; mu iäst saa rahha viĺänd, nii mu lastõ iäst; umma iḱä jo om paĺlo elänüʔ; ma `iägi `eĺli ärʔ, olõ õs `akna `rõivit; iätäht́ (eluea pikkust ennustav joon peopesas); tuńniss päset, iä elät (õnnestunud põgenemisest) Se; ĺäüĺa iǵa om olnu; d́ummal `andaga `t́errüst un öüä ikä Lei; ma uma iä päält (eluajal) näe es; ma uma `iäga mälehhä‿iʔ setä; leebä ää˽süüt üle nädäli a naist üle jiä juvva‿iʔ ärʔ jelläʔ; igä jelläʔ olõ‿iʔ `hamba hińds; iäl või ollaʔ kol `vuuri tühälene ni kol `vuuri rikkan Lut; iän ja õnnen innukalt, lootusrikkalt taht `saada iän ja õnnõn, aga jäi ilma; mõni loodab iän ja õnnen ää koha `pääle `saada Ran || (vastupidavast asjast, hästi tehtud tööst jne) Sis tä `anda igädä isä iäks, poja `polveks, tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Seda (varandust) `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; Kivikatus on isa eaks ja puja pölveks Emm; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; Sie käib isa eaks ja poja põlveks, `tütre`tütrel tükiks aaks Koe; see kestab isa iast ja poja põlvest Lai; toost saab esä iäss ja poja põlvess Ran; esä ijäss, poja põlvõss, `tütrele tüküss aoss Har Vrd iätüss
2. teat elujärk, periood sääl `mõisas sai ikke `nuore ia sies `õldud Jõh; tüdrugu east `väĺjas (vanatüdrukust); ta on pooliga (keskealine) inimene Jäm; mis tööd‿nd vanu iga änam tihaste Ans; sel veel kirgu sead `söötamatta (leeris käimata), pole veel `öige poisi vöi tüdrugu ea sees veel mette Khk; Eks nooriiga sai jah ikka üsna eemeelega neid emaseid lapsi käpustatud küll Kaa; see sai pisikse lapse ühna vanas eas veel Muh; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; poiss oli teise ea `teenija vöi oli ta kolmandama ea `teenija [sõjaväes] Rei; kui ma meheikka sain Kul; ta `jõudis juba vanasse `easse Mär; pooles eas (keskealine) inimene; poolest east juba läbi Hää; vana ikka akkab `vaeva tegema, kus oled noore `põlves põrutada saan HMd; tema jo inimese east väilas Koe; `tütrid olivad mõlemad mehele minemise ias VMr; eks minu lapsed surenud mõlemad nuarel iäl ärä; suri nuarelt iält Kod; kui vana igast läheb, sis ta (värv) ikka pleegib teenekord pialt ära Lai; temä vana ia sehen võt́s naise Krk; temäl `olli joba noorest iäst `lastu ni̬i̬ sure`rõiva `valmiss tettä Puh; Ma‿lõ õigõ˽mitu `aśja nännü˽ja `oṕnu˽vi̬i̬l vanutsõl iäl Urv; vanan ijän lõpõss kõ̭iḱ `otsa, śilmäńägu ja kõrva`kuulmine; vanast kis alt ijä oĺl, toolõ `paśsi enne is annaʔ, ku esä lubasi Har; jaʔ `kahvlid väist olõ õs olõmahkiʔ [minu] noorõh ijähn Rõu; nakass üle ijä (üle 30) minemä; maailma sõa `aigu oĺli ma joba [sõjaväeteenistuse] iäst väläh Räp; `iäldä vi̬i̬l om, las saa ar iḱkä, vi̬i̬l olõ õi iäh, alt iä vi̬i̬l om (alaealisest); päält iä ineminõ om Se; üle puolõ d́iä (üle 40 aasta) jelanu Lei Vt igi3
3. vanus [looma kastreerimisel ei ole tähtsust] tämä igal, `milla tädä `leigata VNg; tamal oli jo niipali igä – kas `seitse`kümme vai kaheksa`kümme Vai; sellel on iga küll pεεl juba, mis see änam rabab Ans; sellel oli iga küll seljas Khk; nende ia vahe pole nii suur et nee‿p vöi `paari `minna Kär; iä pualest nuar mies Iis; selle iä `perrä kõ̭iḱ asja enämb ei või ollaki meelen Võn; taa om suuŕ küländ uma ijä `perrä Har; muʔ ikä (vanused), kiä oĺliʔ; `iäle ni karvalõ ni `suurusõlõ, kõ̭gõlõ uma hopõń, a olõ õi uma; iḱä om ka‿ks `väega˽paĺlo Vas; miʔ üteh iäh Lut
imema imema R eP(e- Rid) Trv Rõn Lei, Kuu Kod KJn T V, -e M San Krl; tgn imijä Kod, immej Vas Se
1. toitumiseks vedelikku või vedelat toitu imema a. piima imema, tissima moned `laskevad (vasikal lehma) ime, et siss tule ilus vasika VNg; laps `immo `soska; laps on old jo `kaua imemättä Vai; imeva laps Jäm; See (laps) pole `kuigi kaua `rinda imend, akkas kohe lutti imema Pöi; `lehmde all köin puugad, imen lehmad ää Muh; kut lapsel koera vega oli, siis `taples rönnaga imemesega Käi; mool põle `tääle imeda anda mette Mar; imeja lapse `küĺge ei pea soetõbi akkama Vän; kaśsipojad imesid Tor; udar on jo tühjaks imetud JMd; `niskesed imijäd lapsed, ni̬i̬d ei sureva ruttu; laps kummiga `iḿmi `piimä soro sidess Kod; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, imes enese ää Pil; tallek imess esi ilusti; miu latse `iḿmeve kolm `aastet; imeve lait́s Krk; ku `varsa taheti imemäst võõrutada, siss tetti varsale serände võru Nõo; Neli nädälit lastass iks `põrstel imeda Rõn; padakunn `lehmi imebev Urv; kaśsil ja pinil poja imese alh Har; immej lat́s lää äi nisa külestki ärʔ; saa ai immeʔ, suu `väega om `haigõ latsõl Se b. (mahla, mett, verd jne) imema kus `kärjes magusa õli, siis õle `kõrrega imesin `vällä; kurat sa mu verest `ühte `puhku imed ja minuda närid (öeld vihaga) Lüg; `siplased imevad säält (kasekändudelt kevadel) `mahla Khk; mesilane emeb õie seest mett Rid; ta (laulusääsk) laseb mud́u inimese `piale, ime verd ega kedagi Lih; kaanid ja puutäid imevad kui pill verd täis VJg; meie `immimä neid imelille (õisi) Kod; erilased imevad ärä [herneivad] et `paĺlalt lõstad jääväd järele Vil; kel jala vigatse, `pandav kaani imeme `pääle Trv; puu purdiku om puu koore all, imevä toda `mahla Puh; pailhuśs immev inemise toidujou henne `sisse Har || kala pojad imevad `niiska Mar; luts imenä oma massa ärä Ran c. (pikkamisi) jooma; (läbi hammaste) niristama Täüs imend `endäst `nindagu kaan Kuu; se siga imeb `toitu Mus; Seda va õlut imetakse pärisest Pöi; `kärpsed imevad ja liristavad supi ää Muh; akkas `jälle `viina imema JJn; luamad `immid ludade sidess Kod
2. (imedes) üles või välja kiskuma, tõmbama `Petruol [jooksis õlitorust] `karburaa·turisse ja sield imes `muoturi `käümise ajal ohu ja öli segu silindri; Imev pump [kala edasitoimetamiseks paadist] Kuu; `luoma `sarved on `tehtod `miskä imeb ihu üles [kupupanekul] Lüg; Puu juured imevad maa nii kuivaks; Neid inimesi on küll kes imevad ussi kihvti `välja; Seep pesu ajal `silma läheb, kõige param lase teine `välja imeda Pöi; [kupusarv] imes `väĺla paha verd Amb; `immin mädä ja süĺtäsin; `uadriraud raiś tädä (veresoont) ja kupp imes sojan saanan; masin ei pidä eli. imeb ärä; puukasu imeb mahala Kod; siis ülevest [kupu]sarve otsa mant `laskje `immi, enge luhtige tõmmaśs `küĺgi Krk
3. endasse imama `vilne riie imend ennast vett täis Khk; Kuuse puu riist `seisis ikka `kerge, kuuse laud äi ime ennast mitte vett täis Kaa; Mäńd imeb ennast kohe vett täis, läheb siniseks kut kops Pöi
4. lutsima, lutsutama imeb käppa kui karu. kel ei õle midä süä Lüg; `lapse akkas mokka imemä Vai; lapsed imesid toppi; imes abend ikka Khk; vasikad imevad teinetese `kõrva Mar; imeb seda va piibu nodi Mär; mena armastan neid va kala `peasi ka imeda Ris; inimese põlves imesin lund ja JJn; imedä võid `kompeki. näridä ei tõhi; kui laps imeb `sõrme, jäeb käsi koevass. käsi on kõhnass imetud Kod; imess päielt; kas‿sa karu `viisi `pässa imet, et tü̬ü̬d ei viisi tetä Krk; mõni laits imep päḱkä, mõni imep `kaska `karvu Nõo; talvõl kahr maka ja imess käppä; `käärdepäävä sõ̭ss ollõv [karul] käpp `pi̬i̬nüss imet Rõu; muni imess huult, muni imess `päśsä, midä harinõss Se; käppa ~ päkka imema puuduses, poolnäljas olema si‿asta viljad `vaesed – saab talve läbi käppa imeda Khk; nii on sie `vaeste asi, vahest ime või käppa VMr; ime näĺla käppa kui tahad Plt; ime päḱkä, ku sa‿i viisi midägi tetä Nõo; mine mant, ime ḱäppä (nälgi) Se
5. (kuhugi) kinnituma või tungima `Köüe veul vois uon köüs `katkeda, kui `ankur kovasti `pohja `kinni oli imend Kuu; tämä (silm) ime juo `silgu `külge Vai; lutikas imeb ennast naha `sisse Khk; obukakul oo kurguall `oimerańts, sellega ta imeb ennast `külge Pöi; kaanid imevad ennast kohe naha `sisse Kad
6. kahjustama a. rikkuma, katki tegema ära mene, `kaanid imevad jalad `lohki Hlj; `silmud imevatta `laste `jalgu VNg; mereundid söövad vörgu silmad `katki - - imevad `katki löŋŋad Mus; Mere kakandid imesid võrgu ää Pöi; vee sees koań akkas mu `jalga imema Kos; b. (välja) kurnama, lahjaks või kehvaks muutma see seda `kohta (talu) küll imend Khk; kui poiśs käib paĺju `uassid tüdriku `juure, `ütleväd et, on tüdriku ärä imenud, muku `ammad on järel Kod; varss on vana ärä (kõhnaks) imend KJn; si̬i̬ om `kangest ärä imet maa, väge änäp ei oole; muu [vili] ei ime ninda ku lina Krk
7. `Ankur imeb (tuleb tõmmates pikkamööda) `pohjast `lahti Kuu; See (kuub) on nönda ää imetud (liiga väike tehtud) Pöi
hirmutus irmutu|s hv , Hag Jür Kad Rak spor I(-o-), -|ss Trv T V(h-; -d- Plv; -śs Rõu Se), g -se, g -sõ V; `irmutu|s R(-d-; `h- Kuu), g -kse Kuu VNg Vai, -se spor RId; ermutus Hi(h- Phl; -d- Emm Rei) LNg Rid(-otos) (hrl liitsõnades)
1. hirmuäratav olend, hirmutis Kui `toised `lambad nägid sedä `irmudust oma `puole tulema Kuu; Tuas ühe`kõrra mürin, `uksed `kinni, `irmutused, `meie tuas on `marras; kui [hüljes] `miski `irmutust nääb, siis `sumdi vette Jõh; va irmutus käib `teisa irmutamas Hää; koes sa nõnda irmutuse `viisi lääd Trv; poig ollu ku irmutuss, nägu must ja `rõiva kõ̭ik ärä `määrdenu Nõo; taa om külh üt́s kollõ asi, sääräne hirmutuss vai Har; [igrudsa ajal noored] käve kui hirmutusõ, `väega jälehess tennüʔ `hindä Se
2. (hrl inimesekujuline) peletusvahend varekse `irmutus `kartohvli maal Nai; [mets] Siguje `hirmudukseks `täüdü `riide `hempalu `tuhli`kuhjale `ümbär sättidä Kuu; `irmuduksele `panna vana `mütsi lotti pähä; `kaige `irmuduste `riided one `kaige `raakemad VNg; mõni kõrd `pantse lina `sarda sarika `piäle irmutusess mõni räbälä tükk Kod; siss tetti irmutuss, kas `säeti mõni ripendei rõõvass tiku `otsa Trv; ti̬i̬ irmutuss rõogu pääle, et `varblase `viĺlä ärä ei sü̬ü̬ Nõo; kańepi irmutuss. kańepide tetti kah särände Kam; pangõ pińnärde pääle hirmutuśs; pańni `aida (kana) hirmutusõ. jovva aiʔ kanno `kuigi ar `kaitsaʔ Se; kesvähirmutuss Lut
3. hirmutamine; karistus ega see irmutus `lapsa ei paranda Tor; udilaga aena sehest irmutad [kalu], udistad, ta om irmutuse jaoss Ran; `Kamja opetaja `olli, tõestele irmutusess ütelnu [niiviisi] Nõo
Vrd hirmutis, irmuts
ise3 (sõnade ise, isi levilat vt ise1; atribuudina käändub harva) in isess Kuu
1. iseenesest, välise tõukejõuta isikasund aśjad, pole nεid külind `kengid Jäm; kiva noodal all äi ole, alt niipaelu lühem et ta ise ennast `pöhja tarib Pha; Valmis pähked lüdivad ennast ise εε Emm; ja kue‿sa selle seebiratta üles `tõstsid, siis soobas pidi isi maha kukkuma Tõs; ta (pähkel) kukub isi ka maha sarabu otsast Ris; mõnel (surnul) `valguvad silmad ise `kińni Kad; [tiik] kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; masin `põĺli `ü̬ü̬si ärä. egä ta ise põlema ei lähnud Kod; lükäti parred ärä anguga, siss `kuksid [vihud] isi maha Kõp
2. iseseisvalt, omal jõul ää anna lapsele sedasi tükki kättä, egas tema sitt veel isi `süia mõesta Mär; `kardoli `võtmese `talgosi `tehtod koa mette, `võt́sid isi Lih; loomad uidavad, siad, et nad ise `süia soavad Amb; laps `tahtis isi `käia Pil || isiklikult, oma silma või käega see ma ole ise näind, see pole `kuultud jutt Kaa; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; ju ma lähe otsi ise; ma võta ise Muh; isi ma `tehtud ei saa Kul; oo isi `väätud kivid Tõs; [heidest] Tegid suka`lõnga, siis sai `pehmemad, isi kedrata Hää; lõng sai koa isi värvitud Tür; isi kedrätud lõng, ja isi kaasitud lõng Vil
3. tegelikult, oma olemuselt `silgu supp on ise ia `süia Jõe; tore ka ise vahest oli [heinal], `nalja ja `naeru ka ikke VNg; reha ise päris uus äga kaha juba `katkine Kär; See on ise `sõuke soe vihm Pöi; erilased, need o kurjad isi `raiped koo (ka) Mih; käimaga lähäb ise ulk `aega, võta oma tööriistad ja leivakot́t ja mine [tööle] Ris; nied viiulet́id olid ise ead karduled Jür; lepa lauad on ise `kaĺlid Amb; lodu maa on ise mustamulla maa Sim; sial piab isi vääga ia vesi olema Pal; ilm ise on soe, aga tuul on jahe Lai; minu emalgi oli kaks puu `kauśsi. nad olid isi iad `kerged Pil Vrd itse2
4. eraldi, omaette; isesorti [hülgel] nahk ja rasv `korraga `vueta `seljast ära ja siis kodu tiha `jälle - - kaheks. rasv ise ja nahk ise Jõe; sa pead ju iga löŋŋa ise [värvima kirju kuue kangal]; isi on `jälle suured tigud, mis `metsas on. isi on pisised tigud jah Jäm; lammaste laut `olle ise, sigade laut `olle ise Phl; mis sa ikke oma `tahtmesega üksi võid teha, kui so perekond oo kõik ise Mar; [labakindal] `pöidla jaos isi kujutud sõrm Tõs; Vata `luudameseks ja karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater Hää; iga inime ikka `aadred ei osand `lasta, `aadre `laśkjad olid ikka ise Ann; `kuhver oli ise ja kirst ise Trm; `Tõrma kabelikeriku kell lü̬ü̬b ise, ku `mat́mine on MMg; peremi̬s oĺl tagalauas, eräldi jah, ja `tü̬ü̬lest oĺd isi Kõp || lisaks, peale selle ise veel muud asjad mes `otsa said Mar; Võhma Vanamõesa `valdas oli üle kuiekümne talu, isi vel saanad Kir; õdõdõlõ egä ühele kaks `puari sukkõ, ise viel üed Khn; `piale kaheksa`kümne rebase olen last maha omas elus. ise viel mis vigaseks läind JõeK; nüid on neli viis `paari [säärikuid] noh. isi on veel kingad Pil
5. (atribuudina) a. eri(nev), teistsugune nie (paadi põhjalauad) olid kaik ärä `nummerdettud vatta iga `kohta läks isess `suurusess Kuu; nied oli ka ikke ise inimised keda `kinni `pieti [vaimude poolt] VNg; Igas peres ise leib, igas talus ise taar Lüg; öuemärgid köigil, egal ise nägu Khk; Läks ise (teist) teed `sõnna öles mere `poole; See on `jälle üks isesoŕt `tuhlid; Mees liha `seltsis `kuigi `kaugele, ta `pistis oort ise`kanti Pöi; iga lõng ise `karva Muh; särgid kujoti sedä `moodi, et piht oli ise ja alos oli ise `riidest; tä `mõtleb ise`keero (erinevalt) Mar; `rautamese jaos oo isi `aamer kohe Tõs; Kolmed takud sugiti - - igaöhest pidid isi `sorti `lõnga `ketrama Hää; aesa jäoks oli isi kodar Nis; met́sis on ike isi lend, tedre on ike teene Juu; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; igate `muodi `kuoti neid (labakindaid) iga paar ise kirjaga VMr; seal on `jälle isesugu raba Kad; tämäl (saekaatril) one ise ratas kos piäl laud juakseb; naaravad et, si̬i̬ on ise viga (rasedusest) Kod; rehe riha oli ise riha, neĺla viie pulgaga Äks Vt isem b. omaette, eraldi olev `seeme `vilja paned ise `jäuse Khk; ma ole ise`leibas (söön eraldi) Kaa; iga `lambal `keerti [niidetud vill] ise `rulli; lammastel `olli ise karjasmaa, seal köesid `lambad Muh; ise `järko lõi ja akkas ise `leibä Mar; söövad perega ikke `ühtes `laudes, ei söö isi `laudes `ühti Mär; soolatsed kraamid o isi `aitas Lih; [kangakäärimisel] Lõngad on igaüks isi nõus Hää; poisid olid ikke ise `leeris Nis; Lehmad olid ise `lautas Kei; pobolid õlid isekõhan ja talupojad õlid isekõhan ku `aeti kõik `kontori `juure kokko Kod; sulasel oli isi laud Plt; [polnud] nagu nüid, [et] iki ärra magab isi kohas, proua isi kohas SJn
Vrd esi4
jupin jupin g -a külmavärin `sääne jupin tuĺl üle iho, et `kuigi ess jõvvaʔ `vasta `panda pidi ärʔ `sängü minemä Kan Vrd judin, jõbin
juur1 juur g juur|e eP eL(juuŕ M V; g V; [j]ouŕ, pl [j]ourõʔ, d́uurõʔ; jouŕ g jourõ Lei), g `juure R
1. (taimel, puul) a.  maa-alune osa, mille abil taim kinnitub ja toitub; seda meenutav maa-alune vars (taimel) `tetre madara `juured `panna `viina `sisse, `aigusse `vasta Lüg; Kui `saivad kõik `viljad maha, siis pidi `viina ka `kuigi `palju olema, `vilja `juure `niisutust Jõh; vörgu ainis - - sedine suur köve aas, juuriga `ümber ära kujutud; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud; tuul kisub puud juurile üles Jäm; palgi `töstmisel [naljatatakse] juured on all, nii `raske `tösta Mus; ia oras on `ästi `kändas juurtega Kad; teräle kasvavad juured `alla. idud tulevad ülesi; `keskmine juur puul oo `perse˛alune juur. selle piäl tämä issub kõhe Kod; palderjaani juured, neist keedetässe ti̬i̬d KJn; keśu oo juurini päid täis (öeld hästi võrsunud viljast); ka sea olet kase juure all kasunu (öeld sellele, kes midagi ei tea) Krk; kui `kartlit `äestät, kae et `juuri üless ei kaku Kam; `maarja sõnajala juuŕ tu̬u̬ um paelhussi `välläajaja Rõu; seene juurõ pääle kauss vaŕs, varrõ `otsa küpäŕ Räp; ta om juurõpiirak, juurist (aedviljast) koŕät kokko Se b.  kapsajuurikas kabusta maod `süöväd kabusta lehed kaik `vällä, `paĺlas juur jääb Vai; `Kapstapäil `võeti väidsega tu̬u̬ juuŕ õ̭nnõ `vällä Rõu; `kapsta juuŕ – maa śeh ni maa päl Se c. fig (laisast, inertsest, paiksest inimesest) ma saa siit kohald εε küll, ega mul pole `juuri all end Emm; Juured `alla kasunu, si̬i̬ on laisk, kaua ühe koha pääl paigal Hää; ma õlen `lahtine inimene, egä mul `juuri all ei õle, võin alate ärä `minnä Kod; no kas sul juure all om, et sa‿i saa paegast ärä `liiku Nõo; tel omma pikäledse juurõʔ (aeglasest inimesest) Krl; Kos ma siist inäp lää, mul jo siin juurõ˽mullan Rõu || põle minul kedagi juurt ega võsu (s.t pole lapsi) Plt; Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme (ebaasjalikust tühisest lobisemisest) Trv; tõmmaśs tävvelt `sisse üte juurõgaʔ (s.t ütles vandesõna) Se Vrd jalg
2. a. hamba kinnitusnäsa lõualuus; hv hambatüügas Mõnel `amba `juure aar (purihamba haruline juur) `risti, `raske `vällä `tõmmada Lüg; `amba juure all pole koo `kuiva `kohta änam Jäm; `ambal on juur ehk töngas Sim; `amba juure vai kandsu Puh; tõmmass `amba kõ̭gõ juurega `väĺlä Nõo; purimitsõl `hambal omma suurõ juurõʔ Har b.  (ihu)karva naha sees asetsev osa; habemetüügas abene kundsu, abene juure, ku är pöets Krk; kakuti sia turja pääld arjasse, kel äste kõva juure olliva Nõo; ei ole säänest juurt tol [hane] pudsa˛eal Kam; timäl ei olõ habõna `juurtki vi̬i̬l (öeld õige noorest mehest) Har; Ma kaku su karvaʔ `kõ̭ike juurdõga `vällä (ähvardus) Räp c. `Kiskusi konnasilma `välja, juur oli kut kädam all Emm d.  (silma)närv ütte`puhku vahi `sinna `sissi, silmä juure väsiss ärä Krk
3. millegi alumine (jämedam v kandev) osa; millegagi vahetult liituv osa Nenäjuur on kahe `kulmu `vahel Lüg; laeva masti juur Trm; võta nina juure mant `kinni, siss `nuuska; sarve juuŕ (sarve osa pea ligi); juurest o jämme sõrme, sõrmuss ei lää `juurte; päiel periss juurest valuts; `päidle juure man om [kindal] viga sehen Krk; lina tõmmati arjaste `sisse `alla `sinna `juurde (st peaharja põhja külge) Nõo; [vurrkannil] niit́ mähitäss `juurdõ rulliḱõsõ `ümbre Kan || kõrva osa vastu pead; kõrvatagune ma teen sul kuradil kõrva juured kuumast Trm; kes lehm joosnu om, sel om kõrva `kinni juurest. kes aher om, sellel om kõrva juurest `valla; sia `põrstel tõmmati kah kõrva juure pääl [juudavaiku], et siapõrs ka `kerge ärä kahete Krk; ku laits `kurja tegi, siss tututedi kõrva juurest Rõn; anna telle kõrva `juurdõ üt́s hää lops, küll ta siss `kullõss Har; kõrva juurõʔ süüdäseʔ – sula saa Vas
4. a. = (leiva)juuretis; leivanõu külge kuivanud tainas, kerkimis- v hapnemisprotsessi soodustav aine `taigina juur `anda `leiväle paha magu Vai; juur jäi ju natuke `lõime `külge ka veel PJg; juśku juure mekk küĺjen leeväl Kod; emapäŕm on see, kellest juur `võetasse, akatus akkab Plt; õdagu pańni juure `sisse [peenleivale], siss apass ärä Kam; leib tet́ti nii `saatõ iks, `pańti hapnõmma kohetuss ja, juurt ka `sisse ja Plv b.  segatud, kerkinud v hapnenud, veel sõtkumata tainas, eeltainas `õhtu segatse leib ää - - kui apu oo, siis o juur Muh; Kui oo vedel ja apu juur, piab pailu `sõtkid olema Han; juurel sõtkutse jahu `sisse, siis `lastase viil natuke `aega `olla, et leib üles `kerkib Var; akkame leiva juurt panema Kei; leevä juur vaja ärä segädä Kod; teenepäe `pańti juur, teenepäe küpsetedi Vil; saia juurt paneme pärmige - - kui ärä kastet, sis ütelds sai Hls; vanast tetti peenikest `leibä, rüä `püidli juur `panti, ja mustemb nisu `püidli kasteti `sisse; ku‿sa kile juurd paned, siss pane `peoga rüäjahu ehk `püidlit, kaarajahu om jo ütsindä `väega vesine Nõo; ku tahat kolmõ päävä juurt, sõ̭ss panõt keevä vi̬i̬ `sisse Räp || [piiritusetegemisel] ede`otsa `pańti kraadiarvo `perrä soe [hrl lämmi] vesi, preśspäŕm jäteti nikagu tõõsõss pääväss, siss lät́s `käümä tu̬u̬ `oĺlegi juur Võn || fig Juur on `mõhke `pantu (raseduse algusest) Hää
5. fig alge, tekitaja, põhjus; komme, kalduvus raha imu on kõige kurja aśja juur Jõe; kel sie `vargusse juur on sies, sie akkab `suurest `niulast `pääle, `viimast varastab obose; senele `kasvab üks paha juur `sisse. võttas tuos `pitski Lüg; `aiguse juured oo siden, ei õle terve; kui inimene on vassaline, tülitsäb, `ütled et, tigeduse juur on lähnud südäme Kod; sul latsest saadik `uhkuse juur sehen Puh
Vrd juurikas1
juurikune juurikune juurikaline `kangest `kandune ja `juurikune `einamaa. sedä ei `jõua juo `kuigi pali `niitada Lüg Vrd juurikane
jõrss jõŕss g jõrsi Jür Ote Kan deskr nää kui jämedad jõrsid (naelad) `seia `sisse `tautud Jür; ää suur `põrsajõŕss Ote; kuŕavaimu jõŕss, no‿i saaʔ inämb `kuigi `toimõ sukkaʔ (lapsele) Kan Vrd jõrsu, jõrstu, jörss
jämus2 jämus a jäme tagantpoolt ta (merihärg) põle `kuigi jämus Hää
kaabitsema kaabi|tsema Sa(-oa- Pöi) Muh Rei L Nõo Har, -tsem(e) M, -tsõ|ma Khn(kuabi-) Rõu(-mma) Räp Se Lei, -tsõ| San(-me) Krl(-mmõ) vähehaaval kaapima, (maha, siledaks, ära) hõõruma; voolima; siblima; sügama kanad kaabitsevad `lautas sönnigu sihes Khk; Ma koabitse selle (varre) vähe laasiga öle koa, siis vähe silem Pöi; ahvenaid sai, mine sa kaabitse teda (puhasta) Var; ku nõud tetäss, kaabitsets si̬i̬st `ooĺmege libeves Hls; vanast olli kardulit kasinest, vanast es saa `ku̬u̬ri, vanast kaabitside; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, kaabitse pääd, siss läit́s vähä lahepess Krk; ma˽kaabitsõsi väidsegõ ubinõ ärʔ, muidu es saa˽`kuigi neid `salva, `ambid ei olõʔ San; kaabitsõt kardokit, tu om kaabõʔ Se || fig sugutama kui ma kodund ää oli, mis sa‿s kaabitse ka teistega pöösaste alutsi Mus Vrd kaabitsama, kiibitsema
kannel2 kannel g `kandle Hel Kam Ote; kannõĺ g `kandlõ V(-õl Kan Vas; kanõĺ, -eĺ Lei)
1. koodirihm koodi kannel olli iks rihmast vai nöörist Ote; `kandlõss olguʔ kõva nüür, `kinmä peenikene traat́ ehk nahast rihm Kan; koodi kannõl, `minka ku̬u̬t oll varrõ `küĺge köüdet Vas; kuodil um kannõĺ, kablanõ vai rihmanõ Lut || piitsanöör Ma köüdi küllʔ piidsa tugõva `kandlõga varrõ `küĺge, saa õ̭s kukki (kuigi) kavvas Vas; panõʔ kannõĺ piidsale `külge, kablaharo Räp
2. sang kuiss muidu koŕvi kannat ku˽koŕvil kannõlt ei olõʔ Har
Vrd kanne1, kannus1
kants2 kańts g kandsi Krk, -nt- g `kantsi Vai; kands g kandsu Kan kõlbmatu maatükk sene kivi `ümber on `kantsi jäänd Vai; si̬i̬ õigats kandsiss, kus mättit ja kive täüs, temät einämaass ei rehhendede Krk; kandsu pääl võisiʔ no küll `lehmi `süütäʔ, aga ei päseʔ `kuigi mano, põlluʔ `ümbre tsõõri Kan
kasukas kasu|kas g -ka R eP(-ss- Mih Khn, -o- Mar Ris, kas[s]u|gas g -ga Khk) San; n, g kasu|ka Vai(g -ga); kasu|k g -ka Kod Pal KJn Trv Hls Ote San, -ga Kuu SaLä Emm Rei Saa Har Rõu(-ss-, g -gõ) Vas Se Lei, g `kaska Nõo Võn Ote Rõu Vas; kask g `kaska Kod Hel T(kassuk Puh) V, g kasuga Se; kasu|k g -ku Saa Hls Krk, g -gu Jäm Mus Krk, g `kasku Krl Har
1. a. karusnahkne (hrl lambanahkne) või karusnahkvoodriga palitu küll sie kasuka `turki one `kardulid noppind (määrdunud) VNg; suur (~ pikk) kasukas, pikk, `alle `puole `põlvi Jõh; olid sedised pitkad naiste kasugad, punane pael öö kohal, kolm `sörme lai, ees punased lapid, punane riie `pandud `pεεle; `valgest `lamba nahast `tehti kasuk Jäm; aja kasuk üle Khk; nüid o kasukas `kinniste `rintega, enne `ollid `lahtiste `rintega, puŕs`laìp `olli rinna ees ja kiri rae `olli. pärast `ollid kasukad üö kohjast tiheli kurrutet, nee `ollid uiemad; kasukas rihmutati kahede `rihmdega ää; seare marjast saadik `ollid ikka kasukad; kasukas `aeti `alla, vammus `peale Muh; suur kasuk (pikk-kasukas; naiste pikk-kasukas oli alt lai, keskelt keha järele lõigatud, õmbluste vahel piha ümber olid punased või sinised naharibad, terad ilustuseks, meeste pikk-kasukad olid sirge palitutaolise lõikega); vähike kasuk (poolpikk töökasukas) Emm; vanaste `tehti pruudile `lambanahast kasukas, liignahast kirjad `aeti `piäle Tõs; löhike kasukas on `põlvedest soadik; pikk kasukas on `piene searest soadik Hag; [eks] kasuka rätsepid ole küll, kes kasukaid `õmlevad Juu; palitu kasukas ~ suur kasukas, suur puolest säärest saadik VJg; ku kasuk muss, pese kasuk suaja vedegä ja arjaga `pustass. ku tahenemä akab, õõru rükki jahuga üle, et kõvass ei `tõmba; vanad naesed panid nu̬u̬rpuari `säńgi kõege `alla kasuka. siis õlema `lamma `õnne Kod; kasukut `särki seĺlän; vanast rihmudide neid kasukit, `panti `rihme, punane ja rohiline ja pruuń; temäl tett õige `uhke kasuk, kolme rihmage Krk; kask ju̬u̬b. kask kisk siist kaalast `kaugele, `olli nigu tila kaalast `kaugel Nõo; ku mina lat́s oĺli, vanul inemisil oĺliva `valge `kaska, ku mina mäletama naka, minu emal oĺl juba `rõivaga kask, osteti aĺl kalev ja `pańti `pääle Võn; kask `laotedi usse ala, säält pidi pruutpaar üle minemä Kam; `kaska piht, aloss; naiste `kaskaʔ tetti ellätüstega takan; katõdu `kaska olliʔ ka voldõliseʔ; kolm `nahka lät́s `väikese `kaska `pääle; talvõl keriko rõivass oĺ `valgõ kask; keriko `kaskal oĺ puhka veeren; `vahtsõmbal aol `valgit `kaskit inämp es tetäʔ; pikä `kaskaʔ iks olliʔ `kitsaʔ, `kespaegast `sisse lõigat, et tõmmaśs kokku poolõ `kaska; [1890. a paiku] tetti `lühkeisi kati`kaskit, `jalksi (käimise) `kaskit [meestele] Kan; sul vana kasugapuĺst (kasukanäru) sällän suvõl kah, noʔ olõt nigu tedre`pulmań Har; ku laulatamine talvõĺ küĺmäl aol oĺl, sõ̭s oĺl mõŕsal valge kask säläh. `kaskaʔ oĺli ummõldu˽niisaatõ nigu ŕapikuʔ, verevä˽siidiʔ oĺli veereh; piḱä kasuga rõivass pääl, tu̬u̬d üldäss piḱk kask, katõt kask, tu̬u̬ nigu hobõsõga `ḱävvu, muido om rassõ Se b. looma karvakate (liitsõnades – karusnahk) karul o ea karvane kasukas Hag; alli kasugu mi̬i̬s ütelti undil Krk; `lambil omma˽`kaskaʔ sällän, niä ei˽jõuvavõ `kuigi olla˽ta˽kuumagõ San c. fig Pööris kasuka karuspidi (sai kurjaks) Vig; Mets oo `vaese mehe kasukas (metsas on soojem) Han; Kobiseb ku vana kasukas (nuriseb, räägib pahandades) Hää; siti miti karvane kasukas (hum); võtan kuue maha, kasukas jääb `seĺgä (lambaniitmisest) Juu; ühe kasuka sees (sõpruses, ühel nõul) Trm; See mees on nii kui vene kasukas, tema on igale ilma mõõduta paras (saab kõigiga hästi läbi) Pil; mõse `kaskat päiv `otsa, ärä vett pane – kõnela inemist päiv `otsa, ärä nimme nimitä. jääp ilma pahanduseta elu Kam; sa mullõ ańniʔ särgikese, a sullõ `jäie kasugakõnõ (öeld pärast lambapügamist) Lut Vrd kasavaika, kasu3
2. figa. nahatäis peksa aga ma `ańtsin `talle nüid ea kasuka, küll ta nüid teab mis ta sai Juu; Ma õmble sulle punatse rihmega kasuka (peksan sind veriseks) Trv; ma anna sulle üte `vastse `kaska (öeld lapsele) Rõn b. suur hoog vihma nüüd tuli üks kasukas `vihma Lüg c. õnnetus, kaotus ta olli laulatse sõrmuse ärä `kaoten. tõine naarap ja `ütlep, et vat parass tal kuradil, et sai nüid üte kasuku Krk
katus katu|s (katos) g -se S(kadus Khk) L/g -sõ Khn/ Ha Kod(kats g `katse) VlPõ Pst Hls Lei, g -kse Kei Kos Jür HJn JõeK KuuK Amb JMd JJn VMr(-ss) Kad VJg Sim(-ss; g -se) Rak, g -sse Muh L Sim Lai Plt, g -sa Kõp, g -ssa Vil; katu|ss g -sse Mär Hää TaPõ(g kadusse MMg, `katse Pal) KJn Pst Hel T(-ssõ Ran Võn San), g -s(s)õ V(-śs Rõu Se, g -se M(-ssa Trv); kadu|s Kuu Hlj VNg Vai(-os) g -kse Kuu VNg Vai; kattu|s g -sse Lüg(-ss) Jõh IisR(-ss), g -kse Jõe Hlj VNg RakR
1. hoone ülemine või hoonet kattev konstruktsioon kui `mendi `saartele kalu `püüdama, siis `vueti `koskust `kaasa ja `tehti ajutiste elumajade kattuksed `koskusest Hlj; `niisike ühe `puolega `viltu kattus tehä `pääle [kuurile]; kui kattus õli `täies `ristis, siis õli äkkine kattus, kui õli `alle `risti, siis õli `lauvumb Lüg; Sammel on katuse iga, kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas või sada `aastad Pöi; akeda katust tegema, `panta ölja kimbud, siis `panta öljad lati ja `roeka vahele ja siis `panta `roeka ja lati `ümber vits Emm; pool`vinkel katus Var; `Viltu katusega majas (käimlas) `käima Hää; katust `lautama (õlgkatust tegema) JõeK; kuuse`koskedest `tehti `enne vahel katuseid `niukstelle `ońnidelle ja `kuuridelle Koe; nüid lõpevad varesjala `katsed ärä („varesjalgadega“ õlgkatused) Kod; loid katuss mädäness ruttu ärä; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; katussõ `katmine läits muidu ruttu, aga tu `vitsu `käänmine ja `keitmine võt́t paĺlu `aiga; sialaodalõ pannime `ru̬u̬gõst katussõ. kui peenike ru̬u̬g, sis saab ää katuss. jääb äste `tihti Ran; kui saenakelp madalamp, siss om katussel murd pu̬u̬l`viilu Rõn; `väega `pistvä ja `korgõ katuss; lausikas, `lauhkõ, mataĺ katuss; katusõ oĺliʔ vanast kõ̭iḱ napõst ja kisõ lauvust; katussõss `hoiti nappõ mitu aast`aigu; sõ̭ss oĺl sääntse kisõlauvaʔ `kistu, noist `pańti katuss `pääle sannalõ ja `kualõ; katusõ pääl kõ̭iḱ rinnan Har; olidsõ˽katusõʔ Plv; katuse tüüpe: `puole, täis `viiluga kattus; `viiluta kattus Lüg; viiluga katus, `küĺgede pial üksi on katus, `otsades ei ole. vi̬i̬l lähäb kohe `püśti, katuse arjani `väĺla Nis; poole, täie viiluga katus JMd; täis kelbägä katussel om ots `õigõdõ, otsan katust ei olõ, ots om lavvust Ran | ladupidi katuss, si̬i̬ ei oole kedägi katuss. si̬i̬ ei `kurtvet `kuigi kava. nagu mõne `naari kuhja‿päl pannass Krk; ku `oĺgi paĺlo `oĺle, sõ̭ss `pańti tüve `alla, sai tüvepoodi katuss. ku `oĺgi vähä oĺl, sis sai ladvapoodi katuss Räp | `jaoge katuss (teat kallakuga katus – sarika pikkus 2/3 maja laiusest); juudi katuss ~ soomus`laudest katuss Krk; Ta tegi nii kena kabes katuse nendest `roogudest, et las `olla (üks rookahl vana, teine uus) Pöi; `kõrdne katus (pikkadest pakkudest katus kirikul) Kod; `murdege katuss (vanaaegne ilma kelbata katusetüüp) Krk; sindõrlavvaʔ, noist omma `lü̬ü̬düʔ, tu̬u̬d kutsutass poola katuss Se; poolevihu katus, õle kood `pandud poole vihu `kaupa katuselle Juu; soome katuss (sopiliselt väljaulatuv katus) Krk; Paĺlu tetäs nüid uut`mu̬u̬du – soome katussega maeasit; tõne kõrd taresit om katusse all vahtväŕgi `vaele ehitedu Rõn || fig Vana toadi katus (taevas) äi pea mitte `märki änam (laussajust) Pöi; katuse all(a) 1. (pooleliolevast majast, millele katus peale tehtud) katusse all õlema(ie) Lüg; Pool tööd jääb siis maja `juures veel, kui katuse all on Pöi; saime maea katusse `alla ja siis mies läks sõtta Iis; 2. hoones tiumaja iga katukse all oli neli `leiba ehk peret Kos; keväjä - - vaia `laska˽katusõ alt [loomad] `ussõ kooni kägo `kuu·goi·ʔ Lut; pika katuse all(a)1. kõrtsi; kõrtsis `pitka kattusse `alle läks Lüg; Pikä katusse alla viimä [raha] Trv; inimese `ütlev vaist, mea lää pikä katus‿ala, ku `kõrtsi lätsiv Krk; 2. kohtusse kui ei, siis las lähäb `pitka kattusse `alle, `kohto Lüg; ühe katuse all(a) 1. (kokku ehitatud hoonetest) kaks `aita õli, `riide ait ja viĺjaait, mõnikõrd ühe `katse all Pal; Kõik `u̬u̬ne tetäs üte katusse ala – laut ja ait ja elumaea om `vinklin Rõn; 2. fig (ühisest kodust) Nee äi mahu ühe katuse all elama (ei sobi omavahel) Emm; tema elab oma `võerapoja juures, ühe katukse all VMr
2. fig Tema katus jooseb läbi [öeldi pillaja kohta] Trv; Igaüks teäb, kust ta katus vee läbi laseb Pst; Taa poiss kaess joʔ üle katusõ (on suureks kasvanud); Nõ̭na kasus üle katusõ (on suureline, ennast täis) Rõu
3. katusetaoline varikonstruktsioon; vihmakaitse a.  (sõidukeil) katusega `vanker. vöta katus üles Rei; `sakstel olid sokid, need olid `niuksed katussega saanid Mär; juudi kipikas on katuksega tõld Jür; `Mõisakarjussel `oĺli serände sama katus ri̬i̬ pääl, vedäs edesi, kui eläjit kablut nurmen Rõn; kaĺeskal tõmmati katuss üless ku `vihma nakaśs sadama Räp b. (heinakuhjal jm) kümme [rukki-]`vihku sai `pandud `püśti, sie oli aḱkjalg. `kümmes sai `pandud `piale vihma katuksest VMr; `einu `pańdi katukse `alla ka. katus kergitati üless, neli `pośti `püśti, siis `laśti katus `piale Sim; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis ja `lasti katuss `pääle vaeoda aenule. kui aenad ärä `viidi kuhjast, `lasti katuss maha Ran c. (muud varikatted) mõnest `laua `rästist tehä `korsnale kattus `pääle. mõni tieb plekkise Lüg; Külili tarudel on saelaudadest katuss nagu surnukirstu kaas pääl, kolmest lauast; mihidse taru katuss om vällä˽määnüʔ, vaia vastanõ katuss tetäʔ Hard.  seenekübar ega [seene] vart ei pruugi, varre `viskame ära, pruugime aga selle katusse ära Äks
4. kate; tekk; kaas ei ole katust pealt ää võtn (korki viinapudelilt) Muh; `ümberpiä `rät́kod õlid `katsegä (kaanega) koŕvin räte kerson Kod; kata neid mike `tahtenege, või nemä katust pääl `piave. na‿i pia jo katust katan; tõiste latse makav ilusti üte `rõ̭õ̭va all, aga kus me latse, neil olgu egäl oma katuss Krk; `taosõ katuss (rangide nahkkate) Se
Vrd katim
kaua kaua S(koua Jäm Ans Emm Rei) L(koua Var) K Iis Trm Har Rõu, `kaua Jõe Kuu Hlj Lüg(`kauva) Vai, kauva Pöi Hää Pal Lai Äks KJn Vil TMr, kava Pöi Muh Kse Saa Kod Hls Krk, kavva Hää TaPõ Trv Hel T V, `kavva VNg Jõh Vai (liitsõnades lühenenult) ajaliselt palju, pikka aega ei saand `kauva sedä üvä `põlve elädä Lüg; sääl `viedetli `ninda `kavva `aiga kui jo `ehta `pimme akkas tulema Vai; kaua nee lehed puust εε tulnd on kui korra külm on Khk; üks kolm neli `aastad, taa pole kaua `aega olnd Pha; Koua oodad, kouni saad Emm; kui lehmad `poegivad siis kaua `aega seda toorest `piima ei `sööda, keedetakse ikke ää ja pannakse supi `peale Mär; tikkuvad kõik asjad ää unuma juba, need oo kõik juba naapaelu vanal aeal ja kaua aea pärast oln ja Tõs; kui kavva sa `mõtled sedaviisi maas olevad; Kaśs sü̬ü̬b kaua `peetu Hää; laenuleib ja laastu tuli, need ei kesta kuigi kava Saa; ei se kaua `piisa küll Ris; kel last ei ole, see on noorik ei tea kui kaua Juu; kaua `aastaid käis vana inime, vana naśterahvas [külakarjas] Amb; ei tia, kui kaua sie viel `aega võtab VMr; tema ammugi oli, kavva `aega tagasi [Palamusel] Pal; Ku `veske ärä lõhuti `käiti üle jõe kauad aad parvega sõnigu sild `jõele pääle `tehti; mõni `oĺli mitu nädalt `aige, õege kauva Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; mis pia tetäss, saa pilla palla, mis kava tetäss, kaunikene Krk; mõnel `oĺli rõevass kavva säĺlän, läits pid́ämisega näd́sele Ran; kui kavva ta ikki sääl pimmen om, küll ta esi lasep tule palama Puh; peni sü̬ü̬p pikkä `peetu, kaśs kavva oietu Nõo; suidsutedu rasu saesap kui kavva, panet kao·sikei·si, ega alvass ei lähä Rõn; ma˽kae, kavva sa siin peremi̬i̬st mäńgit Vas; tä iks om sõ̭ss kavva `ki̬i̬mise viga Räp; śjo kest vil kavvagi `aigu Se Vrd kaual1, kauat, kauga, kauge2, kaugu
kauake `kauake Kaa, kauvake KJn, `kavvakene Nõo (lühikesest ajavahemikust) mitte kuigi kaua `kauake te sεεl `saate `olla; Kauake ta siit ää oli Kaa; kauvake sest on, kui viil siin `olli KJn; Kavvakene sul‿tu ää elu kestäb Nõo Vrd kauakese, kauakest, kaugeke, kauvakses, kavvakeisi
kauakese kauakese Trm, kavvakese Kod(kava|kese, -kse) MMg Puh kauake Kas vai vahel ajaviitest voolis puulusika. Ja kauakese ta seda lõikas, selle eest ta sai kolm kopikat, ka see õli asi Trm; kavvakese tä vedrutas; kavakese sedä tehässe Kod; Ja meil põllud vaja kuigi kavvakese oodata MMg; kui kavvakese magada `saie Puh Vrd kauakest, kaugõkõsõ, kavvakeisi
kauaks kaua|ks Khk Kär Kaa Pöi Rei Phl Mär Hää spor K, -s Lih Tõs Tor PJg Ris, -se Aud, -ss Har Vas; kouaks Jäm Ans Emm Rei; `kauaks Kuu VNg; kauva|ks Pöi, -s KJn; kava|ks Muh, -s Saa Kod Hls, -ss Kod Krk; kavvass Trv TLä Rõn Vas Se a.  pikaks ajaks, teatud ajavahemikuks `leiba on nda‿vähä, tεεp kui kauaks ta `kestab Khk; Aga mind koa änam kauvaks pole (suren varsti) Pöi; kui lina kauas vedämäta (kitkumata) jäeb Tõs; nõnda kauaks `piavad angerji eluga kummi sihis, ku `rohkem saavad Hää; ma nüid jään kauaks kottu ää Juu; lähän `kaugele ja kavass ajass Kod; miul saap ulgass aass, kavass aas tat võtta Krk b.  mitte kuigi kaua(ks) (vormilt jaatav, sisult eitavas lauses) kouaks seda raha nende inimeste kää on Ans; kauaks minagi nendega kannatan Kad; kavvass sii kestäb Trv; kavvass tast puu riidakesest palutada saab Puh; kauass maʔ siin olõ Har; kavvas ta käü Vas Vrd kauvakses c.  hiljaks seda `irmu ma põle tunn, et ma oles `kuskile kauas (hiljaks) jäen Tõs; pean nüid tulise rutuga minema, pest jään kavas; kodus kiirustadi miut, `vaata et sa kavas ei jää Saa; ühel jaanipääva ommikul üks naine jäänd oma lehmaga kauaks, kari on jo ära läind Sim; leib jäi `kasta kavass, ülearu apuss lännu Krk Vrd kaugass
Vrd kauast, kaugess
kauast kauast VMr VJg Sim Trm Lai, `kauast VNg Lüg Vai, kavvast Pal, `kavvast Jõh kauaks a. pikaks ajaks, teat ajavahemikuks läks `kauast kodund ära VNg; sie on `liiast `ahjus õld, `kauast `ahju jäänd; minuda enämb `kauast ei õle, `tervis on vilets ja `vaene Lüg; ma olen kauast magama jäänd, sial peres jo luisatakse VMr; `rukkid lähvad akis kua `kasma, kui kauast põllule `jäätasse Trm; `reenab uue `riide ära, ega tema kätte soa kauast Lai b. (vormilt jaatav, sisult eitavas lauses) eeldatavalt mitte kuigi kaua(ks) kes tiab, kauast neid ilusaid `ilmasi on VMr; kauast seda elu on Lai c. hiljaks tama jäi `kauast oma menemisega Vai; jäin kauast `kohtusse menna VJg Vrd kaugass
Vrd kaugest
kauat kauat Vig Han Var JJn Trm Pal Plt KJn kaua (sag koos eitusega) ega tä `aige kauat ei `olndki, paar nädalid ike `tupsus Vig; ega ta kauat küll ei ond (riidevanutusest) Mih; Selle leväga kauat läbi ei suaja Khn; Selle löega änam kauat niita ei saa, tääl ragu sees PJg; suine öö oli lühike, magamise `aega põln `kuigi kauat PJg; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ega see veel kauat põle, on üks kümme `oastad `aega Plt Vrd kauakest
kaudu `kaudu R Kär Pha Muh Rei(-ou-) Mär Tor K Trm(kuadu vn) Trv Ote Rõn San Urv Rõu, -o Käi Phl Räp; kaudu Sa(kadu Khk ls) Muh spor L(-o LNg Vig, -ou- Han), KuuK ViK IPõ Trv Krk T Kan Krl Har; kaodu Pha Khn TLä; kaadu Muh Kod Räp(-o); (liitsõnades) -kadu
I. adv
1. mööda, möödas, üle (peatumata edasi liikumisest) kargutasid obustega ühetesest kaudu Khk; Juhan oo mu pεεle nönda südant täis et keib kaudu, mette söna ei lausu Kaa; ta läks meilt kaudu, tule üht `sisse Muh; sedäsi oli juba neli nädälid kaudu läin; teese umiku olime juba `Ruhnust kaudu; kõik piäb `laskma kaudu `minnä (ei maksa kõigest välja teha) Khn
2. läbi, (mingit kohta, teed) läbides kummat `kaudu ta tuleb Ris; kust `kaudu sa tulid JMd
II. postp
1. teat koha kaudu, sellest läbi või mööda lähme Märjamaa `kaudu Mär; kas muandi või küla `kaudu JMd; Sõõru kaadu `lästse `linna ja Alatski kaadu kua `lästse `linna Kod; kiriku kaudu tii KJn; mine suurentiid `mü̬ü̬dä `veśke kaudu Krk; Urvaste `kaudu San
2. (millegi või kellegi) vahendusel, abil tervitab kirja `kaudu Tor; ma sain seda tema `kaudu `teada, ma `enne ei teand `ühti Juu; õpetaja `kaudu teĺlitud KJn; Ann `oĺli Jakupi kaodu tälle pudeli `viina `saatnu Ran || `iilimise `kaudu (salaja) käis `toitu toomas Jür
3. pidi, mööda, piki suur viirg kεis sia `selga kaudu `püsti `karvi Khk; `ämlik, `vörku `kaudu [tuleb] ala Kär; poiss kargutab vett `kaudu (vallatleb vees, vee peal) Pha; teine jätab pitka laka, ripub obuse `kaela kaudu `alla Jaa; viina pudel vilgub pääle tuba kaudu; sild `tehti `kuivi nukki kaudu; ju ta teist `silma kaudu `polkas, et ta ikka nägi Muh; `põõsu kaudu; `Talvõ suab kaladõ pärast küll iäd kaudu `ruasi Khn; teist tiid kaudu KJn || öökuĺl elab `metsi kaudu Mus
4. järgi, vastavalt, põhjal, alusel `muistu `kaudu VNg; `meie `arvama oma `miele `kaudu, et sie asi ei õlegi `ninda kuda kohos `arvab Lüg; tedä `üitakse nime `kaudu Kärt Juu; kõik soab nõu `kaudu Pil; ma `vaadi tat `päältse kaudu, ma põhjani periss es `vaade tat; ma `aaste kaudu `arva kui vana ma ole Krk; nõu kaodu narritass kaśs ka ärä, `jõuga ei saa midägina Nõo; ega ta `tõsta ei või, temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote || es `tiiäʔ tiid, sai peräle külh `silmi `kaudu Krl || meil murrak erineb `valdade ja isegid külade kaudu Vll
5. viltu, kõrvale, sihtmärgist mööda üks końt on ikka teise kaudu lεind (liiges on välja väänatud) Kaa
6. tõttu, pärast oma tervise kaudu ei `saagi ma `kuigi pailu aidata Kse
III. prep
1. peatumata millestki või kellestki mööda, edasi (minema) Volli `tulli kaudu aket (aknast mööda); koovid o ullud, kui `juhtud kaudu pesa menema, siis nogivad silmad peast `välja Muh
2. mööda, piki, pidi möni uhjudab käsi ka kui ta käib, kεεd käivad kaudu `külgi Khk; veri `tilkun kaudu `kaela (haavatutel); vesi nõrises kaudu palet; kolas kaadu `ilma Muh; emäl oli see luu kaḿm ja see kεis nii kaua kaudu külä kui `viimäs `kaotati ärä Var || vastas, ligi `leike lehed `ollid `loogus kaudu maad Muh Vt kalt, kauda, kaude, kaudi, kaudik, kault, kaut, kauta, kaute, kautu
kaugele `kaug|el(l)e RId eP(`koug-) Krk TLä Ote, -õl(l)õ Khn Nõo Võn Kam u Urv Krl Rõu Räp
1. ruumiliselt eemale, pika maa taha `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle, vintpüss `juokseb `kaugelle ja `kruonu `püssid Lüg; teeb kui `kaugele see vihm ulatab Khk; ei poisikest tohi obusega nii `kaugele `väĺla `saata Mär; meil tiigi `eares vińnivad kiva `tiiki, `vińnisid kui `kaugelle soab Jür; jääl õli `kaugele ku̬u̬lta Kod; kida lõi rukki `lõikusega `liikmesse `siśse, akas rogisema, `kostis `suurde `kaugele Ksi; pikässiĺm `vaatep `kaugele Krk; üte versta sain `kaugele, siss `naksi ossele, jalg `olli joba `paistuma lännu Ran; mia `peĺgä noid mehitsit, nii et mia joose kas vai mittu `sammu `kaugele Puh; vanasõna `ütleb et, kukk ei sadana kannust `kaugele Nõo; tu̬u̬ om `kaugõllõ lännüʔ, tu̬u̬ ei˽kuulõ `õiõʔ, tu̬u̬d õi˽massa˽`hõikamine inäp˽`eieʔ Urv
2. pika ajavahemiku taha (minevikku või tulevikku), kaua raha ei `kestä `nõnda `kaugele Jõh; tänäkund kebäde oli illa see kaste maas, tänäkund lähäb see ruki (rukkilõikus) nii `kaugele Mar; see kohos tuurib küll `kaugele Mär; aga ma `ütsin, see tähendab sõda [kui palju virmalisi nähakse], saandki `kaugele, juulikuu oligid sõda `platsis Mih; ei see lähä enam `kaugele, see tuleb üsna ruttu kätte (sünnitus) Juu; kuiv keśt `kaugele, pitk kuiv ja põletas kõik ärä; pääv lähäb `kaugele, õlesi võenod joo väĺjän `õlla Kod; kui si̬i̬p om `väŕske, kui mõsed ei kestä tä `kuigi `kaugele, ta‿m pehme, siss nigu sulab Nõo
3. fig a. vähem seotuks, võõramaks mis teine ja kolmas põli sugulased, need jääväd `kaugele jo Mar b.  paremale järjele, kõrgemale tasemele nüid piilitakse juba ja kõik `tehtaks mis elu nõuab, kõik on asi nii `kaugele arenend Pöi; kadedusega ei saa `kaugele Ran c.  suurel määral, väga akkan `süöma ja sie `kasvap mu suus, sie [toit] oli nii `kaugelle mage Jõe; kõik [õunad] olid uśsitand nii `kaugele JJn
Vrd kauede, kauele, kaugale, kaugede, kaugel, kaugõhe, kauõ, kauõdahe, kavvetale, kavvõda, kavvõdahe, kavvõdalõ, kavvõhe, kavvõkõistõ, kavvõliistõ, kavvõndahe, kavvõtõhe
kaugõhe `kaugõhe Rõu Plv Räp kaugele a.  (ruumiliselt) sõ̭ss `ańti priĺli˽küll aga üteldi et tõsõ˽ka võtat, noidega näet `kaugõhe Plv; ma nõśti kot́ti `kaugõhe vai nü̬ü̬rssi, küll oĺl rassõ Räp b.  (ajaliselt) päivä umma˽nii `kaugõhe eletüʔ, vaest saa peräots ka `kuigi ärʔ eletüss Plv Vrd kaugede, kavvõdahe
kauvakses kauvakses dem < kauaks; mitte kuigi kaua(ks) (vormilt jaatav, sisult eitavas lauses) kauavakses sest saab KJn Vrd kauake
kavvakeisi kavvakeisi kauake siis näd ei suanud `kuigi kavvakeisi magada, meśsi (mis see) kolm `tuńdi Kod Vrd kauakese
kavvõkõsõh kavvõkash Se, kavvõkõsõh Lut kaugel olõ õi kavvõkash śäälsamah (pole kuigi kaugel) Se; ei kavvõkõsõh Lut
keegi `keegi (`kiegi, `ki̬i̬gi) hv u R S(hv u `kee|gid Muh Phl, -ged Rei) Mar Lih HaLo VlPõ; `kes|ki u R spor Sa(-kid), Käi(-ket) LäEd Tõs Ha Amb Kad Iis spor TaPõ, Vil u Trv Hel T Har, `keśki Hlj IisR Amb ViK I TMr KodT; `kiski, `kiśki L K, `kiskid Khk Muh Hi Ris; g kelle|gi Krj Vll Pöi Muh spor L Ha , Kod, -gid Jäm Muh, `kellegi Jõe Lüg, kene|gi Lüg Käi(kenne-) HMd Kei;p keda|gi (kedägi) R Khk Pöi L(kedäge Var) K(keägi Kõp) Kod KJn Vil Trv Krk u Puh, -gid, -git Sa Muh spor L, Ha, -ged Pöi Hi, -gist spor Ha(-gistki Rid Nis) , -gest Hää, kidagid Khk, kedad S(keda˛id Khk), keda˛i|d, -tki Lih, kedä˛id Kir, kenegit Lei, `kestegi Nõo Rõn.Käändelõpud liituvad hrl partiklile, nt: all kelle|gile Sa Muh L(-gil, -kil[e] Saa) Nis Rap VMr Pal Ksi Plt Trv, -gille R(`kelle-) spor Ha, ViK(-`gille Sim), I VlPõ, kellengil Noa, kessegile Sa, kene|gile Lüg(-gille), Emm(kine-), Rei(-gele), LNg Kei(-gille), kenne|gile LNg Rid, -ngil(l)e LNg Kei, kuid: kelle|legi Mar Sim TaPõ, `kelle- Hlj VNg, kene- VNg Jõh(`kenne-) Vai. Lühend- või erandvormid: all `kellegi spor R, ad `kellägi Kuu, `kellellagi Hlj, kelegil Ris, `kelgi RId ViK TaPõ, `kelgil Mih, abl `keldägi(-lt, -ld) Kuu, kom kedagiga Jõh. Pl esineb mõnes murrakus: g killegite Khk, kelle|gite Kaa Mus(-tegid); all kesse- Mus; kille|gitele Khk; ad kesse- Khk Mus, kelle|gitel (kille-) Khk, kom kellegitega Kaa. Rõhutamise korral kasutatakse sag kahekordset partiklit: `keegigi Var, `keegitkid Krj; p keda|gigi Ann Kod(kedä-), kedagi|stki RakR LNg Rid HJn(-tki) Kul HJn; el kelle|gistki Var JMd, kene- Kei; all kellegi|llegi JMd Sim, -legid Vll; ad `kelgilgi VNg; kellegi|lgi Aud Juu Ann(-`lgi) VMr. Murrakuis, kus keegi ~ keski on uuem sõna, võib selle vormistik kokku langeda murdeomaste sõnadega kengi, kennegi, kennigi.
1. ind-pron substantiivselt a.  (isikutest, olenditest) teadmata-määratlemata kes, üks(ki) Ei tänä old kalu `kellägi; Ku pihu sühütäb, siis saab `keldägi raha; Ei mina ole `millagi `keldägild midägi `muidu `tahtund Kuu; `võt́sin ikke südame `rindu ja tulin sis ikke edasi - -, noh ei `kallale tuld kedagistki säl RakR; ega suvel old meil `kelgi `püksi jalas; `kessegil ei ole `kuiva `eina lakkas VNg; egas `ennemast `keski sedasi `arstil käind kui nüüd; [kui] ma tahan kedagiga kokko `saada, siis `viipan `käega Jõh; `sitke ei `raatsi `kellegi (~ kenelegi) midägi `anda Vai; kuidas `keskid `ütleb Ans; ülekohus ep seisa killegite kottis; nüid pole noĺk `mütsisid mette kellegitel änam näha Khk; Ja kust seda `leiba kessegile `seistes käde tuleb Kaa; map `näita seda mette kellegilegid mette Vll; [kui] kukolend, kägo toleb `öue `laulma, siis soreb `kesket ära; pole see kennegisse `korda läind Käi; ei põle kedagist tuln, ei tuln `keegi Kse; tuleb `kiski, `keegi. teretab Tõs; Koolilapsed sõid mis kenegil `juhtus olema; nisukene kuri saks oli, tema ei kuuland kedagist Kei; Eks `üelda mõlemaid: `keśki käis `õues ja `kiski oli tuas Jür; kuda neid elu`päävi on kellegille jägatud Amb; [voodi]lina ei old `kellegi·lgi mitte; `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni (koer) Ann; kuda `kiegi olivad õppind VMr; üöd olid igaüks kus `kiegi sai; sie piab jo nisuke riivatu inimene olema, et ei sua kellegagi läbi Kad; `ütle `ki̬i̬gi või `ütle `keski `kumma tahad. `keski one ike vanem; vai `ki̬i̬gi kedägi mõrsuka edess oiab Kod; kõrva`kuulmene ia ehk alb – kud́a `kelgi on Ksi; mitte es `vasta `keski `miule Trv; mul ei ole enämb kedäginä Puh; mul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile; ei ole mul kellestegi `puudust Nõo; ei olõ `tohtnu `keśki kodo ligigi enämp `tulla KodT; kellist kedägi (analoogiavorm) mitte kedagi ei old `kellist kedägi tuass Kuu || (osaalus)Jõe S kedagi `andas `mulle ühe laudlina; kas kedagi käis meil? Jõe; kedagid `eeti sind `otsimas käind Jäm; vanast olid poisid `loulusid teind ikka, aga niid ep tee `loulusid änam kedagid Ans; kui kedad surnd on, siis `peetasse matussi; seda‿p tεε kedaid Khk; kedagid oo tale selle annud; kedagid ~ `keegi tuleb Krj; Üütakse ka angerjas ja vingerjas, kudas kedagi on `arjund Pöi; `kohkun `aige. ja seda‿s paranda koa `kiskid änam, pidi ää surema Muh; Ehk kedad viib mind ka Talina Phl b.  (esemetest, nähtustest) miski, ükski (asi, töö jne) oli ka sis kohe suur lapp, kohe nii paĺlas et, ei olnd kedagist Noa; et järele ei anna kellegist `ühti (kangekaelne inimene) Mar; mis sa mud́u `tühja plaristad, kui sa kedagi ei tea Mär; sinu käe ei `kesta `keegi (ükski asi ei pea vastu) Kse; paegutatse teese koha peal, tiha põle kedagi, `vastu või koa akata `ühti; kedagid kuulda ei olnd, ei `lartsu ega raginad, `muutkui kukkusid aga (tähed) Mih; teesed tuld `väĺla, põle tuld, põle kedagist näha Kei; `üt́sid et kui - - ilma oubita käid ehk kedagi, et siis kohe maa `lõhkeb Kos; ega plekist old sel aal kedagi. paa `tekled ja kõik olid puust Amb; on odra rehi ehk kaera rehi ehk mis rehi `keegi on; kui nad täna tulevad, nüid mul põle kedagigi `rääkida Ann; kule noorest piast ei ole `keegi [töö] `raske Pee; majadest põlegi suurt kedagi enamb alles VMr; kes `luama tappavad, eks nied tea tema süsi`konda, mis nie `keśki on Kad; vahel oli [keskhommikuks] kas `kartuli pudru või kedagi Lai; `tiiskuse `aigus, `kiigi [rohi] ei `aitand SJn; ei saa `leibä lõigata kellegiga Vil; ei ole temäl `keski ää, ei `kõlba temäl sü̬ü̬ḱ ei juuḱ, ei olek Trv; nüid om `viimäne väits ärä käkitu, ei saa kellegagi `leibä lõegata Nõo c.  (partitiivis eitavas lauses, väljendab konstateeringut, mööndust jm) [pole] lugu, tähtsust, tulemust; [on] ükskõik; paratamatu aa ku ta [teder mänguajal] kohe vakka jääb, las `olla, ega sest kedagi pole Noa; põle kedagist parata, tuleb see `estomine ää `estoda LNg; ei mul põle kedäge, olgu poi või `prostoi· Var; Miol põlõ sellegä kedägid `pistmist Khn; aga parata ei ole kedagi, töö tab tiha Pee; küll olen sõideld selle `juomise pärast, aga ei kedagi Kad; egä magamisess ei õle kedägi, aga ihu väsib ärä Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi. muidu üks inimese tükk, nagu puu tükk; põle kedagi, küll me soame [toime] Plt; veerest oli mõni pidim katik minnu, si̬i̬ es ti̬i̬ kedägi Trv; lu̬u̬me täl suurd ei ole kedägi Puh; ega kedagi 1. mis siis ikka, olgu peale ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; 2. (eelmist väidet kinnitav) üldse mitte `Kördist mina küll lugu ei pia, sie ole toit ega kedagi IisR; siis põlnd naa `tohtrid naa pailu ega kedagid `ühti Kir; ega ma täda tõsnd seda `korvi ega kedagi `ühti PJg; me oleme rannast nii `kaugel, ei soa `silku ega kedagi Juu; käib nagu üks igavene kaltsu pussakas teine, ei äbene ega kedagi Kad; teit üte nuia [talviseks lutsupüügiks] valmiss, ku lumet ega kedägi tullu ei ole Trv; (ei) kedagi, muud kedagi (välj hüüatust, konstateeringut; kinnitab eelnevat väidet) noh, kedagi, tõmman selle vaname kirstust `väĺla ja Aud; kedagi – uni läks `jälle minema ja `peale ei tule Juu; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; muutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; jõud on kadund, istu `jälle ja sealsamust jõud `jälle ots, ei kedagi! Plt; nõnda, surõnu ärägi ussõ pääl. ei kedägi uvvest `sülle säält ja, viinu vaname `säńgi KodT || van fig mis te meilt otsite? – kedagi! (pilkav vastus) – kedagi läks ammo meilt mööda, kee kot́t oli `seĺgas, kana setast kepp oli käe Mih
2. ind-pron (adjektiivselt) ükski, mõni, mingi(sugune) (kohati lähedane 3. täh-le) `oia `üksi `päine oma kääs, ärä `tõistele `kellegi `anna Lüg; siit kedagid mees oli nεind Khk; egä `keegi `endine aeg ei tule tagasi Mar; ei tiand selle [haiguse] `vastu kedagid `rohtu `ühti Kir; see oo nüüd `kindlasti tääda, et sii kedagi küla oo olnd Mih; `kiskid laeva `kapten jutustan Ris; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjapεid ehk Rap; ja siis panin ühe `sit́si rät́iku ehk ühe `valge aśja kedagi `otsa, siis nad nägid Jür; ma ei `tiagi, kas kellegist mundest puudest `mahla saab kui kasest Ann; obese ihu ei paranda muu `keski ku `prantsuse eli Kod; karjussel - - olema oma `kortel kus ta saanas olnd. ja kos nad `ki̬i̬gi olivad Pal; `keegi asi [haigele] põlvele ei `aita Plt; [lood] nõndapaelu ku sa neid `silmi tahat kellegile sukale panna; ku poig kodu tule - - siss ole terve, siss ei valute `keski kotuss Trv; keegi kord (kunagi, igal üksikul juhul) kuus `võrku ja kaksteist `võrku, kudas `ki̬i̬gi kord jäda on Hää; vahel oĺlin masina päl soputamas ja kus `ki̬i̬gikord `pańti; no‿s mehed `niitsid. üks kõik kis `ki̬i̬gi kord `niit́is; mis kiigkord `juhtus Kõp || (pole) hea, korralik, arvestatav vm (sisult eitavas lauses) Vai sie on `kellegi obune, mis sul `aiste vahel on IisR; pole kelletegid `tuhlid, pisised nurmigud muidu Mus; nee põle kellegid inimesed Muh; see polnd kellegi punane, mis maa`rohtega `tehti Mih; tal (toidul) ei ole kellegi maik, ta ei `kõlba Aud; tule `kańnisi ja tõrva `kańnisi ei tule korjata, need põle kellegi rohod Juu; mihed ei ole kellegi aśsad Pee; sie põle kellegi tie VMr; si̬i̬ ei õle kedägi mi̬i̬s, üks aĺp on ja pu̬u̬l `kaaki Kod; tu̬u̬ ei ole kelleki u̬u̬r ei lit́s, tu̬u̬ eläb vagast elu Nõo
3. adv (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse; kuigi palju sind ma‿p karda kedagid Muh; nüid põle kedagid änam kala, niukest kala kui `enne oli Kir; vili on nii kuiv ja ilus, mitte kedagist ei kuivatand Juu; alatine sadu ei lase kedagist `vilja korjata JMd; rasv patta ja kivi `sisse, `seepi ei saa muud `moodi kedagigi Ann; tia sa teda kedagi `uskuda VMr; siis lääd otse, aga alb on `käia - - ei saa kedagi rutem Lai; va `tolkus ropendab, ei küsi teesest inimesest kedagi Plt
Vrd kee-keegi, ken, kenegi, kengi, kennegi, kennigi, kes, kessegi, kiigel, kiä(gi), kuagi
keerama `keerama, keerata spor Ha TaPõ KLõ, `keerda LäLõ, `keerada, (ma) keera(n) Mus Pha Käi, `ki̬i̬rama (-ämä), kiärätä Kod; `keer|ma, -da Hi, keerda Sa L/`ki̬i̬rma Hää/, `keermä, keerdä Vig Var Tõs Khn(-ie-), `ki̬i̬r| Trv TLä, -me San, `kiird́mä, keerdäʔ, (ma) keerä Vas; (ta) kiirass, imp keerä Se; `kiera|ma, -da R(-maie Lüg, -ta VNg Lüg, `kiera Vai), kiera|ta K Iis, -da Rak; `kierä|, -Lüg(-mäie) Jõh Vai, -Juu, `kierdä|, - Kuu Lüg
1. suunda muutma a.  kõrvale pöörama või minema üks tie `kierdäb `metsä Kuu; vesipüks on meres, kus vesi `juokseb, vesi `kierab `nieme `otstes Hlj; `Võt́sita `kuera, las läeb `kierab `lehmi IisR; `kieras kohe `kanna päält `ümber Vai; tuul keerab `jälle vesigare `poole Khk; tulin tänabast, `keerasin oma koeo Nis; kierake sialt aaraklise männa juurest paremad kätt Amb; nagu ärg `ki̬i̬räb õtsa piäl, laisk one Kod; jõgi `keeras `ümmer saariku Plt; huĺguśs keerass pääle küllä piteh Se || ette keerama 1. meenu(ta)ma, ette tulema ei keera ette `paergo Mar; 2. ette juhtuma teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; perse keerama (midagi) ära rikkuma Nüüd ta `kieras `perse sene `asja Jõh; Juhan oo joonud peaga see värgi tükkis perse keerand Kaa b.  kõneainet muutma; räägitut moonutama `kieras mu jutu ära Jõe; `kieräb `tõisite `uopis sene jutu, paneb omast kääst `juure Lüg; siäl `raamados on neid sano, midä saab `toisipidi `kiera Vai; `itlesid küll, niid keerad taga jälle ära [et] pole `itlend Jäm; vanad inimesed tegid ikka otse `valmis, es `keera `sönna midad Khk; ta `keeris selle jutu kohe teiseks Mar; kui ma ei taha kuulata, siis ma `keeran jutu teese kańdi `peale; mis sa sest jutust `ringi `keerad Juu; `keerab kõik jutud tagurpidi Koe; sõnad olivad kõik teisest kieratud VJg; kui sa `keerad sõnad teisiti kui ma olen `rääkind, siis vianutad sõnu Sim || tema tegi kohe tühja jutu, `kieras kohe tsauh-tsauh kokku JJn
2. mingi telje suhtes liigutama a.  (teisele küljele) ümber pöörama püör `kiereti `lauda `uksele taha Lüg; `riih́he `peksämise `juures `kieredä `olgi `ümber, `toised küled `kieredä `pääle `puole Vai; `mutritele `keertakse liŋŋid `sisse Krj; nad `keerid senne `kruuga `kinni Rei; kell tahab ülesse keerda; keera `veski `tuule; ma `keersin keerepulgaga `koorma `kinni Mar; Suur vankõr kieräb `ümber põhjanaela Khn; `kierab teist `küĺge magades Kos; lakaline annab aśsipaku pial `kierama Kad; `keera `lampi, suitsema akkab Trm; ei tohi veere pääle `minna, siis keerap kohe põhja pää `otsa Ran || keeramise peal keele peal, meenumas sie sõna on just `kieramise pääl, `miele tuleb aga ei õle `mieles Lüg; tagant ~ üles keerama ässitama ta `keeris ta `nõnna ülesse et Mar; `teisi on `kange tagast `keerama Lai | meelitab mind sõnadega, keerab `mulle sõnu pähe Juu b.  keerlema; keerutama ega siis nüüd sidä `oiget `tantsu `nääki, nüüd aga `kierdäväd üht `kanti ja toist `kanti Kuu; tolm keerab tee pelt üläs Khk; silmad `keersid nõnna peas justkui ussil Muh; see keeris oma perset sääl `pääle Emm; tuul lähäb valjemas, puud `akvad `rohkem `keermä Var; tapu `kiiräb mü̬ü̬dä lat́ti; vanass `luśkaga kiäräti või kokko Kod; teinekord `keerab `pilved kokku, siis tuleb [vihma] nii et lainetab Lai; hõlma keerama fig altkäemaksu andma jõuaks küll `õlma keerata, aga ei `aita, se peremees on nõnna tugev Lai; ümber kere keerama fig peksa andma `keerasin vana lehekulle ühe jõhkami `ümmer kere SJn || (pööritab) süda keerab sihes, ajab oksendama Khk; pea keerab, käib `ümber Vll; süda keerab sees, pää keerab `ümber Rei; südame piäl akab kõhe `ki̬i̬rama, muko mine õksele Kod c. fig ära sööma kinni ~ alla ~ keresse ~ sisse keerama Sie `kierab kõik `kinni, mis `laual on IisR; [lehm] üsna keerab neid ala, sedasi `ahnesti sööb `einu Khk; `Talve `loomadel ranna ein, soolane, loomad `keervad `sisse, annab `jöudu Pöi; Kui oled müttu aega söömata olnd, siis - - keerad kinni keik, mis amba all äi karju; Keerid sa sene länigutäve keik kinni? Emm; On küll ablas lehm, kõik mis kätte annad, kinni keerab Rap; oh sa va poiss sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; küll `keeras `sisse, sõi nii `irmsast Lai d. fig naist magatama sarve ~ torikast keerama `kieras `talle `sarve; `poisid `käivad `nihvlil ja `kieravad torikast Lüg
3. midagi kokku keer(ut)ama, punuma a.  paela, nööri või köit valmistama `Paela `kierati pihude vahel rops- ehk otstakkudest IisR; Luuad tehakse kase `okstest ja kaks kase võsast keertud võrralt on peal Pöi; vahel `keerti piitsa keel kanepitest Muh; köved `keerdags `vasto `pεεva ja `mööda `pεεva Käi; mõnikord saab kaks lõnga `otsa või kokku keeratud jämedamas paelas Aud; `pastla `paelu saab kieratud; võta `sõeres `vaĺmis, aka `paela `kierama Ris; vahest ei käind `kuigi kaua, aga `iasti olid kõvasti kieratud VMr; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; võrge `tehti linadest ja takkudest, keerati pihu vahel Trm; võrge on keeratud, olgu lina või takk, `keerad teise keeru `piale, paned kaks kokku Pltb.  lõnga korrutamaR VJg Kod sie akkas `longa `kierama VNg; sie on `kieretud lõng, kaks `õtsa kokko `kieretud Lüg; Ise ketrab, ise `keerab omad koed, omad lõimed; ku ühe`kõrdased `pannasse kokko ja `aetasse vokk tagurpide, siis `kierasse `lõnga Jõh; akka `langa `kierämä `eiga `kierämättä `laŋŋast midägi tehä Vai; kõrrutasin lõnga ää, lõng `pańdi kahe `kõrtselt, siis keerati kahe `kõrtselt Trm; `keträn villad ärä ja `ki̬i̬ran kahe`keisess, sukalõngad tahvad kiärätä Kodc.  kokku rullima, väänama `kapsas akkab pääd `kierama Jõh; `soetod lina pöod `keerdi `nuusti LNg; lina‿o ühna `tuusti maha `keerand Vig; ma akka pesu `keerma (väänama) kuivass Kse; tuulispask `keerab kuker`palli eena saod Kei; `lamma seĺlast `kieratakse villad `tuusti Ris; kapsas akkab piad `sisse `keerama Ann | ussit kõik kokku `ki̬i̬rnuva `endit Ran | u pikali heitma Nüüd `kieran kere `koikusse ja `põõnan IisR; Ma õhta keertsi aegsaste magama Han | `kieras jala `vällä Vai
4. kangast käärima `kaŋŋast `kierdämä Kuu; `seeńte peäl `keeräsin kangast Juu
Vrd keerima, keerlema, keerutama, käärama, käärima
kestma `kestma (-ä), `kesta (-ä), (ta) kesta(b) (-ä[b]), (ei) kesta (-ä) Khk Vll LNg Han spor , JõeK JMd(da-inf kestata) JJn TaPõ/`kes|ma (-) Kod MMg/ spor VlPõ M(-me), Ran Nõo MMgT Kam; `kestma, `kestada, (ta) kestab, `kestab Ris; `kestmä, (ei) kestäväʔ Plv, (ta) kestäss Räp; (ei) kestäʔ Se; da-inf `kestäʔ, (ta) kest Har; `kestma (-ä), `kesta (-ä), (ta) `kestab (-äb), (ei) `kesta (-ä) spor R eP; `kes|tama (-tämä) -tada, (ta) -tab (-täb) Kuu VNg IisR Khk Mar/(ei) kesta/ KuuK; `kes|tama, -ta, (ta) -tab hv Rei, VJg; `kes|tämä, -tä, (ta) -täb Juu; `kestama, kestata, (ei) `kesta Kse; `kestama, (ta) kestab Koe; `kestama Lüg(-ie) Kul Mär; nud-part kestand Juu Kos, kestanud KuuK, `kestand Pee VMr Lai; (ta) köst, (ei) kösta Krk
1. vältama, aega võtma; pidevalt jätkuma; (ajaliselt) püsima no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; pole sii söa löppu kuulda midad, kestab ikka edasi Khk; selle asja iga ei kesta kaua Mar; kui oli see sõda, mis kakskümmend `aastat `kestas Kul; `kehramine `algas vanasti `õhta ja `kestas ommiku kella kolmeni Kos; ei sie vihm soa kaua `kestada, akkab seilitama KuuK; sie `kestab ühöst päävast `teise VJg; kuiv keśt `kaugele. pitk kuiv ja põletas kõik ärä; mäletus kestäb põlvess `põlve Kod; kui pääv loojas on, iha kestab paar `tuńdi Äks; mure ike `piinas pikembelt rõõm ei kesta kavva Trv; nii kest mäng vai õdaguni Har; pulma˽keśtivä kolm nädälit Räp || ernes kestab ikke edassi (s.o teda kasvatatakse pidevalt) PJg; vana põld oli väga viljast `väĺja kurnatud juba. ega vana `põldu selle pärast maha ei `jäätud, ta `keśtis ikka edasi Ann
2. vastu pidamaa.  tarvitamiskõlblikuna või tugevana püsima, säilima Ei see `vergu lina mäend `keständ ku paar nädälä, `muudgu tee vade `jälle uus Kuu; trukk paganas ei `kesta (ei püsi) `kinni VNg; kõva `riide, sie `kestab `kauva `aiga `käia. `pehme `riide, sie ei käi `kauva, ei `kesta kedägi Lüg; Kallis asi kestab kaua, odav lähäb kohe vanas ja katti Han; kui mõni kaŋŋas ei kestanud, siis määriti, `tehti kas lina`siemne vett KuuK; minu lõŋŋad `kestasid omal ja `kestasid teesel kui `kandli kieled VMr; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä; vai siis `vargatel mõni lukk kestäb; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; keresekivi om ümärikse maakivi, üits `aasta kestab paĺt Krk; naaʔ `saapa keśtiväʔ kavva `aigu Plv; kolmkümmend `aastat `keste tu̬u̬ olõ katuss, mis tüvvipäädi `pańte Räp || elama vanemad inimesed ei kesta enam `kuigi kaua MMg; ma‿le prõ̭lla nigu mädä puu jälle, ega ma `kavva‿i kestä enämb Nõo b.  välja kannatama, taluma Ei sie köüs küll `kestä sidä jämejä `palki merest `väljä tiridä Kuu; jää - - ei `kesta viel `pääle `mennä Lüg; lepakoor on rabe, ei `kesta, aga kasetohi on `sitke, soab teha torbikud HJn; Kui villane kangas ei `kesta kududa, siis võib teist maśsina eliga `mearida Amb; tilgastand piim, ei `kesta `keeta Sim; algass puu ei kesta paenutata; vaevane `aige inime ei kesta põrutamist Trm; ei kestä `mitte `katsu, nõnna ärä `tohkonud; köis ei `kesnud tõmmata, õli `ropsti `kat́ki Kod; mõni [kivi] nagu puder, ei kesta `aamriga lüia, läb purust kõik Äks; ma olin kaks nädalad [pärast haigust] vel nende pool, `enne kui ma `keśtsin kodu `tuua; soo on `sitkem, `vintskem, võid `piale `minna, aga raba ei `kesta, sial lä˛äb kamar `kat́ki Lai; si̬i̬ lang om peenike nigu iuk, si̬i̬ ei kesta kodada Ran; śjo iä ei kest `ḱävvu; śjo (vanker, regi) ei kestä `ku̬u̬rmat viiäʔ. kest ḱülʔ! Se c.  jätkuma, piisama juo sie asi akkab `kestama, saab jago kätte. `kestab küll juo; vana`rahva `ütlus et naist`rahva varandus ei `kestä `rohkemb kui `tuoma`päiväst `jõulu Lüg; raha ei `kestä `nenda `kaugele Jõh; `leiba on nda vähe – tee‿p kui kauaks ta `kestab Khk; `laasto tuli ja laeno leib, ei kesta `kuigi kaua Mar; `surnu pärandus ja amme varandus – see põle kedagi kestand `ühti Juu; ei need jahud kesta kuńnikski Plt; kaua si leib kestäb, õige vähä teist KJn; üks sõna `sinna ei kestä (ühest sõnast on vähe) Vil c.  suutma, jaksama Ei `keständ tämä `aavu `vahtida Kuu; [vaeköit] `üksi inimine ei `kestä `laiali ajada Lüg; kes on vanad inimesed, ned enam ei kesta `käia töös Lai
Vrd kessatama, *kestima
3. (ruumiliselt) ulatuma Annamõisa `kestab Jära`metsa `väĺla (s.o ulatub Metsavere külani, kus asub Järametsa talu) PJg; sie raba ei kesta `Amblani, vahepial on ikke `metsa JJn; vanass ku rat́tid õlid, siis õlid piälikod, `kestsid `kaugemalle Kod
4. tasuma, väärima, väärt olema Ku `kiidedä, [vastatakse] ega sie vähikä asi `kestä `kiitä Kuu; `mingisugust au `anda tämäle ei `kesta Lüg; `lähmo `sinne. – ei `kesta `männä Vai; ei sie `kesta `kiita (pole tänuväärt) Kad || sie kestä kedägi (sellest pole midagi) Khn
kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, - Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad
kikki1 kikki Lüg IisR Vai spor eP, Hls Krk TLä Vas, kiḱki San Rõu
1. a. õieli, püsti `taimed `langevad `lonti. ajavad kikki tagasi ja `püsti Lüg; jänene `tömbas körvad kikki ning vöttas `minna Khk; Lõua `alla on kikki `aetu üks tut́t (habet) Hää; tüdrukud, aage pääd kikki, täna on paelu `poissa; obone tõstab kõrvad nii kikki ja `kuulab Juu; [hundikoer] lü̬ü̬b kõrvad kikki, siis tämä kõhe näeb ja kuuleb Kod; aa varvaste `pääle kikki; [kapsa]looma aave kikki, lääve kasume Krk b. fig (teraselt kuulatavast inimesest) `Katsu `kõrvad kikki ajada ja `kuulada, keda `räegitasse IisR; aja `korvad kikki, siis `kuuled paremmast Vai; kui tahad `easti kuulda siis pane köru kikki Vll; Käśtakse `kõrva kikki `aada, kuigi ta kikki ei lähe Jür Vrd tikki
2. kikkis a. `ninda kikki pihad `sellel (õlanukid hoiduvad ülespoole); kikki `pihta mies Lüg; uńdi liigi koeradel one kõrvad kikki; kübär on piän õege kikki ja ühe serva piäl Kod; si̬i̬ oo sitt põrss, kel kõrva kikki; tiĺlukse kikki kõrvakse ku jänesel Krk; pinikesel oĺli˽kiḱki kõrvaʔ Rõu b. fig (teraselt kuulatavast inimesest) kõrva kikki pähän, mis sa nõnda `kullet Krk;`kulleb, kõrva kikki Ran; Kuʔ miʔ midägi `hindävahel kõnõlõ, siss ämm kullõs kõrva kikki Vas
3. (ehtimisest) Oh sa ee, mis nii kikki pannakse Pöi; Vana oma üsä kikki siädn Khn; poiss on ennast nii kikki löönd Juu Vrd kiksi
kilgass2 kilgas VJg; kilgass Ran Nõo Võn Krl Vas Räp(-śs) g `kilka Kam Urv(g `kilksa), transl `kilkass Rõu; kilgõss g `kilkõ Kan Urv Plv Räp; `kilkass Kan
1. a. tilgastanud piim on kilgas, kui on kilgastama lähänd VJg Vrd kila3 b. kibehapu piim om `kilkass lännu - - üvä `li̬i̬mi `panti abiss Kam; seo kõrd om leib nii kilgõss saanuʔ, et `kuigi tedäʔ süvväʔ ei saaʔ Kan
Vrd kilgus
2. (intensiivsussõnana) väga, liiga mul om kiĺe tettu, kilgass apu, nii et ei saa `süvvä Ran; piim om nii kilgass apu, et kobisep kõ̭ik Nõo; `kilkashapu taaŕ Kan; `kiisla um kilgass hapu Plv; sü̬ü̬ḱ om kilgass hapu periss Vas; seo ao leib om kilgass mõro Räp Vrd kiilas2, kila4, kile5
Vrd kilkjas2
kinmäss kinmäss g `kinmä Võn Kan/kińmäss/; kińmäss g `kińdmä Urv Har Räp; n, g `kinmä T(-ń-, -nd-; -a Kam) Räp, `kińdmä V(-nd-, -nt- Har)
1. tugev, kõva, vastupidav loogast `panti ka kruuv läbi, et siss om regi `kinmä, võib veerest `tõsta; täl om `kinmä ussaid, ega kana `väĺlä ei saa sääld Nõo; ratta trehv olguʔ õigõʔ kõvast ja `kinmäst ravvast; ilma `klambrida ei saaʔ tare nukk `kuigi `kinmäss Kan; sõss `pańti [jüvä] ütte `kinmähe `nõvvo, kaasõ all kõvastõ Plv || kui `siibri om `valla, siss `liibuva ärä üdse, kui `siibri ei ole nii `kinmä Kam
2. (otsuse)kindel, usaldusväärne, sõnapidaja annap `perrä kõegile, ei ole `kińdmä aruga Ran; mina olli `kinmä inimene, mia es kõnele mitte üits pu̬u̬l sõna Nõo; kae kui kinmäss mi̬i̬ss ei kõnõlõ midägi `vällä Võn; `kińmä usuga mi̬i̬ss - - ta pidäss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; looʔ mullõ puhass südä ja anna mullõ vastan `kintmä vaim Har; olõ `kindmä sõna `annu Plv; kes alate naard ja heboskõlõss, kes ei ole `kińmä inemine; kes kõva, kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ ei `heit́lik Räp b. kindel, veendunud ta lubass küll, aga ei või `kinmä olla tolle `pääle Nõo; olõt sa uman aśan `kińdmä Rõu c. otsustatud, lõplik karjakahjal tetti küläkarjusse kaup `kinmäss Ran; um `kindmä kaup tett Plv d. karm serände `kinmä käsk `tulli, es saa jättä minemädä Nõo
3. tugev, toitev temä [lihaga kapsas] om serände `kinmä sü̬ü̬k, ega kõtt tühjäss ei lää Puh; `erne töḿp `oĺli `kinmä sü̬ü̬k, kui sa ike tüki vai paar ärä seit, siss `oĺli südä säpun Nõo; leib om `kinmamb, leevä üvä om kõva, kaara kisla om nõrgemb Kam; kirbupuder olli vi̬i̬l `jaksamp või `kińmäp kui piim Ote; ku˽liha `süüte, siss ei˽`peĺgä nii `küĺmä, kae˽tiä om sääne `kindmä sü̬ü̬ḱ San; Ojoh toonu˽no˽mullõ kah taha˽lavva pääle midägi iks kinmämpä [toitu] Urv
4. kindlaksmääratud `Kinmät `aigo ja `kõrda pudru ki̬i̬tmiseh kunage es olõʔ Räp
Vrd kimmäss
kinni `kińni, `kinni L(-e Noa Mär Hää, kinni Mär Vig, `kenni Mar) K(-e Ris) I, `kinni R S(`kenni, -e, `kinne Phl) M(`kińni Pst, kinni Krk `kinne Hls Hel) T(`kińni Ran Nõo); `kindi Sa Muh Han Var Tõs Khn KJn, `kińdi Pha Khn Hää Ksi KJn; kińniʔ V(kiniʔ Vas, kinniʔ, kinnih,`kińne Räp, kinni Se[ḱ-], `kińniʔ Lei)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletud; ant lahti, avatud lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb Lüg; Kot́t `liiga täis, taha `ühtigi `kinni `menna IisR; kuue aagid pannasse `kinni; pane raamat `kinni Khk; Riinid olid `kinni alles (puhkemata); selle mulgu vöiks nüid `kinni `panna, sealt pole änam läbi `käia midagi Pöi; ohjalukk äi seisa `kinni Phl; kis ärjä suud ega obose suud `kinni paneb, kui tä `pahmab Mar; kui oo uksed `kindi, põle kodu Var; siis ne panid ruttu vära `kinne Ris; ommiku mina `vaatan, et lauda uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; pane ahi `kińni, ahi on ärä küdenud Kod; `aiged silmäd on omuku rähmägä `kinni KJn; egä neil es oole [vammus] kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; `panti uśs `kinne Hel; pane `värjä `kinni ja lase ańedel ussaian olla; lehm `rü̬ü̬ḱnu nii `irmsade - - ei ole `pannu `suudki `kińni Nõo; pu̬u̬lust tõmmati `kińni ja suur uśs oĺli `valla (rehetoa kütmisel) TMr; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ, a uśs es püsü˽kińniʔ Rõu; ku ihovaŕotusskatsk säläh oĺl, siss pańnit `hammõ alt nõglaga˽kińniʔ Plv; `ma˽köhe nii et saa as suud ka kińniʔ `pandaʔ Vas; `panku‿iʔ sanna `ahjo vi̬i̬l `kińne, lase˽hüdse˽`si̬i̬büseʔ Räp; püt́ül omma mõlõba otsa kińni, `tõrdol om õ̭nnõ üt́s kińni Se; käsi kinni fig (ihnus) tä käsi oli `kinni seal `juures, ei tä annund kedägi Mar; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; tema käsi on `kinni ei si̬i̬ mi̬i̬s anna kedagi Trm; temä käsi oo `kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk || (asutusest, kauplusest jms) mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) puod `kinni Kuu; `kuoli`poisid `lassa `lahti ja `kuoli on `kinni Vai; Poed on `kinni `pandud Khk; `Ööse on linnas köik kohad `kinni, pole `minna `kuskile Pöi; kõik kohad oo pühäbä `kinni Tõs; pühapäe on `palvemaja `kinni Koe; kõŕts `panti `kinni Trv; kõrdsi `pantiva jaanipäeväss `kinni Nõo; pu̬u̬t́ oĺl kiniʔ, ni saa as `leibä Vas || ka fig (magamisest, tukastamisest; surmast) ommiku vähäkese `läksiväd `kella `kuuvve `ümbrusses `silmad `kinni Lüg; ta pole `silma `kinni `saandkid Jäm; pani silmad `kinni, pole täda nüid änam (surnud) Khk; ma lase korra silma `kinni Pöi; ei tea, kas selm läks `kinni mool Mar; Ta on siĺmad igavesti `kińni `pannu Hää; `üösse ei maga, siis `pääva aal käib `ringi, silmad `kińni VMr; siĺm vähä viirat́s `kinni ja näi ka und Hls; ku mul silmäʔ aotulõgi `aigu kińni˽poigahtuʔ, nii oĺl hopõń `kaonuʔ Rõu || fig (vaikimisest) mis sa nii paĺlo klobised, pea `eese suu ete vahest `kinni Mar; pia puul suud üsna `kinni Hää; pia enese lõuad `kińni Hag; keś inimeste suid jõuab `kińni `panna VMr; pidä suu sinä `kińni Kod; pia ometi pool suudki `kinni Ksi; mina es `julge kõnelda, pidäsi suu `kinni Ran; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; mis sä mügiset alati ei piäʔ suud kinniʔ Räp
2. kinnises ruumis, uluall; kütkes, köies; ulualla, kütkesse jne; ant lahti, vaba a. pane `porsad rihe `kinni VNg; `luomad `tarvis `kinni `panna Lüg; Aja `luomad `kińni ja tule `õhtale IisR; obosed `pandi kaik `kinni Vai; `lautas sidu `korda `kinni `oldud Khk; Pane koer lauta `kindi Kaa; puust onk, senna `külge pannakse lehm `kinni Pha; mine pane obu `kinni Emm; loom on seina `külgis `kinni Mar; obune väga `pooksil `kinni Mär; loomad pannase talves `kinni, ei köi `välläs Tõs; mõni täkk on alati `kińni, ei soa teste `ulka `lahti `laska teist Juu; keśsi siad `kińni (sulus) oiś Kod; käesin kaits nädälit karjan, enne kui kari `kinni jäi, ilmad alvass lätsivä Ran; üits lehm ei pidänä endä `kinni, `kiskna lõjast `valla Nõo; ütel naesel mõni kuus säedse last kasunu, kõ̭ik aian om `kińni Rõn; köüt́ hobõsõ kõõv́o `külge kinnih Räp; timahhavva jäi `varra kari kińni, tiiä‿iʔ kuiss söödägä jovva läbi tullaʔ Se; kinni ajama omanikult kahjutasu nõudmiseks paha peale läinud loomi arestima teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; Meie siad `joosid korra mõisa põllale. Metsavaht `juhtus sial olema ja kohe akkas sigu `mõisa `kinni `aama Han; lehm `olli mitu `päivä `kaot́sin - - `olli `kińni `aetu Nõo b. karistuseks pärast tunde (koolis); teiseks aastaks (leeris) ja `irmuga pidid oppima et `lahti saad, `muidu jättas oppetaja `kinni ka `lieri`lapse, `toisest `aastast VNg; neid (õpilasi) on äga `öhta sääl `kinni Khk; Kui sool osad (õppetükid) tehet pole olnd, jähid `kinni Rei; ja kool`meister `jät́tis `kinni HMd; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni, `jäeti `kinni Krk; latsõʔ jääväʔ koolil kinniʔ Krl c. vangi, vangis mies `viedi `kinni `kolmest `aastast VNg; Sie läks `kinni oma tegude iest IisR; see varastas, selle pärast ta on `kinni Khk; `Pandi kohe `mütmeks `aastaks `kinni Pöi; ega vähikse süi päräst `kinni `panda Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; `viidi kuu aa eest `kinni Juu; kas ta kurat `iśsi (istus) `kińni Kod; keda oli vaea `kińni `panna, viis `linna ehk Jõgevalle Lai; mõisteti temä `mitmes ajass `kińni Vil; kohuss om sedä är `mõisten, et ta piap kolmess kuuss `kinni minem Krk; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; ku sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo; `tiit́i küll et tä varass um, a nägijät es olõʔ, kińni˽`panda˽saa as Rõu; naaʔ mia siist kińni˽`viidi, oĺli˽kõ̭iḱ ilma süüldäʔ Vas; mõisteti `säitsmest pääväst kinni Se
3. täis, täidetuna, kokku, umbe; täidetuks, koos, umbes; ant lahti `tuhlid `aetasse `kinni kui vau `sisse juba eidetud on Khk; aav `pahtus `kinni, verd änam ai tule Krj; Silm `kinni paisetand kut suur rumm Pöi; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; ahendab suka `otsa `kinni HJn; kett kisk lehmäl kõri `kińni Kod; kardulid `kińni `aama Plt; seeńa pagu tahaks `kinni toppi Pil; aav ei kasund änam `kińni Vil; ma müüri selle augu `kinni; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; kõ̭ik mulgu ja `lahke olli kõvaste `kińni tüpitu; nu̬u̬ kaits `järve om `kińni kasunu Ran; ku aud `kinni sai, siss seeme ja jõeme Nõo; omma iks kraavi `kinni joba Ote; tu kraav́ vaia kinni aiaʔ Se || (paikamisest, parandamisest) piab püksi `perse `kinni ajama Khk; kui `seiksed suured augud oo lina `sisse kärisend siis paigetse `kinni Mus; ei ole taal kis särgidki kinni `paikab Mär; Ma aasi suka augu `kinni Han; mehe püksid kat́ti, `paika `kinni Juu; jaḱk om `kinni paegat Trv;`kinda tahav `kinni kohente Krk; võta nõgel, puni si käiss `kińni Ran; sul om sukk `kat́skiʔ, `paika˽kińniʔ Har;
4. (pealt) kaetud, kaetuks; ant lahti kattab maa `kinni juo õrass Lüg; mardid panavad `palged `kinni, siis kεivad Khk; Jöed järved puhas alles `kinni Pöi; mene aa kardolide `peale `mulda ja mata `easti nad `kinni Mar; talvel kui jõgi on `kińni, siis suab otse üle `käia Kad; küĺm lääp suurepess iki, su̬u̬ võtt `kinni ja jõe ja järve puha Krk; virk `tütrik `olli `matnu tule õdagu iluste `kinni tuhk`auda Puh; [kartuli] kuḱk`aetass `kinni, siss om `kartoli maan; sü̬ü̬k piap `kińni `katma, muedu `kärbläse solgiva söögi ärä; siin om serätse turbavva, mes om pääld `kińni kasunuva Nõo; pääväss pańnime unikude kot́i ja `katseme tekiga kińni Kam; kui jo katuss kińni om, pandass haripuuʔ pääle Har; ma˽kat́i looma˽kińni˽rõivastõgaʔ, nii nakaśs lummõ tulõma Rõu; ku tedir pesä päält ärä˽lätt, siss katt pesä kińniʔ Vas; koŕva (kala) `püüdmine oĺl sügüse kõ̭kõ suurõb, inne kinni`panmist (veekogu jäätumist) Se || (riietest, jalatsitest) pane jalad `kinni, älä `palja jalu mene Lüg; niid on jalad `kinni Jäm; moast (mudast) läksime `paĺla jalu läbi, siss pańnime jalad `kińni Saa; paad ommoko jalad `kińni Kod; tal ihu `kinni iki, ää et tal `seantsegi seĺlan om; miul oo tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; ma naka `jalgu `kinni `toṕma Puh; ku `keŕku lähikesi saeme, siss `käńgsime jala `kińni Nõo; etsa näe, ei mõśta `jalgu `kinni `kängi Kam; ma˽`talvõ inne lummõ `jalgu kińniʔ es käńgiʔ Vas; sul rõivaśs säläh, kihä‿m kinni Se
5. kinnitatud (seotud, õmmeldud, naelutatud jne) alukse `seilid `onvatta `kinni `siutu VNg; ajan üle `ääre sene `augu `kinni, `aiga lappida ei õle Lüg; `kiereti `kruvvid kovast `kinni Vai; sεεl ep ela kedad, `aknad `kinni `löödud Khk; `pandi puu`pulkadega `kindi Pha; `Akna loasid kititi `ömbe`rinki `kinni Pöi; lae `seoti `vaieriga `silda `kindi Muh; üks võtab rukit takka üles ja seob [vihu] `kinni; mine sõlmi need lõngad `kinni Mar; õle sidemetega pannasse kimbud kinni Vig; tubakas `kińdi mähitud, sii ju sigar Hää; nõu vitsad `tarvis `kinne kopotada Ris; lammas `võetakse pikali maha - - ja siis pannakse temal kaks `jalga ristate `kinni - - pannakse paelaga `kinni Kei; kui köis ää lagunend otsast, sis pestitäkse ta `kinni Juu; püśtandajale lüiakse iga neĺla poari takka toe `teibad, vitsaga `kinni Kos; Tõmmati kangas maha ja tikkudega `kińni, et tuul ää ei vii Amb; rõõgud `pańdi `pańtidega `kińni Pal; keidab nabavarre `kinni Ksi; palmitse `juusse `kinni Trv; lina om pud́eve, ei kannata `kinni tõmmade sidet Krk; mia köedä `juusse `kinni Puh; sa võta nõgel ja niit, `suska paarist kotussest `kinni ja käib külländ Nõo; `köitega kääneti kubu `kinni Ote; kui säńg om `kińni kruvvitu, siss ta om kõva nigu `lu̬u̬du Rõn; rüä vihk köüdeti rüäkõrrõkõisist köüdüsega˽kõvastõ kińniʔ Vas; mul om käsi kinni mähit Se; || fig süda kinni kinnitatud (pärast soolase, tugeva toidu söömist); ant vesine sein soolast, süd́ä sai `kińni Ran; ku rasvane sü̬ü̬ḱ om, siss süä saab `kinni ku sü̬ü̬d Ote; ku sa `putru servät, siss süä om veśsine - - aga süü sa `ruustlit vai kańebi`jauhvõ, süämekene kińniʔ Har; ma˽panõ [pudrusse] õ̭ks hüä kõva soola, saa inemiisil süä kińniʔ Rõu
6. külge, haardesse; küljes, haardes ku `luoma tappeta, siis ka `tõine `oiab `kinni Lüg; teine oeab lammast `kinni, teine niidab Khk; Ta [hunt] `kargas loomal körise `kindi Krj; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; Uppuja akkab öle körrest koa `kinni Pöi; `akka `ümber kaela `kinni Muh; röugud hoidvad `vankri `kartad `kinni Phl; [rebane] akkas ridva `otsa `ambuli `kińni Noa; ass, ass, võta tä `kinni Mar; va `takjas - - ku need nupud `valmis oo, kohe `akvad `kindi Var; `pahmaja oiab obused `kińni Lih; `kargab teese `karvu `kinni Vän; `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe Kei; nukipulk oeab juhevitsa `uasa `kinni Hag; oja `ohjadest `kinni Jür; [hangul] kolm aru all, üks peal mis ojab `kinni HJn; ma‿i jõund muĺlikad `kińni oida VMr; liivakas maa - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; võttis teesel rinnust `kinni Trm; veeke laps ei sua seessä, oia `käess kinni Kod; tema [koer] kurat `kargab kohe `jalga `kińni Plt; laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; aruvõrk ei pia `kallu `kinni; ma‿less maha sadanu, aga sai õnneberäst `kinni aarda `värjätulbast Nõo; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu käega `kinni võtta Kam; üt́s poiss habõ minnu kińniʔ Rõu; määnestki ossakõist ka järve pääl olõ õiʔ, millest kińni haardaʔ Vas || fig Vana Ann oo `ühteinge eese minia otsas kinni, küll ühe, küll teise pärast; Sander oo ju selle Liide `küĺges kinni, äga ta kedagid teist tüdrukat änam äi nää Kaa; igav akkas `kinni, nõnda kole oli; Ise kukkus mo `otsa `kinni veel (hakkas kurjustama) Pöi; süda on senne asja `külges `kinni Rei; kukkus mo `silmi üsna kinni (hakkas kurjustama) Mar; ta mi̬i̬ĺ ja mõte om kiḱk selle üte küllen `kinni (armastab) Trv; ammastege tõiste küĺlen `kinni ütte`puhku Krk; || sober pidas oma `kaubast `kinni Hlj; ta oid selle oma `sääduse `kinni mike sehen ta kasunu om Krk; temä pedäss tollest käsust `kinni, tei nigu `kästi Nõo; uma sõna pidi kinniʔ, petä‿s Lut || fig külm akkab `jalgudelle `kinni Lüg; kańa akkab piha `kinni Jäm; leil akab `silmi `kinni; kui silm `aige on siis suits akkab `silma `kinni Khk; ma pea `riide ülle `aama, vilu akkab `kinni Muh; nii küĺm et akkab ühnä ninässe `kenni Mar; pane kinnas kätte külm akkab kätte `kinni Koe; õlut akas pähä `kińni; küĺm akas `jalgesse `kińni KJn || fig sie ei piä `ammeti `kinni `kuski; `kindel inimine ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; mu pεε ep pεε neid `kinni Kär; See maja ei pia ju inimesi kinni Tõs; Ilma varanduseta ulgus, `kohta `kińni ei pia Hää; vot minu pää ei pea änam `kińni, mina unetan ära Saa; akkasin igasse `tüesse jo `kinni JJn; tal on ea tüe koht, ta peab seda `kińni `oidma VMr; ei minu kolu seda `kińni pia Sim; vana inimene, piä on sõre, ei pidä `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod; küll mina oless selle õnne `mõisten `kinni oida; selle obeseg o ää `ü̬ü̬se minnä, si̬i̬ oit ti̬i̬ ilusti `kinni Krk; pehme pää, ei jää midägi `kinne Hel; `olli ää amet küll aga ta‿s pia ametit `kinni Nõo
7. (tabamisest, püüdmisest) Oli siit ühest kohast lahest saand `kinni jää pääld ühe [hülge] Kuu; üks `rüövel või `mõrtsukas nabiti `kinni Lüg; `suome toll, paat ajas `meile `korva, ottas `kinni ku varekse Vai; pörsas tuli `lautast `välja, vöta `kinni Khk; Metsast kus nad olid ta (redutaja) `kinni vötnd Pöi; kus mina teda `kińni joosen Noa; obo oli `jälle `eese `lahti tõmmand, mine võta tä `kinni; obo ei anna `kinni Mar; kass `rapsas roti `kindi Kse; uńt võttis `lamma `kinni ja läks taga (temaga) menema Mih; sageda noodaga `võetass kala poeg ka `kińdi Hää; võta jänes `kińni Plt; `kärpäsi on küll, `võtva kana poja `kindi KJn; ja siss püüneti nemä (poisid) kinne Hel; tõene võtap latse `kińni, uhab nii et käsi väsip ärä Ran; kate `tõisku obesega `minti tedä `kinni tabama Puh; sääld `olli ta `võetu `kinni ja `viidu Otõbade Nõo; ku susi tuĺl siss võt́t timä `lamba kińniʔ Har; tohna˽ka võt́t nu̬u̬ŕ kaśs rot́i aidast kińniʔ Rõu; siss lät́s poig `mõtsa ja `püüdse soe kinniʔ Vas; `naksiva jänest kińni habima Se || fig `Kuulab ja `mutku võttab aga `teise juttust `kinni; Tämä võttab aga igast `aśjast `kinni IisR; vöttis teised kasuga `kinni (kasvas kiiresti) Mus; mul oli ea pea, võttis `kinni kõik Muh; sel `kange pää `kinni `vötmas (arukas) Rei; pia ei võtnd `õppust `kinni PJg; võta˽sõ̭ss˽sulõ kińniʔ, ku `lindu lasõt (väljalobisetud saladusest) Rõu || (kahtlasest, ebaselgest asjast) Mine võtta `kinni, mis ta `seie ehitata tahab IisR; mine võta viel `kińni, pailu neid oli VMr; võta `kińni kes arvo rumalass teeb Kod; võta `kinni, kos ta käis Trv; võta ilma jutta kińniʔ Plv
8. takistatud, takerdunud `pohjas olid `vergud `kinni kivije vahel Kuu; [laev] `lähte nii madala ligi, küll sie `kinni `juokse VNg; laiv jäi `liiva `kinni Lüg; `Lehmad jäid loduse `kinni IisR; tall läind läbi aja `sööma ning jäänd aja vahele `kinni; lased paadi kivi `otsa `kinni Khk; `jalgupidi `saues `kinni Vll; [koorem] jähi puu taha `kinni Pöi; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; mol jähi [toit] kõrisse `kinni Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; meil jäi laev `sinna ükskord `liiba `kinni Aud; toit jäeb `kurku `kinni, võta vedelad `piale PJg; teina kord olime `kange lume sees `kinne Ris; `sinna puute vahele jäi `kinni Jür; Neil oli va madal uks, siis jäi `sinna `kinni Amb; siis võtab sae `kinni, kui lülipuolt saab akata saagima JJn; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni Trm; leib jäe `kurku `kińni Kod; kui söök sinna (sadakordsesse) `kinni jääb - - sureb [loom] ära Ksi; Kesvä aganid ei või `luumele `süütä, jäässe kõrdmakku `kinne Hel; suuremb kala muidu [võrku] `kinni ei jää, kui mitu `siĺmä kaalan Ran; tingu om `juuste küĺlen `kinni; lahi [liha] jäi ammaste vahele `kinni Nõo; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs [veski] kivi`siĺmä `kinni, ei joose ala Ote; tii oĺl alb, `vankri jäiväve `savvi kinniʔ San; ratta jäi `porri kinniʔ Rõu; nu̬u̬t jääss kinni kivi taadõ Se || fig sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ma saa õs sullõ innõʔ midägi üldäʔ, ki̬i̬ĺ oĺl kińni ja süä `tahtõ `saisma jäiäʔ Rõu
9. pidurdunud, lakanud ühe `kõrra jääb jutt `kinni; kui `aŋŋervaaks `valges kukkes - - siis on roho kasv `kinni Lüg; kut ta vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb `tükkis `kinni Jäm; kui nii kui (kuiv) on, siis vilja kasu jääb `kinni Khk; Vanust küll, piaks olema pikem, aga kasu on kinni Pha; kuib paneb orase `kinni Mar; ei see kasva kedagi, kasu on nii `kińni jäänd et Juu; õiled pani kuiv puudel kińni HljK; põud paab viĺjä `kińni Kod; silmä närvi om ärä kujunu, `rohtudega oles saanu selle kujumise `kinne panna Hls; latsel kõne `kinni - - pikä aa `pääle tulli sõna `vällä; lumi pańds tü̬ü̬ `kinni Krk; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; kõiv jääss kińniʔ (mahlajooksust) Urv; ubina lihe umma˽halladu, no‿m kasu kińniʔ Har; sääne põud võtt küll vilä kińni Se; käed kinni (saamatu) mene kääd on `kinni, tööst εp tule midagid `välja Khk; kääd on `kinni töö `juures Rei; see töö võtab tä käed nii `kinni, et edesi ei lähä Mar; töö kinni ei laabu töö on öhö inimese kää `kinni, teese kää on `lahti Ris; temä ei ti̬i̬ esi, ei lase tõesel ka tetä, selleperäst om tü̬ü̬ `kińni Nõo
10. (füsioloogilistest protsessidest) peetunud pani `inge `kinni Jõe; inimine `kohkob, siis veri lüöb `kinni Lüg; kõht on `kinni; siest on `kinni Lüg; `Nuusuta sina, mul on nena `kinni Jõh; Kui `kummargil olen, kohe `rinnad `kinni IisR; vihastab mool vere `kinni Khk; mool jääb köht `kinni Kär; Nädali päävad `olla juba sihest `kinni olnd; Sa raibe kohutad seda`viiti kuse `kinni Pöi; ing o `rindus `kinni Muh; kut menel omad asjad `kinni on, siis `antags ravareie roho teed Käi; kui lapse kused `kinni oo, et siis keedetasse sedä, et võtte kused `lahti Mar; raudrohod, kui `kuśkilt `kat́ki, peab vere `kinni panema Mär; või lill, kui sehest `kinni on keedetse teed ja juuvasse Mih; ing jäi `rindu `kinni Aud; kurgu`aigus lämatab ää, paneb kurgu `kinni Vän; ku naised kusest `kińni jäid, põis `aige oĺli - - Saa; vahest ne körvad `lähtvad nönna `kinne, et ei ei kuule Ris; ing on nii `kińni, et lämmätäb ää kohe Juu; kui saja`kordne `kinni on, siis põle `luota, et luom elusse jääb JõeK; omad asjad jäid `kinni VJg; nina `kińni ja jokseb tat́ti, siis on nohu Sim; omikute on ing `kińni ja köhin `kangest Äks; mia ole kõrvist `kinni, ei kuule mihasteg Hls; oben om kusest `kinni; loober `su̬u̬la andass, ku loomal kõtt `kinni om Krk; ei naka si̬i̬ vi̬i̬l munele, perse `kinne Hel; tüḱk `aiga `oĺli eńg `kinni Ran; ta `eitusi ära `kangede, eli jäi `kińni, es saa `rü̬ü̬ki kah Nõo; ku inemine midägi ülejõu tõstap vai ku sitt `kińni om, siss `trähklep Rõn; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; a˽kusõ valu om `väega˽suuŕ valu, ku kusi kińniʔ om Vas; ku rinnaʔ omaʔ kińniʔ, siss om verihaańa t́säi hääst roohost Räp; naane om ḱinni jäänü (menstruatsiooni ei ole) Se; pand hõ̭ngu kińniʔ Lut || (poegimiseelsest ajast, kui lehm ei lüpsa) `piima ei ole, mõlemad `lehmad `jäivad `kinni IisR; see lehm nii kaua`kinni Khk; lühikse vahega lehm o paar ähk kolm kuud `kindi Jaa; lehem tuleb `kinni jätta, pole änam [piima] `saada Emm; mo lehm `olle see `aasta sedavisi, et ta pole `kinne `jεεngid Phl; lehmäd olid `kinni, mes sa mõestad `süia Mar; pika vahega lehm jääb sügise `kindi ja kevade toob poea Tõs; kolm, neli kuud olid `veised `kińni; vahest mõni põle `rohkem `kińni kui kaks kolm `päävä Juu; piima `puudust meil ei old, lehmad nii kaua `kińni ei seist Plt; pikä vahege, märdipäeväst jäi `kinni ja `küinlapäevast tõi poea Krk; ma jätä ka ta `kinne, ei nüssä enämp Hel; taa lihm õ̭ks t́silgutass mõ̭ne t́silga, taa `saagi `kińni˽jätäʔ Har; lehmä nisaʔ ummavaʔ kińniʔ jäänüväʔ Plv; lihm `jäie `kińniʔ Lut
11. läbipääsmatu, läbimatu tie `kinni Lüg; Kõrva teed on veel puhas `kinni, `anges puhas alles Pöi; oia aga see suur tee `kinni Mär; tuisk veeretab tii kinni Hää; panid tee `kińni nüid - - ei `pease läbigi enam; kui pruut́poar käis laalatsel, siis `pańdi ikke tee `kińni Juu; mõtsage `kinni kasunu puha, sii põld Krk; ku lume satap ja `tuiskap, siss om kõ̭ik oru ja mäekondi `kinni tuesanu Nõo; ti̬i̬d õ̭ks hoieti kińniʔ õks mõlõmbil vaka`rahvil ja saja `rahvil Rõu
12. väga lähestikku, tihedalt koos; palju, rohkesti Eks ta rikka mehe mattus ikke old, kohe obune obuses `kinni, nii kole pikk rong oli IisR; kadokse `räistäd olivad `ninda `toine `toise küles `kinni et Vai; mis `pöldu säält saab, kivi kivis `kinni Khk; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamad Pöi; küll oli `paĺlo rahvast, pea oli peas `kinni Mar; `eina on nii et kuhelas kuhelas `kińni PJg; seal on kaniste ea vili, pia on jüst pia `küĺgis `kińni Juu; pered ühedeese küĺles `kińni VMr; mõnes kohas on paĺlu `suuri kiva, kivi kivis `kińni Sim; vanass käesid kerikun vu̬u̬r vuariss `kińni Kod; kirik oli nii täis, et inimene oli inimeses `kińni Plt; säńg olli sängüst `kinni - - olli kidsevest täis Krk; siin `oĺli ju niipaĺlu `pu̬u̬te, iki järest pu̬u̬t poodin `kińni Ran; mätäss mättän `kinni, üits `kõlbmada maa kotuss Ote; sääl om maja majast kinni, nii `kitsahe om Se
13. millegagi hõivatud; ant vaba a. sie inimene on tüö `juures `kinni, kuhugi ei saa `tulla Lüg; ma õlen `kinni `neie `lehmadega Vai; [talumees] niisa·mma ühtjooni ikka selle samma `tööga, `möisa töö kallal ikka `kinni Pha; ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; ole aga `tüega `kińni, ei sua kuhugi VMr; põllutüö küĺles oma elupäävad `kinni old Kad; `tü̬ü̬ge `kinni iki ku `kärblin tõrva pääl Krk; ma ole selle tü̬ü̬ man `alla `kinni, ma‿i saa tõõse manu minnä Hel; no siss ei saa sukka (sinuga) [kaubale], sa olõt kińni˽`päivält Har; ku `tü̬ü̬ga kińniʔ olõt, sõss om tü̬ü̬d nii paĺo et, ei läpeki kõrvalõ kaiaʔ Räp b. `naistel ku `lapsed tulevad, nüüd on kääd `kinni Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; Suur põld on alles `kinni (koristamata) Pöi; mo käed o `kinni, ma ei saa mette võtta seda Mar; kõik kohad olid `kińni, ei mul põld `ruumi kusagile `istuda `ühti Juu; plekid on mie all `kinni JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; naesel käed `kinni (väikelapse hooldamisega) Trv; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har
14. (peatumisest, peatamisest) pidäs obone `kinni ja jäi `vahtima Vai; Pea niid natuse kinni, räägime paar söna Jäm; siis `peeti obu ukse ies `kinni Muh; üks härra tuln `söites ta järel - - ja härra pidan `kenne ja `ütlen Phl; siis `keiser oli `keskind `kinni pidada Mar; tema pias obune `kinne Ris; kule pia‿nd `kinni onde Nõo; Piä `kinni, kos sa `tormat Rõn; muian es pia kinni ku Lannamõtsa kõrdsin Har
15. (söömisest, joomisest) Ära‿nd `üksi kõik `kińni `kiera, jätta `teistele ka IisR; Pool liitert oli, poole `pistsid sii `kinni Pöi; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; kuer `pistis `ämre seest kõik `kinni Mär; lehm `pistis suitsupakid `kinni Mih; leid `kińni selle pud́eli Kod; paneme `kińni kiik, mis siin laua pääl on Vil; Kass pist kinni kõik nu ihu alaste roti poja Nõo
16. millegagi kaetud, määrdunud ḱäeʔ ommõvaʔ `muaga kińiʔ; mul ḱäeʔ ommaʔ saviga kińi Lei
17. a kinnine `kinni autoga; `kinni kätega inimene (töö ei edene); `kinni `möistusega, taal pole seda osamist Jäm; `kinni ust ep saa `lahti; `kinni kaelusega särk Khk; vanasti pole `kindi `käisid `olndkid Pha; see `toodi `kindi vie `aegas (jääteega) ää Muh; `kinni kasvuga inimene Rei; see ea `lahke riie, teine oo `jälle `kinni Mar; egäss obone kinni väräbäst läbi ei saa Vig; sinä keskpääväl `kińni `jalgega Kod; siis ei pudenenuvad kah (rukkivihud), siis `tõmmas juba `rõskemast, siis olid [terad] `rohkem `kińnimad Äks; `kinni `jalgege [hobune] ei lää ruttu; `kinni sõnnik om, ku pikä õle ala pannass, siis `lahku ei anna, üten kamban puha Krk; `keŕku man panniva jalad `kinni, `minti `kinni `jalguga `keŕkude `sisse Ran; ma‿s taha `kińni `jalguga `olla, vana kummi kaĺlusse ei ole ää `jalgule Nõo; tanh om suuŕ muda, taast ei˽saa˽`kuigi kińni jalaga läbi minnäʔ Har; Külmäga˽`ju̬u̬śti kińni˽`jalguga Rõu; om kinni elo, `õkva kohegi ei saaʔ Se
kinnitama kińni|tama, kinni- L(-tämä Khn) K(-tämä Juu KJn) I(-tämä Kod); kinnitama S(-dama Hi[kini- Emm Rei]); kinnitämä T(-mmä Kam; -ńn- Võn; kińniteme San); kińnitä| V(-mmä; `kintämä Räp Se; kinnü|tämmä, (ma) kinnüdä Se; -tõmmõ Krl; ḱińnitama Lei); `kinni|tama R(-täm(m)ä Kuu Lüg Vai; -ńn- IisR)
1. millegi külge kinni panema (köitma, naelutama jne), midagi millegagi ühendama sie on `pienike nüör mis `vantide `külge `kinnitud Jõe; obose `rauda `loksu jalas, `tarvis sebäle `männä `kinnitämä Vai; kinnitab [rattale] `vitsa `peale Muh; Varna peab seina külgi kruudega voi naeldega kinidama Emm; kepid kahe `võlla vahel kinnitud (kalatarjal) Var; kangast kinnitati kinnitis`kaikaga, et `lõime poom paigale jäi Aud; kinnita komps aga tuugevaste `kinne Ris; kui kangast kińnitad, siis paned tagant lõngapakku `kińni, et ta enamb järele ei jokse Sim; ku obeseraud `lahti, kińnitän obese ravva ärä Kod; lätsit `paĺla `pääge, `juuse olli kinnidet Krk;`veśke `siibu kinnitädäss `kiilegä ja klammõrdõga Ran; ma kinnitä lille nöpsi `küĺgi Puh
2. pingutama, pingumale tõmbama kinnita `koorma köit; ma kinnita eese püksi `rõhma Mar; kińnitan koormast kõbaste `kińni Tor; minä kińnitäsin [kududes] kinnass õege kõvass Kod; ammasrattaga kińnitatasse [kangast] parajast kuda kududa saab Pal; ku oki nü̬ü̬ŕ ärä venüss, siss ta taht kinnite Krk; kui [kangast] kõvass `tahtsit tõmmata, siss kinnitit nii `sirgu ku‿śa `tahtsit Ran; siss kińnität [õlgkatuse] vitsa kõvastõ kińniʔ Har; kińnitäss `kuurmat orrõgaʔ Plv; kińnitä vü̬ü̬ ärʔ, vü̬ü̬ om nõrgah; ma˽kinnüdä vü̬ü̬d Se
3. kinnistama `Enne`keideti verk katehhu viess ja peräst `kinnidetti kruom`kaali ja vase `vitruli lahuss Kuu; mõned `väŕvsid koa maa`väŕvega - - `soola `sisse, mud́u ei kinnita `peale Vig
4. veenvalt ütlema, rõhutama, toonitama; hoiatama Tämä `kinniti `mulle et mina tulen VNg; ma `kinnitasin tämäle, et sie on `õige Jõh; Eks ta tüdrukulle `kinnitand `muidugi, et võttab ära IisR; kinnitab teist, ära olg koua ära Jäm; kinnida `lapsi et nad mette‿b lehe külmaga `oue; ta kinnitas mind äga nönda εε (edasi rääkimast) Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; Mees kinidas mütu korda, et oli vargut pεεld näind Emm; ma kinnitasi tä ää, et tä seda `asja mette `teistele ei `eerda Mar; Mjõnd kinnitätti, et selle oma tiädä pidäde Khn; ma kinnitasin teda küll, et äe sa sellest kellegile nüid reagi, aga ta ikka oli `reakind Hag; `köster kinnitas, tuo `talle linnast siidi `vinti viiuli kieleks Jür; kinnitas mitu kord, et tule tagasi JMd; si̬i̬ kińnitäs kõhe, et piäb tõsi õlema Kod; `neile oli kõvast ära kińnitatud, et mitte pihu täit ei `tohtind võtta Lai; ma ei või periss kinnite ka ma tulla saa Krk; ta kinnit, et ma `nimme tuless Puh; täl om siss ärä säält kotust kinnitedu, et ärä sa `ütle kellekile Nõo; kolm kõrd kińnitänü et, ärä sa ust kińni toogaku Võn
5. tõendama, õigeks tunnistama a. tä kinnitas seda jumala nimel Mar; ta siis ika kińnitab ja `tõendab, et sie on tõsi Hag; mõlemad kińnitasid küll, et ta oli nõnna, aga ei old Lai; kińnitäs jumala nimegä KJn; sääl piap tunnisteje oleme, kes kinnitep, et si̬i̬ om tõsi Krk; tiä kinnitõss `õkva jumala nimel Krl; kinnit́ uma sõ̭nagaʔ, et ka sedä me ei olõ `tennüʔ Se b. kehtivaks tunnistama `Notaa·rjus `kinnitas `selle `testameńdi ära IisR; selle (kinkeakti) peaks ikka `kuskil ää kinnitama, siis ta on ikka sääduslik Pöi; nüid ristitakse kodo ja kirikärra kinnitab Juu; sie (pass) kinnitati kihelkonna `kohtus ära Kad; tõstamenti kińnitämä Puh
6. kellegi valdusse andma; kinnistama `kinnitäb `krundi `naise nimele Lüg; miä `kinnidän sene maja sinu nime `pääle Vai; tεε‿p kuidas see kuha kinnitamise asi nendel läks Khk; Kui sa koha mulle kinnitad, siis ma tule sulle toitijaks, muidu mette Kaa; `kontrat oo mo nime `peale kinnitud Mar; kui talu `kondrahed kinnitud saavad PJg; lähän kinnitan oma nimele krundi Iis; kõht (talukoht) ei õlema ärä kińnitet Kod; talu ärä poja `pääle kinnitanu Trv; (neid ei võetud soldatiks) kelle `pääle `oĺli talu kinnitedü Ote; ku talo ostõti ja kińnitedi, sõ̭ss käve `mõisahe pu̬u̬lt `reńti tegemä Räp; kundrak oĺl kinnitämäldäʔ, nüit kinnidi kundragu äräʔ Se
7. kindlustama kui tule`kassas `kinnitad, saad `poliisi `vasta Lüg; Ma mötle, et kas peaks ka eese elu ää kinnitama Kaa; elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; maja kinnitatse tule eest Tõs; maja kinnitase tule `vasta askurańti Tor; ma kińnitan su elu ää Juu; me `uoned on kinnitud JMd; Minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; maja oĺl `kaĺlistõ kińnitet Urv || tähtima `kinnidetod kiri Lüg; See kirja peab ää kinnitama Kaa; kińnitud kiri Kos; minule tuleb kiri `Taĺnass, kińnitet kiri Kod
9. vastu pidama, kestma, kannatama tεεb kinnidab see köis nii suurt `kandamad, leheb `katki `viimus Khk; nii vana inimene, ep kinnita änam [haiglasse] `viia end Mus; See vana rakk kinnitab küll, pole veel `jooskama akkand; Paigatud riie kinnitab uie ea Kaa; Nee rihaltse poarid oo jo päris mädad, ähk ühe `oasta kinnitavad veel, kui titsid `alla `panna Jaa; Vahel `polla [leib] kinnitand ahjust ää võtta, lagund ää Pöi; nee päti tallad ep kinnita `kuigid kaua Muh; Ma karda, et ta äi kinida mitte kipudadagid Emm; Supp äi kinidand teist `korda `soenda, läks apuks et kihises; Sa‿p kinida jo `rääkida, pistad kohe `karjuma Rei; [lõng] äi kinnita `kangel vidada Phl; nii abras et ei kinnita änam `ühte Rid; küll ma veel kinnita ikke tööd teha Mar; mu pea ei kinnitand [kiikuda] Kul; tema (vesipaju) vösad ei kinita `korvi teha, ei kinita teda `murda Ris; kas tä kinnutäss vil `kävvü Se
10. tugevamaks tegema, jõudu andma a. (söögist) `kiissel ei `kinnita inimist Lüg; Noh, `suksu, `tõmma ka vähe `inge tagasi ja `kinnita keret IisR; `kinnida `oige oma `kohtu Vai; Lähme küüni juure keha kinnitama, siis peame löunasöömani vastu Kaa; ma kinnita `enni ennast leibaga Mar; soolane kinnitab südät Tõs; piab `enne tee piale minekud keha kińnitama Trm; nüid võib tü̬ü̬d tiha, süda on kińnitetud Äks; sii süük kińnitäs kehä KJn; t́sia liha om vägi, ta kinnitäp süänd Rõn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; ma˽kinnüdä kõttu, oodaʔ Se b. kinnidaks jumal, et elu pitkem oleks Khk; jumal o mind kinnitan, ma ole ju vana puru Muh; jumal kinnitas mo `terbist Mar
11. end pingutama; pressima, väitama lehm kinniteb enne ku ta sünniteme akkab Pst; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `vällä selle kinnitamisega Krk; kui ma midägi kinnitä temäga (käega) vai tõsta midägi, siss nakap valutama Puh; kinnitäp kaits kolm `kõrda ja om laits käen Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ, sa kińnide˽kui taht, mitte midägi ei˽tulõʔ Krl; lehm kinnit́ õ̭nnõ, nii kinnit [vasika] `vällä Rõu; suure kinnitämise `sündügi iĺlośs suur lehmvasiik Räp; piät hinnäst kinnütämmä perämätsest joust; kinit́äs imäkua `väĺlä, sis jovva ai kuigi ar tassoʔ sannah Se
kisklikanõ `kisklika| g -dsõ Urv, g -tsõ Plv okslik, kisklik Taa om nii `kisklikanõ puu, taast ei˽saa˽`kuigi `mu̬u̬du jaku Urv; `kisklikast puust ei saaʔ midägi tetäʔ Plv Vrd kiskline, kistlik
kiustlanõ `kiustla| g - kiuslik, jonnakas tä om sääne `kiustlanõ, timägä kuigi saa ai kõ̭nõlda Se Vrd kiuslane
klindsine klindsi|ne g -se taignane seo leib om no nii klindsine, et `kuigi tedä `süvvä ei saaʔ Kan
kodust kodust Khk Pöi Aud Pär Hää Saa Ann VJg I(-oss Kod) Äks Ksi VlPõ(-ost Plt KJn) M Nõo TMr(-ost) KodT/-ost/ San kodust, kodunt emä läks kodust ärä ja laps akas `töńmä Saa; ei old `kuigi `kaugel kodust Ann; [vallas]laps one kodoss tuadud, enne laalatuss, tüd́riku kodoss, ei õle selle mehe laps Kod; viisin `linna kümme vakka [jahu] kui nii kodust ei saanud `müia Äks; tedä ei ole kunagi kodos, alati kodost ärä KJn; `metsä läksid eeńämalle kümme kilu`meetert kodust kauele Vil; tu̬u̬ es tule kodust `väĺlä Hel; siss pidi perenaene kodost süvvä `perrä `kanma neele (teolistele) TMr Vrd kotust
kohe2 kohe, ku- R(kõ- Lüg Jõh) eP(-õ Khn; kõhe Sim I Äks) M u Puh San Se; (rõhutus asendis) ko˛e Jõe(ku˛e) Vai HJn JõeK Pee; koe Amb Pee
I. adv
1. (ajaliselt) viivitamata, sedamaid või lühikese aja jooksul mina län kuhe magama Jõe; `mulle `keideti kohe siel `kohvi ja `praeti liha Kuu; oleks tuult tuld, siis nad oleks uppund ära kuhe Hlj; `uoda vähäkene ma tulen kõhe Lüg; tuli kohe `kiirest tagasi; `kieras kohe `kanna pääld `ümber Vai; ma liha kohe ära Jäm; äga‿ss seda nii kohe‿p saa; ma viisi kaks pörsast `linna, sai neist kohe `lahti Khk; kui ma [seda] `kuultsin, kohe oort läksin Kaa; kui naised kogu soavad, siis‿o kohe nii `kange poarutamine `lahti; See (poiss) pole seal `kuigi kaua olnd, kohe tuli äe Pöi; kohe, näpu pεεld Emm; [vili] rabatasse koa kohe ää, kui põllalt tuuasse Mar; nii kui sa ta `küĺgi puudutad, nii ta kohe karjub Mär; kui oo kuib aeg, siis ei või vara `äestädä, `tarvis kohe mahategemise ete `äestädä Vig; ma tule üsna kohe Kse; sial mes vihm tuleb, sie kaub kohe kruusi (kruusa) `sisse Han; mis sa vihu läbi `sapsisid, kohe üle ukse `säuhti Hää; kui `eśtiks kohe `minna ei soa, siis ma tulen takka järele Juu; Kohe sai teisel süda täis, kui `ainsa sõna `ütlesin Jür; kohe jüripäeva järele JõeK; kui lähäb tina liiva `poosse (pugusse), kana sureb kuhe ää Ann; ma tulen kohe kui suan JMd; kui kuiv ein oli, siis ikke sai kohe `saadu `tehtud Tür; kõpped anname kohe lammastelle ette, egas neid `veśkille `viigi; nigu suab, kohe jala `piale astub Sim; meie aema kõhe eenä maha Kod; `võt́sin leeva ülesse ja kuhe `ahju Pal kui pada üle aab siis aab kõhe `tossu `sisse Äks; kui [leiva juuretis] apu on siss näed kohe ku ta on maha vajund KJn; teesed `riided `selga ja kohe tü̬ü̬ `juure Vil; akkas kohe `lõhkme (sööma) Krk; `õkva kohe lää Se Vrd kohedalt2, kohalt, kohelt, kohe|joont, kohe|maid, kohtas2, kohtsilla
2. (ruumiliselt) vahetult, otse `silmä `ambad, nied on siin puol puri `ammaste kõhe Jõh; Vanadel majadel pole koda ees olnd, kohe õuvest tuli `kambri Pöi; sau kohe rohu all Tür; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale VMr; meie `kopli servas on kõhe paks anepaju IisK; vanast olid `kõrged anged, kohe `riastani Lai; koolimaja on kohe meil säl üle aia KJn; kohe joonega otseteed olgo siis [lehm] must vöi kirjo või lauk või, ikke `üitasse: asemele ja lähäb tä kohe joonega Mar; siin oli [siga] jõkke läind kohe joonega Kei
3. rõhuadv a. (jaatavas lauses) lausa, päris, täiesti, kindlasti neil old kuhe ait kuhe `suola täis Jõe; Kogud pikked `päiväd `tünnerdä `ringi, jalad kohe `aeduksis Kuu; kui köhä iil `pääle tuleb, siis kõhe eng `kinni Lüg; Ein kohe `rinnus `saadik, ole mies `niitama IisR; moni laps `vingu `pallo, `tahto ko˛e `vingu Vai; εε menusa jutuga, jutul kohe menu `juures Khk; Kuivalt einamale äi `mindud, ennem `tehti `valmis einataar - - see pidi kohe olema Pöi; seda‿o kohe äda pärast taris Muh; suur lasu oli `aitas ekkesid, neli-viisteistküme `paari kohe Rid; kõik põles ää, jäi päris puu `paĺlaks kohe Mär; `raske oli kohe `kohta pidädä Vig; kis `jälle naa paramad piĺli`mäńgijad, need `jälle kohe kutsuti ja kohe palga eest Lih; tä päris `kohkun kohe Aud; [kangas] `pandi `ahju, kui sialt `väĺla tõmmati krähises kohe, nii sile oli HMd; iir on `väiksem kui rot́t, rot́t ikka suur kohe Kei; `lõikas õhukese leeva killu nagu viha lehe kohe Juu; ma `salvasin teda ete `iaste kohe Kos; temale tuld kohe paenakas `piale KuuK; lahedast puust joksevad pierud koe särinal Amb; me oleme kohe siit inimesed päriselt JJn; kohe suur kahe kolme toobine kauss `pańdi [putru] täis Ann; siis oli luśt kohe muutku, et said ag‿tulist ommingu söönd ja külasse `tööle Pee; vakk õli peris `kańtis kõhe, iga pidi `kańtis Trm; nüd on pikk laut, annab `kõńdida kuhe üle; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; ja mõni maa on kõva, et on kõva kohe - - igavest ära `kuivand Lai; kiĺluvad ja kisavad, need lapsed `tüitavad kohe ära Plt; sündind kohe olen Saviaugul Pil; ni̬i̬d käisid peris obosega kohe KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil Vrd koha4 b. (eitavas lauses) hoopiski, üldsegi, sugugi mei külas ei old kohe `kelgi [käiseid], mina neid ei ole kohe nähänd VNg; [haige] puusa pärast ei või ma kohe `seista JJn; ta raha kohe ei `tahtki, vili oli ju änam, ikke võt́tis `viĺla Pai; ükski mu üle ei nurise, mitte ükski ei nurise ko˛e Pee; mul ei ole kohe `usku nende `rohtude `sisse VMr; nõnna‿ned ajad äe `kauvad, ei pane tähälegi kohe Kad; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim
4. vajalikus suunas või asendis a. otse; sirgelt Üks mies jäi `paadi `vinnamise ajaks `paadi `juure `paati kohe `oidama Kuu; `Hoia saepea kohe Hlj; kõhe vagu, oboselle `õisetasse Lüg; [kuhja] varras sai jälle kohe lükata Vän; murispuu peab sarikad kohe; teine puu kohe, teine `viltu Ris; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe JõeK; aa tema `juonde ehk kohe KuuK; kohe tee, tee on kohe `aetud Ksi; regi ei joose kohe, regi `viitab Pil; pügal paku vahel tahutasse lat́t kohe KJn; `Vankrejuhed on selle jaos, et rattad kohe käiks SJn; päräst `aeti si̬i̬ ti̬i̬ kohe `metsä `mü̬ü̬dä Vil; mine siit kohe, saad rutempest Hls; sel om `vi̬i̬rje silmä, me silmä `vaatave kohe Krk || kohakuti `augud `piavad kõhe õlema Lüg b. suunda, suunas; poole lapsed `roomavad neĺjatöllakil persse ots kohe ülespidi Jäm; Ans; läksid kohe `sönna (sinnapoole) Khk; käänas selja kohe, äs tee `kuulamagid, mis ma `itli Mus; mitte ei `oata (vaata) εnam kohegid Muh; Pane püssi ots kohe ja lase vares moha Emm; Pole ta sest pidand midagid, pööris selja kohe ja läks Rei; pöörab [püssi] otsa kohe, võta siss kinni Kse
II. (kaassõnana)
1. suunas, sihis, poole a. prep ta oort tuli kohe mind, kui mind nägi Jäm; `aksi `pεεle kohe maad tulema (ujudes) Ans; suits töuseb kohe taivast Khk; Üks jalainimene läks teed kaudu `vihtudes kohe küla Kaa; Oli seal upakil maas, perse oli kohe taevast Pöi; küini suu köis kohe rihalse tagust Muh || fig `saatand sihandse kohe merd; saada kohe pöhja tuult (halvast asjast) Khk; kohe ilma igale poole; valjusti, kõigile kuuldavalt Siad olid söömata ning `ruigasid kohe `ilma; Seda juttu ajab ta niid kohe`ilma laiali Kaa; niginal ja naginal lähäb `mü̬ü̬da ti̬i̬d, kuulusse ärä kohe `ilma Kod b. postp seisab ukse `juures selg meite kohe Jäm; Vahtis jöllis näuga mo kohe Khk; kes sedati istub, perse renni kohe Mus; kui saialeiba oo, siis lapsed `oata mette apuleva kohegid; siis ma `uatasi nende pilide (pilvede) kohe seliti [lamades] Muh; poha (põhja) kohe Hi; minge kiriku kohe Kul; Obo lähäb koo kohõ paõlu paramini kui metsä kohõ; Tibrikä madal lähäb Riia kohe Khn ||fig saad omale joodigu mihe missel suu `ühte `jooni `kiiva viina kohe Jäm; Vanast vaadeti ikka obeseid, niid ega mehe suu jooseb auto kohe vett Kaa; Küüned oma kohõ Khn
2. postp suhtes; kohta; peale räägib `santi mo kohe Jäm; kade teiste kohe; vihastas teise kohe, elu sai täis; tüdrugud iritavad poeste kohe; ta oli mo kohe sur‿vihane Khk; jugas moo kohe, miks ma pole täda `ootand; opaga olemisega inimene, kes ennast teiste kohe `uhkeks peab Mus; Üsna sańt `kuulda mis ta keik teise kohe ää räägib Kaa; möne puu kohe `öötakse `sitke; Mustjala meeste kohe `ööti tümakaku tegijad Krj; nuriseb toedu kohe, ei söö; ta moo kohe vihal, pahane Vll; tüdrik oo `kiimas poiste kohe Muh; `pörguline öelda inimese kohe Rei; Küll `ütlesid `raskõsi sõnu `meite kohõ Khn || ühe kohe, kahe kohe (ühe jaoks, kahepeale) Ans
Vrd kohta1
kooli-1 suri- `surnu `pańti kooliõlile (põrandale õlgedele) KJn; kooli suka(d) Ran; kes oolik `olli tol `olli kooliame valmiss Nõo; ku˽`kirstu pandass, siss pandass kutsuts kooli kaaĺ (surilina) San; Ku lat́s sünnüss ja kooli`kinda˽käen (labakäed valged) ommaʔ, sõ̭ss tä‿i elä˽`kuigi vanass Urv; seo sa mullõ [see] kooli rät́iss, ku ma ar˽koolõ Ran; Vanõbel naisil õks om vi̬i̬l üt́s [valge] lavvakerigo rüüd́ hoiet, kerigorüvvist ja koolirüvvist Se Vrd koolu-
kooli|tuba
1. koolimaja Ei old `kuigi `kauge `koalitua `juure IisR; `Einmańnis oli kuolituba, mis jäi vanade ruumiks JJn; sial kuolitua `juures oli üks saun Ann; kualituba õli kahe pualega, `ku̬u̬li (palvetundi) pideti külmäl pu̬u̬l, sojal pu̬u̬l õlid lapsed Kod
2. klassiruum suur kivi ahi oli `kuolituas VNg; üks suur kooli tuba oli LNg; poisid elasid (ööbisid) koolitoas Mih; üksaenuke kuoli tuba oli jah, aga mitu akent oli Koe; Õli kõik see ehitusetöö (ehtimine) tehtud, siis tehti koolituba puhtast Trm; laśs om nüid, vanast olli koolituba Krk; piḱk laud olli üle koolitua Hel
3. palveruum (koolimajas) `õptaja käis vanass kualituba juuren kiŕjutaman keriku Kod
kord1 kord g korra S L K Iis Lai, `korra Jõe Hlj RakR VNg; kõrd g kõrra I Äks eL(g kõr[r]a Lei; ḱerd g ḱerra Lei), `kõrra Lüg Jõh hv Vai; kerd g `kerra Kuu Hlj VNg Vai(n `kerda) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. korduvus
1. (sag koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus seda on `palju `kordaid Jõe; `Kerra miest nähä, `toise`kerra `tunneda Kuu; üks poiss käis `piigu `painamass `mitmella `kerralla: `tulga ja `tulga VNg; ma õlen pali `kõrdasi sääl käind; sie ei `kuule `äste, kaks kolm kõrd `räägi üht juttu; kaks `kõrda võtta suppi, ühe `kõrra `ammusta `leibä (öeld, kui toitu on napilt); sel `kõrral ~ sie kõrd ma ei saa `tulla, tulen `tõine kõrd Lüg; tüö `tullo jättä kese, `toisest `kerrast Vai; nee tülitsevad äga nädali korra ära Ans; ju‿ne (karjamõisad) `möisate körvast ühel korral vanal ajal oli `tehtud Khk; keik korrad es `lasta [ehalist] `sisse Mus; `mütmed korrad kεisi sääl Kaa; kukk kiiratab kolm vöi neli `korda enne oomikud Pha; `kordagid põle `tehtud nii õlut Muh; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; paar `kordi `niitad [lambaid] `aastas; ma sain jo pari `kordi `enne `valmisse, ennekui peiupoiss tuli Mih; jättis merele mineku selles korras nõuks Khn; Jusku lehm: kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (kidakeelsest inimesest) Hää; `linnes ma üksi ei käin - - naine käis `seĺtsis koa paar `kordas Ris; ma käisin `mitmel korral ~ mitu `korda Juu; kuuśk laseb juo kolmat `korda okkaid Amb; ma sain küll `mitmet `korda `küiti JJn; ta (hunt) viis `ühte `puhku neid (lambaid) ää, ega ta seda `ühte `korda viind Ann; mes `aśja sa iśsid, kui es anna neĺjät `kõrda sigadele [süüa]; paĺju kõrradele suad üheldä sedä sõna Kod; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ti̬i̬d ärä ühe korraga et ei ti̬i̬ `kahte `korda `ühte `aśsa KJn; paelu `korda sai `käitud säält kuju Vil; tõmmassime [noota] kaits kõrra `õhtsapoolen ja mõni päev kolm kõrra; kümme kõrra `loetass kolm `lõnga, kolmkümmend `lõnga `paasman Trv; ma ei mõista midägi selle kõrrage `osta; kõrd saa vi̬i̬l `leibä tetä Krk; üitskõrd sai paar `kõrdu väegä paĺlu latikit; nigu räbälä puńt jälle, esi astu üits `kõrda, ilbu `kargava kaits `kõrda Ran; üten kõrran kadusiva (surid) mõlemba Puh; mõni piap `kavva `aega viha, aga miul om viha toss samass kõrrass; panni kaosi [liha] täis, et siss na saava kõrrass süvvä Nõo; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda (üks kord) neid läńnikid ariss, siiss na olõss küll ilusad ja `puhtad KodT; [isa] kõnõĺ sedä luku `mitmit `kõrdo Võn; perämäne kõrd ku ma käisi, siss es ole tedä kotun Ote; üit́s röömükene `anti, mõnõss paariss kõrruss sai leevä pääle määriʔ San; Suvõl näet um piḱk päiv, sõ̭ss `sü̬ü̬di õ̭ks neläkõrra Rõu; maśsinat es tunda˽tol `kõrda Plv; kuʔ [kukk] jo˽tõist kõrd kiŕät́, siss tuĺl üless tullaʔ; neĺli kõrd `vi̬i̬di [mind] tappaʔ Vas; tal oĺl hää tujo si̬i̬ kõrra `aigo Räp; ma olõ õi `kõrdage sääl käänüʔ; võit `mitmõhe kõrra `risteʔ (ümber ristida); kuuś kõrra ~ kõrd käve päävä pääle; jätät tõõsõ kõrra pääle tü̬ü̬ Se; harva korda harva, harukorral `arva `kõrda käis meil; `arva `kõrda tuleb ette sie asi Lüg
2. perioodiline esinemus temal oli ohatus - - käis iga `aasta oma korra ää Vän a.  söögikord veistele tuleb `lountse kord käde anda Khk; `öhtu kord on veel söömata Rei; oodake natuke `aega, tüdrikud toovad `õhtast `kõrda kah Hää; omikune kord ja `lõunene kord ja `õhtane kord – kolm `korda `päävas [süüakse] Juu; mõnes talus on kõrrad, kõik üles kirjutatud mes kiädäd [nädalapäevade järgi] Kod; `õhtun kõrd ~ sü̬ü̬k Pst; võtat kana muna, lü̬ü̬d `katski - - lääb [söögi]kõrra ette Ran; `tu̬u̬ga (suure pajaga) om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `kiitä `perhrele Har; olõ õi˽himmo `sü̬ü̬ki tetäkiʔ, kaet inne kuiss kõrd `mü̬ü̬dä saa Vas b.  menstruatsioon naiste`rahva kord Aud; iga noore inimesel on oma `loodose kord Ris; vanaste pańnid sel ajal naesed körtsiku `seĺga, sis oĺli körtsiku kord SJn; ma oĺl `aige, mul olli iks omakõrd Ote; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp; tu ei piä vil [last] `saama, tu̬u̬l olõ õi inemisõ `kõrda; halv kõrd tuĺl `külge Se c.  (ilmast) nüid `sõuke alva ilma kord (püsivalt halb ilm), ära `mõtlegi, et sa `eina saad teha; ilusa ilma kord, ega ta nüit `vihma ei tule; Vaa (vaga) ilma kord Hää; talvõ kõrraga (talve aegu); küĺmä kõrraga Lei
3. (üksik)juht, puhk See oli ikka kukkumise kord (raske kukkumine), teine küĺg oli kõik suur sinise punase jutiline; See (mees) korra taris, aga see pole selle (naise) `juure jäänd Pöi; Viibsip̀uude päält ikki ei keritu, si̬i̬ `oĺli vahest `arva `juhtumese kord; Liik on üks munemisekord Hää; tuli `mingi kord (millalgi) `siia JJn; `mõtle ku kalliss pulli kõrd (paaritus) om Nõo
II. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama `kõrda Lüg; `võrgud [meres] kõik `kõrra järele Jõh; `Villa`veśkil ei pidada kunagi `korda `saama (ei pääse järjekorras ette) IisR; jo‿si surma kord `varsti tule ka, sest korrast ep saa kaudu `ükskid Khk; [ta] Oo eese naisevetmisega tükkis korra taa jäänd (pole õigel ajal võtnud) Kaa; ta (koer) oo vana koa. ega tia, kummal `enne kord kätte tuleb (enne sureb) Kse; jahvatese kord tuli minu kätte JMd; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin Juu; [kordlaine] mis `teatud korra järel tuleb Kad; Üeldi küll, et ega kott kõrda oota. Aga tuuleveskil tuli küll niimoodi välja, et just kott ootas kõrda Trm; `mölder `ütleb kui suama jämedä javatuse läbi tuleb püüli kõrd Kod; lavvakiriku kõrd (armulaual käimine) läit́s `mü̬ü̬dä, jäime kõrrast maha Krk; ta viis koti `veskile, `ommen `olli lubatu `kõrda Puh; kui rüätegemise kõrd kätte `tuĺli, siss pidi valmiss tolle jaoss olema Kam; su˽kõrd om häste lähembäle jo saanuʔ, sa saad `varsti jahvatamma; pedäge kõ̭iḱ `kõrda, `olkõ uman rinnan vai roodun Har; vanast `üĺti et, `kõrda põdeva˽silmäʔ, üt́s `haigõss jääss, nii jääss tõõnõ kah Vas; ku kõrd om suuril puil, sõ̭ss tulõ paiul ka paḱin takan (kui kannatavad suured, siis kannatavad ka väikesed); Kohe kõrd saisma jäi (küsitakse viinajoomisel) Räp; mi saisame ḱerran. oodame kona saa ḱerd `ostmise munu Lei
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus `kõrra tagand käib – tänä läks `tüöle, `omme ei lähä noh Lüg; Keik, kes säel `piimaveu `artlis olivad, pidasid oma `korrast `kińni IisR; me olime teine teise korra [haiget valvamas] Khk; sauna küti korrad Vll; Millal `teitel piima kord (koorejaama piima viia) on; Küla`kupja kord see tuli üks kord `mütme `aasta tagant Pöi; üksvahe ma olin ambulańtsi kasvandik, nüid kein `aastas `korda või ei `keigi Rid; `Ruumis ning ladumas `oĺdi [laevas] korra piäl, teese reesi teene Khn; korra pial oli `karjas `köimene Aud; piima veo kord Tor; [rehepeksuga] akati vara pial, selle aaks olid juba põllal kui kord oli `minna Ris; ma olen oma korrad ää teind, olgu nad `puhtad ehk mustad (pesupesemisest) Juu; pidime `korda tegema: täna sai teine [hobust], `omme sai teine JMd; öövaht́ on korral (öövahis) Koe; küüdikõrd oo sinu käen. tämä käis õma kõrra ärä Kod; karja kõrralise kõrra `järgi käisiv [mõisas karja talitamas] Krk; [lauakirikus käiakse] keväjelt ja süküselt, ma oĺli iilä˽keväjest `kõrda Har
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes `ninda `palju oli talus `kerda, kui`palju `lehmi oli VNg; `nelja talu pääl `käisin `karjas jah. igas talus õlin kaks nädäla `kõrda - - siis `läksin `teise talu Jõh; küla `lambad olid `kordas, küla pered käisid [kordamööda] `lambes Pha; ja siis saand ned (karjaskäimise päevad) läbi saand, siis läks `teise talusse jälle kord Pöi; karjane käis igas peres `kordas. kui paelu `loomasi oli, siis oli kahe `veise pealt üks pää, kel üks veis oli - - käis korra ja kahe takka, aga ikke käis neil koa `kordas. siis `pańdi sealt `talle leevakot́t ja `lähker Juu; kus peres karjane `korda (söögil ja öömajal) oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; mul on `lambataat́ `korda VJg; meie Mańn käis ka korral (abikarjuseks) Lai; kui üten talun kõrd läbi, siss läits karjuss `tõisi `tallu Ran; kaŕuśs lätt nüüd ti kõrrale (teie tallu söögi peale) joʔ; latsõ˽ka kävevä kõrral (abikarjuseks); `määńtsel talol oĺl [karjus] kõrral säält sai `rõiva˽ka `säĺgä Se
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu isa läks `kerrale [mõisa], `süötas `luomad, `andas `süia ja `juua ja. isa käis `kerral VNg; kaks-kolm inimest oli ühe nädaliga korral Rei; korrad olid `käüä Khn; sulane oli tiul, tüdruk oli korral Pär; minu ema oli küll `mõises korral käind, püigil käind Tür; vanast `käidi `mõisas `lehmade ja `ärgade korral – neid `süetmas VJg; miu emä kõneĺ, temä käenu kõrral `äŕgi laada man (künnihärgi söötmas) Hel; si̬i̬ oĺl kuvve päevä talu, mi̬i̬s kuus `päivä pidi kõrral `käümä nädäliss Kam; vanast `üĺti et `kõrda `mińti - -`tüt́rik oĺl kõrran nädäli `aigu Har
III. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele sääl majas ei õle midägisugust `kõrda, segamiste kui seppä `Antsu särk Lüg; Naiste kord pole (naistel ei sobi) juua Jäm; Kord köva kut Viiburi söa koolis Pha; inimeste `keskel peab ikka üks `öiguse kord olema Vll; See on nüüd ea kord küll, pole änam leva tegemise muret; See oli kohe selle pere kord, pere mees ise - - tegi `koorma, `suiline `andis alt käde; Inimesed `peavad ise `korda pidama, üks soab nii pailu [heina], teine jääb tükkis ilma, ega asjal peab ikka oma kord olema Pöi; igal ajal omad viisid ja korrad Rei; mõrrad lapitakse `paati kõik korra järele; täis rehe`peksmese kord oli, kui neli inimest oli [kooti löömas] Rid; kuhja kord. `esteks `korda (mööda äärt), siis korra taha, siis südamesse ~ `keskele [pandi heinu] Ris; [karjane] käis seal (kuuse otsas) siis `vaatamas `loomade `korda, et loomad ära ei kao Juu; oma korra järele pidid `külvama alati Trm; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; `seitsme põllu kord oli meil Plt; sis te `tääte küll seda maa `korda, kuedas ta on Vil; piab kõrra aru järele sü̬ü̬ḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele - - kolm `kõrda süvväs Hls; ei ole `rõõvit kõrra `järgi (korralikult) `seĺgä panna Krk; nigu ossendust tü̬ü̬d tettu, ei ole `kõrda, kõik segi; ta‿m kenä mi̬i̬s - - temä sääs egäl pu̬u̬l kõrra `maia Ran; kuuskümmend-säidsekümmend `aastat tagasi oĺl venne väen `väega logardinõ kõrd Võn; a ei olõ˽määnestki `kõrda tu̬u̬l tü̬ü̬l Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudava Har; Tarõh olõ õiʔ pot́ikõrdsi `kõrda kah (väga suurest segadusest) Rõu; pääkaŕuśs oĺl kaŕa man õks kõrra`kaeja, kai `perrä õt `väiko˽kaŕusõ˽`kaŕja kaidsasõʔ; `väega kõrralda (korratu) inemine; vanembest hää kõrd, selle hää latsõ ommavaʔ Se; vanna `kõrda (laadi) inemine Lut || teat toimimisviis `joukamad pered, noh nie parandid oma `vergud siis `talgu˛e `kerrass Kuu; vie `kiires `kõrras (kiiresti) tagasi Lüg; Äda`maandumine (vallalisena sünnitamine) jah, ta ei ole `õiges korras Hää; ein akkab ära `kuivama, tuleb kiires korras ära teha JõeK; `tehti koduses korras paalad ja lõŋŋad VMr; sõit́ õege `kiirel kõrral siit `mü̬ü̬dä Kod; mehel lähäb ju `kiiremal korral kõik (suguühtest) Ksi
2. tegevuse korrapärasus; rütm `lüögä `kõrda (vartadega reht pekstes), siis on `kerge `peksädä; kui akkasima `kolmekeste [reht peksma], siis käis `kolme `varta kõrd, ku kahekeste, siis kahe `varta kõrd; kui `neljäkeste `kõrda `pekseti, sie õli, kui obone `juokseb; kõrd läks segämine siis `justku segäs ka tiäd sedä tüöd, se pidi `täpseld `kõrda `käimä Lüg; [rehepeksul] nelja nuia kord oli ikka ilus kuulda ja nähja ka Mus; nuiad – nee pidid kenasti `korda `käima [rehepeksul] Vll; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; kahe kurikaga sai [kangast] virutada, `korda sai `lüia viel nii et ikke matsud `korda läksid, et segamini ei aand Koe; `korda lüü˛asse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale - - kui ta ilusti `korda lähäb, on `kerge [reht peksta] Pal; kolme kurikaga `lü̬ü̬di `korda, kolme kurika kord; [külvamisel] Jala `astumine ja `käegä `viskamine `piäväd `korda minema. Kui parema jalaga astub, siis `viskab paremale `poole ja kui vassaku jalaga, siis vassakulle KJn; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda! siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn
3. õigus; kohustus vanamate kord (õigus) on vanuti laste kääst `toitu `saaja; pere mihe kord on `palka `maksa ning `suilise kord on tööd teha; see oli ikka ülekorra, et ta nii pailu [raha] küsis Khk; Ah, teeme kudagid valmis – saaks korra (kohustusliku töö) kaelast ära Kaa; `ousta vanemid, see on su kord ja kohus Rei; taĺli man sai kätte [hobusevarga], tapõti arʔ, sääl oĺl timä kohuss ja kõrd Se; kord ja kohus nii nagu peab, nagu on ette nähtud [mustikasupile] panin ikke `suala `ninda `kuida kerd ja kohus ja sukkurd ka vaid `ninda `kuida kerd ja kohus VNg; sie on kõik `ninda `uisa `päisa `tehtud, ei õle nagu kõrd ja kohos Lüg; Nortsib sukad kua `kinni, ei nõelu ilusti nagu kord ja kohus Han; no rattad tuli `rautada nii kui kord ja kohus HljK; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohos Kod; ta tegi nii ku kõrd ja kohuss Krl; imäl om kõrd ja kohuśs tõrõldaʔ Se
4. riigikord, valitsus nad jäävad selle korra `aeges veel järele, kis teab mes teise korra ajal tuleb Mar; vana kord on juba `nähtud, et tea mis uuest korrast soab Juu; nüid si̬i̬ (nõukogude) kõrd om ää küll, nüid saap arstiabi ilma rahata Nõo
IV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg puhas kord oli [Suur]`saares Hlj; Sedakorda oo see asi siis jälle korrapeele aetud (korras); Keik see elamine-olemine oo sii peres nii korrapeelt ää Kaa; ehk ta tuleks paneks me kella seiari `korda Phl; kortsatud kaśs, kortsatud loomal ei ole oma `korda εnam Han; maja on eas `kordas Ris; see (inimene) on korrast ära, on pool `ullu Kei; kevade too magaskiaedast [vilja], sügise vii `jälle ää, `ilmes korra ~ järje `peale ei soa; ega ma teand, et seal nihukest ead `korda (midagi head saada) on Juu; talvel `laśti kõik adrad `korda teha VMr; kõik aśjad o logadi-lagadi, rääsun ja segi. sa ei sua `aśju `kõrda `panna Kod; mo tervis üsnä kenäs korras Kõp; sellel om ää kõrd, tal om egät Krk; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran Puh; pää om kõrrast ärä `lastu minnä, om kärnän ja `täie täis; mia sääsi endä poja ka kõrra pääle, nüit ta võib elädä; targast pääst om kõrd inimest (tubli), aga kui om joonu, siss ei olõ aru `raasu pään Nõo; aenaaig joba käen, tulep vikati `kõrda `säädä Kam; tu̬u̬l oĺl rassõ kõrd, tu̬u̬ om päält `kümne ajasta sängün olluʔ Har; ja nii nii sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä Plv; Omaʔ hääʔ kõrraʔ olno (purjus inimesest) Räp; ti̬i̬ nigu kõrd kand ~ kui jõvvat; ma pei tälle hää kõrra (söötsin hästi); meil õ̭ks jumala`andest om kõrd olõ õi `puuduśs õiʔ Se
V. aine- või kattekiht, kirme on vähä külm ilm ja kuhe on [merel] kord üle Jõe; lund sada `paksust maha, on `paksu kerd maas VNg; `liiva`lestal ei ole sedä kive `korda pääl Vai; nii öhune sönnigu kord sai pöllule `pεεle; ma sai selle sönniguga korra üle [põllule] Khk; paks soola kord [kaladel] peal; Just `kaste korra tegi (sadas vähe vihma) Pöi; kibil `sambla kord peal Mar; õled o `virnas, põhu kord o peal Lih; meil `metsas oo kohe sinine kord külma`lilli üle Kse; vili pudiseb, kohe kord teri jääb maha Tõs; Supil paks rasva kord piäl Khn; paks tamme tõru kord maas Vän; kääd on `korpas, korba kord peal Kos; külm ärmatis muas, külm ärmatise kord Amb; küll oli `kaarlaid siin ravas pailu, kollane kord kohe Ann; kopastand piimal on roheline kord pial Sim; ku laps puhas ei õle, akab `liikmite kõhalt `kõrda `aama (kestendama); nahk aab `kõrdu, takendab Kod; krobaline nägu, kessendab, mis on nagu kõrrad aab ülesse (nahaekseemist) Äks; ää kõrd lume tulli Krk; leevä `pääle om nigu alletuse kõrra tõmmanu Kam; ta om jo viiś nädälit sannalda olluʔ, tal om jo˽kõrd muta sällän Har; puu oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ, kõrd oĺl `lehti maahn Rõu
VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht Eks pane [külmaga] hüäst `riide `selgä, kerd o igä jo `kerrale lisäks Kuu; [lihasoolamisel] este saab `pohja `suola `panna siis saab lihakerd `panna; [rukki] `kuhja `päälimene kerd oli tihedamb VNg; `silgud `lauditasse kõrd `kõrra järele Lüg; kore sita puu - - suured korra vahed ja süi vahed Pöi; `paedel oo korrad vahel, saab see kord `kat́ki, juba siis tuleb sealt vett Mär; aga keväde, kui `korda juba tieb. mere piäl (vana jää peale tuleb sulamisvesi, millele tekib jääkiht) Khn; [katuse alustamisel] jääb üks kord `õĺga lat́i `alla, teine `peale Aud; ku üks [jää]kord on all, ja teine kord on pääl, sis ta nägu koriseb Hää; siis kui oli [köis] kahe`kordne siis akati uuesti otsast punuma kolmas kord `piale Koe; `kapsa kõrrad, `kapsa piä `ki̬i̬räb, piäl on sinisemad lehed, all `valged Kod; ümarik lade jah, sedasi kõrd kõrra `järgi pekseti purust si̬ põhk Äks; `kindalle `kooti `piale, teisest lõngast korrad `piale ~ `sisse Plt; raavi `põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; kateld jakuld `panti [rukkivihke parsile] - - muedu üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; ku [kiidekat] puhastada, siis tuleb `kõrde `kaupa võtta Ote; [anumasse] pandass kõrd `si̬i̬ne, kõrd `su̬u̬la Räp || (nii ja nii mitme kordselt kokkupandust) `metmed `korda (mitmekordseid) öödilesi ja `kiutu riiet `tehti Var; taal tulõ õkka kaal kattõ `kõrda käändäʔ San; `kolmõ `kõrda kah iśsitäss [lõnga]; tu om katõn kõrran (kõver, küürus), nii jäänü˽kattõ `kõrda, nu̬u̬ langa omma kõ̭iḱ ütekõrralitseʔ vai ütte `kõrda; `pistü puist tettü pinu. `üllest kokku, `mitmalt kõrralt kokku Har; `langa isitäss katõ ehk kolmõ kõrra kokko Rõu
2. ehitusjärk a.  (majal) alumine [palgi] kõrd `panna `kundameǹdi `pääle Lüg; viimane seina kord, mille peal sarikad on Vll; mõea kord (seina kõrgus). 15 `korda puuseinal, [nii] kudas palgi jämedus oo; peenemate mõeadel pannas vundamendi `piale telliskivi kord ja siis paĺksein Var; savi `saina tetti `kõrdu `viisi. edimäne kõrd lääb kolm `jalga - - tõenõ kõrd om kah kolm `jalga, kolmass kõrd, tu `päälmäne om kaits `jalga Ran; alumine kõrd (aluspalgid vundamendil); [taimelaval] üt́s kõrd om palgõst `ümbre tett Har b.  (roo-, õlgkatusel) kattust tehässe, saab sie kõrd täis, akketasse tõist `kõrda tegemä Lüg; see oli midagid kaks kolm `sülda katuse kord Ans; üle päkatud katus on nönda sile, ei paista korrad Vll; Korra pulk on pisike jala pool`teismene pulk, [roo]katuse tegemise `aegu pistetakse korra `peale ede kui `vitsa pannakse Pöi; korra pialt `tehtud katus (seda tehakse, olles ise valmistehtud katuse lõpus) Var; pannakse vihud siis `sõnna abeme lat́i `piale. jaah, ja siis akatakse `korda `sõnna `piale tegema Koe; ludad - - pannasse katusse vahele, `pańti `senna kõrrade vahele Äks; katuse kõrd `panti pääle - - `vitsege si̬i̬ kõrd `kinni Krk; ega kõrra `pääle pandass üt́s malk, minga kińni käüdetäss [vitsaga alumise lati külge] Har
3. (paadil, laeval) a.  serviti üksteise peale pandud küljelauad Paat tahab törvamist, korrad on lahtikuivand Jäm; kaks `korda oli `körge lodi Khk; ma pane laeva `kordi `pääle Rei; korrad, nendest `võetas paadi `suurus, kaks `korda, kolm `korda, viis `korda, siis akkab juba laevas menema Rid; Vana lae oli - - sellele oli viel korra `viisi (ühe laua serv teise peal) uus nahk `ümber `tehtüd Khn; paadil emapuu see mis, korrad tulid `sinna `külge Aud; `Laadimese nikk, kellega puid `laeva `veeti - - Kaarede pääl `oĺli sihis teine kord, et `kordi `lahti ei põruta Hää b.  parda kõrgendus kui `muotur kävi siis ott juo [paadi] tagand madalaks ka viel, siis `pandi viel `kerrad (lauad) `pääle ja Kuu; relingi kord Rid || Laevalõ `pańdi juba `santeki `kordõ (ülemisi planke) Khn
4. korrus mõnel majal kaks kolm `kõrda Lüg; maja ülemine kord ning alumine kord Jäm; pane majale üks kord veel `pääle Rei; pukk`veskil oo kaks `korda, ollandil kolm `korda Var; elab ülemese ~ teese korra pial Juu; õli jutt et, akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä Kod; temä eläb tõise kõrra pääl Hls; alumane `veśke kõrd om `veśke koda - - teräkoti läävä kolmanda kõrra `pääle. tõese kõrra pääl om kaits `paari kive - - tõene kõrd om kivikõrd Ran; Sõ̭ss ehiti `indäle - - suurõ katõkõrraga ja klaaśstrepiga `uhkõ maja Urv
5. rida, rivi `elmid `korda `poetama Pöi; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; `väega suurõ˽`puhte˽`peeti, nelält kõrralt oĺl sih `laudu Vas; lääme kõrrah ~ rinnah; pand otsa pääle `saisma ni `kõrda; kat́s kol˽`kõrda pand rinna pääle [rahasid]; Rahanõ kõrd, ruublitükükõrd (suuremad ja pidulikumad ehted koos preesiga) Se; mi iš́ti kõrran Lei; `kõrda `pantu˽vihuʔ ~ `istme͔ʔ Lut a.  võrgusilmade rida `vergu lina `temmati [paelutamisel] `sirgeld ja siis `lueti neli`kümmend `kerda sield pääld - - `solmest `solmeni `lueti siis sie `vergu kerd; [võrgu äärtes] tamps `silmad. jämedad `korrad. nied jämedast `laŋŋast olite Kuu; pool `silma on kord; kui kaks, kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; mörra arv kord ~ mörra vitsa kord (jämedama kalasiga kootud silmad) Emm; Võrk muedu `vaĺmis, aga korrad (ääresilmad) allõs kudumata; võrgu korrad ~ võrgu korra siĺmäd Khn; üsna aruvõrk on `kaessateist `korda jala pääl. mis vähe tihidam, si̬i̬ on `öessateist `korda Hää; korra järel kujuti. sai kord täis, siis tõmmati `siuhti `väĺja see kalasi Kei; kõrd om veereh (üks rida võrgusilmi on kootud) Se b.  suka- või kindasilmade rida searissed `ollid lõŋŋast, teene `kaks korda `musta ja, teene kaks `korda punast `lõnga Muh; ma kojo korra `piale veel [proovilapil], siis tee `kinni selle ääre Kse; Kui pits`kindu kujuti, siis alle`peale `kooti paremp̀idi kord ka Var; [kindakudumisel] `Öeldi sul `jälle korrad ja silmad ette, niikavva ku kõik kiri käes Hää; `kärpse`tiiba `tehti siis üks silm `tehti, esimase korra `sisse. ja teise korra `sisse `tehti siis, kolm `silma (kindakirjast) KuuK; [sukatallutamisel] `lõika `katskine jagu ärä, aruta iluste kõrd kätte Nõo; Sõ̭ss nakatass kokko `võtma, `võetass kõrd kokko, egä `varda päält üt́s silm, sõ̭ss `koetass kat́s `kõrda vahelõ Urv c.  helmekee; helmekeede rida elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; vahel `olli neli viis `korda `elmi `kaelas Muh; üks kord `elmid või kaks `korda `elmid või kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; eĺmete kord Khn; kord ehk kaks `eĺmi kaelas VJg; Miul olli vana-õbe keedi [kaelas], kaits `kõrda. Mõnel olli kolm `kõrda `ki̬i̬te Hls; miul olli kõllatsit kivi `eĺmi kolm `kõrda; `kästi surmal kolm `kõrda [helmeid] ümmer kaala `panna Krk; mitu `kõrda oĺl `heĺmi kui noid peeńokeisi, noid oĺl kümme `kõrda, `pańti `kaala Se
6. triip, joon a.  muster; mustri triip egapäised sukavarred es ole nii `laiade `kordadega, siis kui ne sukavarred vanaks jähid - - siis arutati se lai kord alt ära ning `tehti `kitsam Jäm; laiad korrad `tehti suure kirja ja pakkude vahele ja `alla tanu eare `peale; tanu laiad korrad, kuus `laia `korda Muh b.  sarvepügal See on ju sarve `kordadest näha kui vana ta (lehm) on Pöi
VII. ring, tiir Ma sai oma töödele koa korra peale (kõik valmis) Pöi; suur lai ja naa pikk [vöö], et `pańdi kord `ööle ja otsad `pandi `siia ette Aud; Ku [kangakudumisel] kord juba `ümmer `riidepoomi sai, siśs `öeĺdi: nüid on ämma perse `kińni Hää; ühe päävaga käärib `kanga ää, paneb `niide ja `suasse ja kujub kolm `korda `ümber poomi Ann; `laulis ja klaaberdas nii et külal kord pial Plt; [kõuts] aap küläle kõrra `pääle, siss tulep kodu, om kõtt tühi Nõo; pane obene `äkli ette, `tõmba linale kolm `kõrda `pääle Kam; korra ümber ümber(ringi) [koppel] korra `ümber maja Jäm; kaśs jooseb rehalest kaudu, korra `ümber; keerd repp mis korra `ümber käib Khk; `Mändi oli sellest εε `juurida, et ta juured olid korra `ömber ösna maa pεεl Kaa; nahklapp o lind, taal `tiibade `külges küined, küined on korra `ümber `tiibade Krj | [rasv] korra `ümbert (kausi äärtest) `angub Khk
VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond kõrd `rõivõid, mia sulasõllõ `ańti ja jäi umass, om: kuup, veśt ja püksiʔ; kat́skümmend viiś [rubla] om kõrra `umblõmine; mõ̭ni and `peigme esäle ka kõrra jao – püksiʔ ja säŕgi [pulmakingiks] Har; kõrd (riided) am sälän Lei; kõrd `rõivit, kaadsaʔ ni kulok; `ündrik ni `kuŕtka, `mõŕsalõ ostõti kõrd `rõivit Lut
2. tagavara, varu vana ohrajahu kord sai `otsa; üks sit́sirät́ik mul on veel uus, siis soab se rät́iku kord mul `otsa; seekord ike looma`korda (küllalt loomi) jälle on; ei teä kas tuleva `oasta oleme ilma leeväta või, peäb vana `korda (vilja) `oedma Juu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele) niisugune kaks `korda pikem puu nagu mo kepp, see `üiti vart Kul || korrutusmärgi sõnaline väljend mütu `korda viis lεheb `kümnesse Käi; kat́s kõrd säidse om nelitõisskümme Har | ennem õlid mul kõrrad (korrutustabel) piän. kõrradega `rehkendän kõik `väĺjä Kod
4. (hulgasõnana) a.  mõõtühik kangakäärimisel `käärimise korrad - - üks kord o kümme küünart Aud; Iga korra päl `tehti märk, kas lõngaots `siuti või tumeda `kangal õeruti seebiga [kui seina peal oli kääritud kogus] Hää; käärpuie pääle `aetass [kangas] ülesse. vaest om õge piḱk, kuus `kõrda vai neli `kõrda vai Trv b.  suur hulk; palju `tõmbasin (jõin) ia `kõrra vett `sisse Lüg; ea kord tuult `väljas Rid; oli ikke ea kord rahvast; iga `õhta tõi luua, tegi ikke ea korra `luudasi peresse Juu; liha kõrd (küllalt liha) on siden supil ja kõik; pitk kõrd suab näil ajada (saab palju niita) Kod; ää kõrd käkke tett Trv; päiv `olli ikki õge ää kõrd vil ülevän (üsna kõrgel alles); mia viisi neid rohiklaasikesi üitskõrd linalikku ää kõrra Puh; kotost viiäss [surnu] õks vi̬i̬l kõrd maad käśsi pääl Se c.  tükk, hulk (aega) Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭ss rehiti [lade] läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ; Ku nu̬u̬˽leevä˽hüä kõrra ahuhn ärʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti tu̬u̬ puu `lapjuga˽mõ̭ni pät́s `vällä Rõu; kõrra ao peräst tuĺli kodo; kõrrass aoss lätt; hää kõrd `aigo sattõ Se | natuke (aega) olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu
5. (midagi väikest ja tähtsusetut) kõrd `aida kua, lat́id ärä mädänud; kõrd mi̬i̬ss, nõnnagu püt́iku puńn (väikesest mehest); kõrd vihima (väike sadu); `kõrda muna tädä one, ku `peiglä õts (varblase munast) KodIX. (silmahaigus) silmä põev `kõrda, punase ja vesise nõnda et Hls; mõni `ütlep et egäl pidävet silmä `kõrda põdeme, si̬i̬ `olevet jumalest lu̬u̬d; silmä põev `kõrda, pane pääl `ende lämit kust; silmä põev `kõrda, rähmädet ja `määge üten Krk Vrd kõrratõbi, kortus2X. (mitmesuguseis väljendeis) kord üle üleni; täiesti alli päits, karu (karv) on kord üle sinine aĺl Krj; ega sa süli oma `alla kord üle end (maast hakanud haiguse vastu oli mahasülitamine) Käi; kord üle oln hermus Phl; korra üle id must korra üle Jäm; Jäku kuuel oli korra üle vooder all Käi; pöldkuuses - - korra üle tal on pisised `peened lehed Rei; [kevadõhtul] neid (merelinde) on siis ka korra üle vesi on `valge Noa; korda minema 1. õnnestuma; edenema Vana`aegastel `kuoli`tunnistustel oli `kirjutud: läheb `korda (rahuldav) IisR; Töö lääb korda, peremees kiidab (öeld peeretuse korral) Pha; Pista `sisse `tõmma `välja kiputa perset töö lihab `korda (leivasõtkumisest) Pöi; vili oo `korda läin, see oo `easte kasun Lih; elu akkab `õndama ei lähe enam `easti `korda PJg; ei minu `lambad lähä `korda, surevad `ühtelugu tesed ää VJg; aĺl iiŕ, einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; ku nõ̭naedine ää, siss lääp tü̬ü̬ `kõrda Nõo; kellel karvanõ käsi, neil `lätväʔ mesiläseʔ `häste `kõrda Har; lää äi imäp `kõrda (ei õnnestu) Se; 2. kellessegi puutuma; kellelegi huvi pakkuma mis si `moole `korda leheb kui sool pole `leiba Khk; see mo oma asi, äi lεhe see `teistesse `korda Käi; se ei lähä soole `korda, põle so asi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; Mis tu̬u̬ mullõ kõrda lätt Plv | mis see `moole `korda käib Emm; 3. maitsema, meeldima pää valutass, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo (toit) lätt õigõ `äste˽`kõrda San; Eass sõ̭ss [liha] esi es olõ˽võtta˽vaśt et ot ma no võta - - tedä nipaĺlu ku mul `kõrda lätt Urv; korda pidama 1. hoolt kandma, hoolitsema Hobõstõ pääle [ta] oĺl `uhkõ ja hobõsiist pidi timä ka `kõrda Rõu; talost vaja kõrd pitäʔ; ma piä `kõrda, et ta piät `häste `saama, halvastõ tetäʔ ei toohiʔ Se; 2. korraldama, juhtima siäl majan ei õllud naiss, kes `kõrda pidäb Kod; korda pidama ~ võtma 1. lugu pidama; tähele panema, arvestama `vaata kus te panete tähele, võtate `kõrda, et kuuse olli mahan (saite aru, et majas on surnu) Trv; naśte`rahvast ei saa `juhti, ei `peĺgävä, ei võtava `kõrda Ran; sa‿i tohi tälle midägi üteldä, kõ̭igest asjast võtap ta `kõrda (solvub) Nõo; ega tu̬u̬st (mustlase käevaatamisest) no määnest `kõrda piä es kiä Vas | t́sura pidävä kõrrah timmä (tüdrukust lugu) Se; 2. seksima olliva pulma `peetu, aga noorik es taha `kõrda võtta Nõo; korda saama 1. toime tulema, hakkama saama; kellegagi läbi saama küll miä saan oma `tüöga `kerda Vai; vanas saa änam kεimaga `korda - - jalad olid `kanged; `rääkige `meite keelt, siis saame jutuga `korda; `suiline‿p saa pere mihega `korda; sii ma `saaksi tubakaga `korda (jätkuks tubakat) küll, olga talve läbi Khk; ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; ma ei saa änam omaga `korda Phl; mina ei `saagi valega `korda, mina olen `õiglaselt õppind `rääkima Ann; suur kaŕjatüdrik `eeste es sua `kõrda Kod; ni̬i̬ es saa suguki `kõrda [üksteisega] Krk; inemise murõtasõʔ, kuiss `talvõ saat eluga `kõrda; na eläje `kargasõ ega `päivi, kaŕuss ei taha `kuiki `kõrda saiaʔ Har; katõssatei·sskümme vai kat́skümmend inemist pidi olõma [talvel tindinoodaga], vähämbäga `kõrda es saaʔ Räp | kui jumal ikke laseb elada, eks me siis saa `õige `kõrrale ja tüö `tehtust Lüg; [lehm] kat́s kõrd käve härä man, saa as kõrra pääle (tiineks) Se; 2. aru saama no sai kõrd kätte mullõ; ma tii‿äi naist sõnost midägi, naist sõnost ma `kõrda saa aiʔ Se; 3. No mis laps peaks `pillima, üks ull vilund moed `korda saand (omaks võetud) Pöi; korda panema ~ saatma sooritama, teoks tegema ta `saatis kõik aśjad `easte `korda Aud; `Pandi juba suurem `vargus sial - - talus `kõrda Trm || ega vägivallaga ep tule `korda mette (ei saa hakkama) tuleb ikka kenasti `rääki KhkXI. [meestesärgi] `trümpidel `tehti ougud. löŋŋad said `väĺla `kistud ning löŋŋast `körge kord `oukude `pεεle ning ala. ühe `varda kord ning kahe `varda kord. keik sai nöölaga `tehtud ning `valge löŋŋaga Jäm; [kangakudumisel tulevad] suured korrad `sisse. niide kord ukka lεind Khk; Veest läbi käind on (riie pestud), siis ikka puhas kord öle Pöi; Poolekorra eest (poolikult) tegema Emm; vesi jooseb `peäle, ja küĺmetab korra järel `ühte `puhku. suured jummikad `ripvad `räästäs; linal o se peä asi, `ästi `äestädä: korrad `peävad nii tihid olema, et üks o teesel peäl; korrad laseb ikke `risti `peäle [linamaa äestamisel] Vig; Kord `ollõ korra vennäke Khn; `Praeguses korras (praegu) ka vanemad inimesed `ütlevad vi̬i̬l kõrulene Hää; aigus on kõik selle korra pealt maha tõmmand, `enne oli ikke ea `priske inime Juu; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd, nõnnapali `poegi on lehmäl Kod; võta˽kõrrast (söö omapoolsest äärest), mis sa üle kõrra jo läät Se
kostutama kostutama Muh Kse Krk/-eme/ Puh Rõu Se
1. sulatama, pehmendama; üles kergitama juba kostutab `peale ead (jääd) `lahti; kevade `aegu kostutab vee `lahti; kui levad kavaks o `ahju jäen, siis kostutab koorukse pealt üles Muh; juba oli jää üles kostutan `Matsalu all Kse; päält iki kostuts vähä ja sulats Krk; kasuk om kõvast tõmmanuʔ, saa aiʔ `kuigi `ar‿ka kostutaʔ Se || niisutama rõivast ka kostutõdass, saa triḱkiʔ; kostudaʔ `tsäigi seeh naid leevä `kuuri Se
2. kosutama sa pead iki kostutama tedä (looma) tublemass Puh
kotsima `kotsima, (ma) kotsi Vll Jaa Kse Han vaevaliselt liikuma kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; minge aga ää, mis te sii kotsite `ümmer maja Kse; Vanaema kotsib kepi naal `rinki; Ei ma joua kuigi kougele kotsides minna Han Vrd kootsima
kuduma1 kuduma, (ta) kudub Jõe Jõh IisR I, kuob R(kuub) spor Ha , ViK, kuop Puh, kuõb Khn, kuab VNg JõeK Kad, koob spor Sa LäLõ PäPõ TaPõ, VlPõ(ku̬u̬b KJn) M Ran, kujub, kojub S L Ha VlPõ, kojob, koeob Muh Rid HaLä; kudoma, (ta) kojob, koeob, kujob LäPõ, kudob Kod, kutto Vai; kujuma, (ta) kujub Jäm Khk(ko-) Hää, kuõb Khn; imps koetas Ote, `koeti Kan
1. kuduma a. kangakudumisest `surnuka one sie `miŋŋega `kaŋŋast `kuuda; `villased tekkid sai ise kudu VNg; mis `kuutust saab, lähäb `kärri pakku `pääle; `naine on jo kudund `kanga `vällä Lüg; `kuigi `kaua ei `kuoda tekki Vai; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on; mis kirjud, nee kojutase kahe löŋŋaga Khk; odrigune riie, vedelast kujutud Mus; mene kaŋŋast kuduma, mes sa seal muedu lorised Vll; inimesed `tiagid änam kudas kaŋŋast kojotakse Pöi; seal kojotade koa `kangud Muh; söba oli `väikse kruuduga, täis villane kaŋŋas kujut Käi; käterätikud kujudi murreldi Rei; ma koeo `välla koa (võõrastele); kudovad igat `moodi Mar; meil omalgi kujutas takust riiet Vig; teĺledega kujutse kangast Kse; vanaste koeoti, nüid koeotse koa Tõs; ei sua enäm kangast `kuõtud, vana juba; siis akati suśtipuõliga neid `lõngu `sisse kujuma, nüüd `kuutassõ `körte kua sedäsi Khn; täna oli seitse lüket ää kudun Aud; Ära kuju nii lodevalt Hää; kujusid `kangad ja köik tegid peeru tulega Ris; `kangad sai koeotud Hag; kojumisega kukuvad villad `väĺla Kos; sie on kuelõng, mis `sisse kujutakse HJn; kujuvad kangast; ise kuob villast kalevist riiet Amb; kangas on murreldi `kuotud JMd; kangast ikke kujun, aga sukka teen Ann; `kuoksin ikke aru järele `praegagi VMr; ega külas seda `kuutud, nied olid jua amat́mehed, kes `treĺli kudusid Kad; `kanga niitega kudutasse kangast Iis; villane tekk kudotud; meie kudima `atlass, siis on lõim piäl ja kude all Kod; emaema `koetu, vanaema oli `kangur kohe Äks; pükside riie oĺli kujutud KJn; lenane riie `oĺli isi kedratud ja kujutud SJn; maha kuduma kangast lõpetama ma akkan `kaŋŋast maha kuduma ehk `kaŋŋast lõppetamma Jõh; kujume `kanga maha Jäm; nõnna `olli tüdrik oma `kanga koa saan maha kududa Muh; ta kudos täna `kanga maha Mar; Lihitud lõimed olid libedad ja sai `kanga maha kududa Han; ma kudusi jo `kanga maha Aud; kui `vaĺmis soab, siis koob `kanga maha Juu; Siis külas naerd, et Maali piab nii kaua `kanga rehas, kui maha koob Amb; koon `kanga maha, kui ta lõpul on Plt b. silmuskudumisest mütsid oli kojutud villasest löŋŋast Khk; Emm ütles et ta kuduna (kuduvat) pisiksele Antsule talveks uie kampsuni Kaa; kelle jaoks ne sukad koeotse; ma ole neid ise kudun Muh; `pitsi ja sukka ja kinnast kujutse küll Tõs; tornilesed paelad kujuti villatsest lõngast varrastega Aud; kojun `kindaid Tür; sõŕm kinnast võisid kududa ühe lõngaga, labakinnas oli kahe lõngaga ja kolme lõngaga Sim; varrastega kuduti Lai; varrastega `ku̬u̬tasse sukki ja `kindid KJn; vardu(d) kuduma varrastel kuduma `vardud kuduma, kujud sa sukka või kujud sa kinnast Jäm; `talve kedrasi `lönga, millal sa siis `vardud kujud Kär; `ööse kudusime `vardud Pha; ega mind sunnitud `vardud kuduma Muh; Ma kuju eige natust `vardud Rei; `kärmeste koob `vardu, sõrmed üsä nabisevad Tõs; Kihnu naenõ kuõb tie piäl `käües kua `vardu Khn; me kujume `vardi Ris c. võrgukudumisest käviga `kuome `verko; `kammila `verko moni kudub Jõe; [vähi] nattad olivad `ümmärgune `niidist `kuotu, puust `tehtu varu oli VNg; `võrku `kuuvad käbigä Lüg; kalasiga kojutasse `vörkusid ning rüsasid Khk; vörgud kujuti ise ka Mus; Mörrad `kooti kanepist, vörgud `tehti linalöŋŋast Pöi; `mõrda sai koeotud Muh; noodad saab ikka veel ise kujut Rei; kui `vörku kududakse, siis o kalas ühes kääs ja hui `teises; nägin küll, kui `vörku kujudi Phl; ikka kojoti silm silma `sisse Rid; siis oli, `üiti eina mõŕss, oli kojutud arva `silmadega Lih; `uiga `kuutse `võrku Var; sülla kujud `päevas ää Vän; kojuti kodu, linase löngast Ris; käbiga `kootasse `võrku Trm; kõik nuadad one kudutud, `sorkad käbigä läbi ja kudud `võrku Kod; sii om piirits, kellegä `mõrda `ku̬u̬tasse KJn || ämäläìne kutto `verko Vai; `ämblik kojub ka `vörku Khk; `ämblikud kujuvad `verkusi HJn d. vöö-, paelakudumisest vidimed, `miska `kuuti `vüösid ja `õhju; vüöd kuduma ehk laduma Jõh; ööd ning ohja pailad kojuti köladega Krj; Öö oli lai kojut pael Pöi; nüid `paelu ei `kooda Rei; ennemalt olid lõngast koeotud vööd Kul; pidi ikke ia kuduja olema, kis `päevas öö `valmis kudus Tõs; `öösid kujutatse mõõgaga Aud; villasest lõngast kujutud vüö Kad; vü̬ü̬d kuduti varna õtsan Kod; kalasabalene pael on `koetud `sõrmede pial Lai || fig peksma kukkusime teda kuduma, kudusime püksid tuliseks Var
2. punuma, põimima; (kokku) sõlmima `lapsed kudovad `lällest `kruonisi Vai; üks pisine `ölgedest kojutud vakk, see oli vanasti `kestel Khk; `Körkest kojuti istende `pöhju Pöi; lingimispulgaga kududakse `nöörisi Phl; kuevatab lahetil kalu, laheti oo `vitstega kujutud Var; eena keśs, see oli `sioksest paeltest kujutud Tõs; `looduse `sisse saavad põrgad `pandud ja siis sab kududa (korvi) Aud; sarja põhi `tehti lõhmusse niinest või `vahtra puu `peergudest, niin`meistriga tõmmati peerud, kuduti kokku `sisse, nigu riiet kudus Trm
Vrd kudama
3. vooderdama Meni kes sedasi liivamaa `sisse kaju tegi, see kudus selle ka kuuse `puudega sihest äe; Kaevetud kaju auk oli raudkividega sehest ää kujutud Kaa; Kus `pehme moa oli, seal kojuti [kelder] sihest kividega äe, sau vahel Pöi; kao põha peal o salvetsed, sealt `peale akatse kuduma Muh; kraavi põhi oli männa pakkodega kujutud Lih
kui1 kui üld; ku spor R L, Juu spor ViK, Kod VlPõ eL, ko Vai Kra
A. sidesõna
I. a. sarnasusvõrdlustes
1. metafoorses võrdluses (nagu, otsekui sünonüümina) a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi või adverbi algvõrdega `naine on `kõhta sama vana kui `mieski Lüg; läks `ninda punasest just kui `keidetu krabu Vai; Seaste on nii kena `kolne odr kui üks kuld Pöi; nõna `sulgus kui jahisaŕv Rid; Tubak oĺli peenike narmas kui üks siid Saa; riiete sees ole nii `kange kui truĺl Juu; ta on elav kui säde VJg; tukkus laua naeal täis kui tińn Sim; pia sile kui lakutud Lai; õhuke kui laast KJn; ninda puhas ku kädsises puha Krk; suur ku‿ts ilma asi Hel; kõva luu kui kurivaim Ran; na‿m vana sarapuu ao, raseda kui kurjaristi Nõo; pimme kui sügisene ü̬ü̬ Kam; oĺl nii kahvatunu `õkva ku `ku̬u̬ĺja Har; lehmäʔ oĺli˽ku ahokihä˽tugõvaʔ Rõu; nii mädä kui müĺgätüss Räp; `haĺlalik sääne ku haaba kuur Lut b. kui-konstruktsioon seostub verbiga `lapsed tulivad ku `porsad `ümber `laudu VNg; Kukal valutab kui ull Pöi; Kadus kui tina `tuhka Muh; vihm sajab kui pahin Mär; `leikas kui `nuaga Koe; vesi läks kui kolises Sim; põlevad ku pragiseväd Kod; magab kui `surnu; `aiseb kui `irmus Ksi; läks `kat́ki‿gu plaksatas KJn; lase `laulu ku larap Krk; vahip ku kuĺl, siĺmä om sõõriku pään Nõo; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, hv muu noomeniga `naine käis `moisas iga päiv ku mies [tööl] VNg; miä olen näind `kärnä `konna ko leib`lapja Vai; kanad on nii kui paenakad, majal ei seisa kui kojas Jür; istub `koorma ots ja läheb, koorm kui kägu `persse all Pee; Nõnda kui‿t́s moonutus Trv; mis see vana inimene ike om, kui üit́s kõsu Hls; tal `õnne ku `tõrva Krk; kui järsikut kasvava nu lepä võsud ja pajod Ran; ta om külen kui tõrv Kan; Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn Rõu; tuĺl noid paganaliidsi kokku kui põru Vas; sõss oĺl nigu üts ku pupe linapund Räp
I. b. erinevusvõrdlustes
1. adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral tämäl on ramu vähemb kui mul Lüg; sie on viel `pimmemb ku `männe üö Vai; `poistega on ulk `rohkem tegu kui tüdruk `lastega Käi; `vaablased oo natuke suuremad kui erilased ja mesilased Mar; tä oo rikkam kui ma Tõs; iir on `väiksem kui rot́t Kei; tema on ikke `vahvam kui teine Pee; mia olli pu̬u̬l `aastat vanemb ku Jaan Nõo; no ei olõ enämb ku üt́sainuss kruuś Har; küla laib om magusamb eiʔ ku uma laib Lei || ta on targem kui tark Koe; Iga asja, õli ta sitem kui sitt, reagiti ja kõneldi igate kanti Trm; anna tal änap ku änap, ega ta rahu ei oole Krk
2. a. võrdlus- või viisilauses ma‿p tee ennast targemas `ühti kui ma ole Muh; enäm oo sedä kisa kui sedä `aśja Kod; sammal oiab paĺlu paremast lund kui luda Äks; ma põle täna `rohkem magand kui kaks `tuńdi Plt; siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; õdagu `kastega om parep `niitä kui pääväga Kam; mul ei olõ enämb ku üt́s ajastaig elläʔ Har; pinil ka `rohkõmp om häpü kui sul Se b. võrdluse varjundiga viisilauses (nagu, otsekui sünonüümina) läheb `müödä ja ei terestagi `ühtä, tieb kui ei paness tähelegi Lüg
II. tingimust väljendav sidesõna `Söisin kui `saisin Kuu; kui `omme on ilus ilm, siis `lähme `eina`maale Lüg; Kui `luomi ei ole, siis `viĺja ei saa IisR; kui üväst `lähto, siis saap `kallo küll Vai; kui äp saa `öigut, siis `kaibab edasi Khk; kui sa lustid siis joo Mus; Kui seal küüned oleks ta läheks ka puu `otsa Pöi; karu tuleb nahal pealt ää kui sa ooletu oled Muh; Kui sa ennast puhtaks äi pese, siis ma sind seltsi äi veta ka Rei; kui sedä teed, suad `peksä Tõs; kui pesed ja `vihtled, tuleb park maha PJg; Võta põrsas, ku põrsast pakutaks Hää; kaks vana `iigla puud - - kui nied mõistaks `rääkida Kei; kui `kolme `korda ei `kutsund, ei läind Juu; Kui võtad, siis kasvab, kui paned, siis läheb vähemaks = auk maa sees Jür; Kui `kuśkil `vasta tuli, siis mutku `naeris Amb; kui sa inimene õled, `ütle `vassa, kui kurat õled, tagane Kod; kasepuu kui vihma kääs `seisnud, `tõmbab `valgest Äks; mis sa amalet, ku sa ei mõista `õigest kõnelde Trv; ku mädä muna `viskat, sõss lää katik ku `plauhti Krk; kui ta röǵästäss, oless väega jäĺe Ran; kui ma saass nätä, merätsit puid na om maha lasnu Puh; kui `sõira, siss om `sõpru kah Nõo; ku˽tiiassi et ku˽pia är lõpõssi, siss ämp ei˽teesi midägi San; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `sü̬ü̬ḱi, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü kah Urv; õlõss lännü külh vai kõ̭kõ pümehepäl üül ku kohegi minnä oss olluʔ Har; ku asi olnu˽tõtõlik, siss olõss ma˽pidänü uma suu lukuhn Rõu; ku `taiva pääl ku lina `hunde, hüä lina küĺb Lut || Kui teha, siis juba teha Pöi Vrd jos
III. aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset kui `nuoremb õlin siis tegin `virsusi `karjas Lüg; ku `kallo `püüdämäst `tuldi `vällä, siis `mändi kabaka Vai; kui laps `karjund on, siis ta ekib pärast veel Khk; Kui `kööti siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd Pöi; kui kirgust `tuldi, siis es passi laulda mette Muh; kui odrad `valmis on, siis lüdivad ära Rei; ku kihlatud said, köesid kiriku`mõises Vig; kui kased änam `mahla ei joose, siis tuleb kasest `väĺla `seoke paks `valge okse Aud; kui sa nüid söönd soad, siis tule kohe ruttu `meile Juu; kui sina ükskord ära sured, siis anna sie `mulle JMd; ku tuamingad õilevad, siis `tehta linu VJg; kui krabatanud, `pańti vi̬i̬l aganid `ulka (leivale) Kod; üks näedäs tuld kui `rehte pekseti KJn; siis oĺl puhas leib ku mina kasusin Kõp; latsele `tu̬u̬ma kõik, kommisid ja `saia, ku‿d́a tuleb Ran; talvel ku me koolis käisime Võn; kui müriśt, siss visass `väĺki kah Ote; ku mõtsast läbi sai ja ku˽peräle tuĺl, siss oĺl nii kahvatunu `õkva ku˽`ku̬u̬ĺja Har; Ku jo˽kaŕan `naksi `käümä, sõ̭ss ańd imä kaŕa manu˽mullõ `hammit ummõldaʔ Rõu; nu siss ku lätt tarõst `vällä minemä, siss `laulvaʔ Se
2. alustab täiend- või aluslauset ja ei `oldki kaks nädälä `aiga ku sie mies suri Kuu; midä tämäst perida on, kui tämä `müödä on Lüg; `jöutsime `umbest `seie männigu ala, kui siis akkas sadama Ans; Sööme enni kui supp ää jahtub Rei; eile sai nädal kui `vihma tuli Kad; sügüse polõ ku ma ütsinde olli San
3. kuni, nii kaua kui ulga `aega ma sedasi `mässasi, kui ma neist na jagu sai Aud; Suured kannud jäid `paika - - säl nad `seisid ku ära mädanesid Hää; ma sain mitu `korda `istuda ja oodata `enne kui ta tuli Juu; maas `aedus viel [lina], kui kiud läks `lahti JJn; ooda seeni, ku ma tule Ote
IV. samastav sidesõna mei kui `arstid, et mei oleme küll sedä `uurind Kuu
V. konj kui
1. selgitavas funktsioonis `Sönna [möldriametisse] pailu nooremad mi̬i̬st äi tahetud lubadagi kui neid küll majas oleks tiab kui pailu olnd Pöi; mis sa käsu all teed, see töö on raske ja vastik kui kua sealt kui palju teenid Trm; sai lõhut ku pää olli like otsan (kõvast tööst) Krk; nii täńtäss, kui maa˛i·lm kõ̭ik kärrä käeh; ol nii hüä miiśs ku anna mullõ rahha `võlgu Se; `kärblädse omma d́uʔ nei `äüdü ku šitusõ `suhtõ Lei
2. korduvate lauseliikmete ühendamiseks nii `tervest tegi kui `tervest Jõh; oli kui vana oli, aga juba jäks akkas `otsa löppema Jaa; sest asjast oled ike elma, elma‿gu elma Mar; riie [on] nahk ku nahk Aud; läits kui läits, mina tedä enämb taga ei ike Ran; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä; meil om tü̬ü̬ nüid nii kõrran ku kõrran Nõo; pää `ripsõ otsahn, koolu˽ku kooluʔ Rõu; jutussit külält `mõistse, nu̬u̬ ka ku vei ku vei (ununenud) Se
VI. ühendav sidesõna a. nii ... kui ka Tämä ott labja ja ai kaik `tuhli`augu ku pibalue `kunku ägejä `mielegä `liiva ku kivi täüss Kuu; mõlemad mies ku `naine, `kardeti `nõidust Lüg; `loomel kui `oostel `antasse jaho vett Mar; Süid rokal kui ka vassikal Han; eks sajuvarjus käi nied ikke kõik, nii`äśti mäńd kui kuusk KuuK; alate suvi kui taĺv õli kasuk seĺjän Kod; nüid süiasse äripääv kui püha pääv nisu`leiba Äks; üit́s ku tõine kuts mut oma poole Krk; ü̬ü̬ ku päiv pid́i tü̬ü̬d tegemä Urv; noodamiiss püüt suvõl ku talvõl Räp b. ei muud ... kui muud `kalla ei `saagi kui vaid `äŋŋeri Vai; ega muud `ühti kui akame minema Ris; no ärjad, ega nad muud teind kui `küńtsid Hag; aga meste `riideid ei õmmeld `kiski muu kui rätsepäd Juu; kislad muud meil ei söö kui mina Ann; äket põld meil muud kui karu äke Trm; ja muud `palka es ole, kui kleedi `rõivakse tõi Ran
Vrd kut
B. määrsõna
1. rõhumäärsõna a. täh väga, õige, üsna `Raiusin puid `ninda et kohe `lastud `lensid kui `kaugele; Meri `ehkus `suoja viel kui `kaua Kuu; säält `massinate alt `juoksep ehk kui pient `lõnga Lüg; vana `onti oli kui `kaua `kutsarist Vai; Siis on kisa kui palju Kaa; mena `rääkisin temaga keik kui `kougeld (pikalt-laialt) Rei; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää, seesap kui kaua Mih; inimene võib kui `vaene `olla, aga ole puhas Hää; kel last ei ole, see on noorik ei tea kui kaua Juu; ega ta `sinna kui kauast ei jäänd VJg; ega ta kui suur ole Trm; minä elän kui vanass, aga lapsed kadid nuarelt Kod; ma isi põletasin alet kui paĺlu Ksi; `uiskab sis kostab kista (kes teab) kui `ilmasse Lai; `viisega võesit kui suurest vi̬i̬st läbi minnä, vesi lät́s `väĺlä Kam; viim(a)ne kui kõik (viimseni) nüüd on `viimane ku `raasuke `süödü `vällä Lüg; vöttis mu kääst `viimse kui raasu Rei; võttis ää `viimse kui lehe Mih; viimane kui aenuke liige oo valusad Aud; `korjasin viimase kui terä kokku Juu; `viimne kui kana pueg `müidi ära VJg; Viimane kui õks pandi kuppu Trm; viimäne ku uks ja aken õma testod Kod; nõrist viimätse ku tilga ärä Trv; perämine ku kana kah `müüdi mahaʔ Harb. täh kuitahes, ükskõik kui Õli sie `süämine kui vilets, nua ja `kahvliga `süädi Jõh; `olga kui suur tahab Khk; Olnd see koorm kui suur tahes Pöi; ole sa kui tark `tahtes Tõs; süe ehk kui `iaste VMr; olgu rõõvid seĺlän kui taht paĺlu Hel; olgu sul kui kullanõ mi̬i̬ĺ, kud́ä tulõ, siss pahandõss jäl ärʔ San; olõ sa ku tark taht, kõ̭kkõ `aśja sa õks ilman ei tiiäʔ Har; Suutii pääle viä liiva kuʔ pallö, sinnä mõrka‿i midägi Vas; olgõ tä kui tark, `tarkusõga midäge ei ti̬i̬ʔ Se c. lause lõpul mõni õpib nii ruttu ku Hää; nagu närmik, nii `vaene närus kui VMr; kui kaste ein vanaks saab, siis lääb kõvaks kui Sim; on nii murelik kui Pal; `varda olive `lõngu täis kui Trv; kui kolm `langa üten, siss om nii ilus kui Ran; kuuse ladu om nii kahar ja tubli kui Puh; vahel `tuiskap suure ange kui Kam; päiv paist nii ilusallõ kui Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ, `kullõss kui Krl; Tõnõ (puu) ei `lahkõ `kuigi, pessä sa˽kui Har; Ega vanast tu̬u̬d puu `väŕki kiä kui väŕmi es Rõu; pańd latsõ sinnä `hällü ja sõ̭ss hällüt́ nöörist ja kuʔ Plv; konnaʔ mullistasõʔ vi̬i̬ siseh kui ja `haukva Räp d. väljendab imestust, üllatust `ommete ku `uonost jäänd `kassi: ku ilos `kassi oli Vai; kui `kange valu ai, ai, ai Muh; sa paraku, kui `mõisnik seda nägi Mär; ena ku suured kardulid Kse; kui odabad olid aśjad Mih; ena kui tugevad need oo Tõs; kui `kierdu rehä tein Khn; `jennää· kui `paĺlu `lammud Aud; kui ilusad laulud meil olid Hag; oeh kui pailu sii neid on Juu; valata, kui `kõrgel juba kuu one Kod; kui `uhke ma `oĺli, ku ma nońde saabastega kõpsuti Ran; oĺl plödi pääl ja kuppu ku `oitku San; ta ni etev inemine ku `hoitkuʔ Kan
2. küsiva-siduva sõnana a. otseses küsimuses kui `külmä vesi on Vai; kui koua see `aega vötab Ans; kui palju sa annad Muh; kui `kaugele su püśs jooseb koa Mär; kui paelu kellu oo Tõs; kui suureks sa viel `kasvad JMd; kui vana sa veel piad olema Pee; kui kaua sa teed Trm; kui kaua sa sussitad teda Äks; kui `kaugelt sa oled Nõo; noh ku kauõn sa õigõ elät Har; kui `minkõgaʔ Seb. kõrvallause algul miä voin `kergitä sedä kive, kui `raske tama on Vai; tule, ma katsun, kui suur sa oled Juu; ei tia, kui kaua sie viel `aega võtab VMr; minä suan `kätte, kui milla si̬i̬ õli Kod; ei tää kedägi, kui `paĺlu ta parep om Krk
3. kuidas et saand magugi (maitset) `tunda vai kui Vai; kui rendi raha `saaja (saada) Vll; kae˽kui taal `rõiva ripõndasõ alt; Ti̬i̬ no kui taht Urv; ei tiiäʔ kui paremb om Krl; tu̬u̬ om nii kui tuńnistajaʔ tegevä; ma ei˽`tihka˽tu̬u̬d sullõ üldä‿ga kui tu̬u̬ kõneli Har; sõ̭ss tuĺl üt́s mi̬i̬ss, tu̬u̬ tiiä˽kui üteĺ Rõu; kui täl ta aig är `pilluss; kui kand iih nii võsu takah; kui sa˽pant tu̬u̬ `haigõ veridse inemise `paljiidõ puiõ pääle Vas; `Aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; Kiä kui mõistsõ, tu̬u̬ nii teḱk; üldä võit kui tahat, ki̬i̬ĺ kõ̭gildõ murruss Se
4. kuidagi sa‿i mõista˽tidä kui süvvä ei söömäte jättä San; Umb`sõlmõ ei saa˽kui `valla, viidät paĺlu `aigu Urv; mõnikõrd om `hirmsa suuŕ halu, ei joua˽kui vällä˽kanataʔ Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́sirbiga lõõgadaʔ Rõu; läbi saa ar kui ni (saan kuidagi hakkama) Se
kuiegikuigi
kuigetkuigi
kuigi `kuigi R(-gi Lüg) Vll Rei spor LäLõ , K Kod Pal Lai M Puh V(`kuigiʔ Rõu Vas); kuigi Pöi Kos Trv Kan Kra, kuegi Tor; `kui|gid Sa Muh Mih, -git Khn, -get Käi; `kuiki Krk T Lut, kuiki Rõu, kuḱki Urv Har Vas(-); `kui|ge, -ke Räp Se; `kui|egi Urv, -õgi Rõu
1. adv eriti, mainimisväärselt (adjektiivi või adverbi laiendina) Ega `sinne `kuigi `kaua `paadiga lähä; Voib `olla juo `kuigi pia tuleb lumi maha Kuu; suvel `kasvas [lamba] vill `jälle `kuigi pikkast, siis `jälle `niitasima VNg; `tuetuse raha‿i õld juo `kuigi suur; ei õle saand `kuigigi pali `eina kokko Lüg; mina elasin Metskülas `kuigi `kaua (mõnd aega) IisR; senest `leiväst ei `piisa `kuigi `kauast Vai; ta pole `kuigid önnelikult eland Khk; nee‿ss ole `kuigid suured end (rannamajadest) Mus; ta pole `kuiget `kaugel Käi; `kuigi kauat ei oln `aige Var; pane angerjas pange `sisse vee `sisse, ei ela `kuigi kaua Vän; ühe `uastaga ei kasva `kuigi pailu Amb; ei läind `kuigi `kaugele teest Ann; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; nad (heeringad) ei old `kuigi pikad Pil; [aken] põlnd ju `kuigi suureke KJn; mea ei käind `kuigi pikält `karjas Kõp; üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; temä es käü `kuigi kava Krk; põllumaad es ole `kuiki paĺlu Ran; mul ei ole `täämbä `tervuss `kuigi kõrran; Sul ei saesa üitski rõevas kuigi kunini; `küindle tuli ei ole jo `kuiki `valge Nõo; kui `täitsä `undsene, ei ole `kuiki `kaugele nätä Kam; Täl inäp kah eks `kuigi paĺlund ei ollõv Urv; ma es saaʔ `kuigi paĺlu ärʔ tetäʔ Krl; Imä is olõ siss vi̬i̬l kuḱki vana Har; näid olõ õi `kuike paĺlokasõ Se
2. (mitte) kuidagi ei voind `kuigi `männä joe `pääle; `eiväd leppined `kuigi kokko Vai; tema oli `aiglane `äśti ja tema ei saand sis `kuigi Kad; Karjatii - - om üits mülke aud, ei päse kuigi läbi Nõo; pikäli olla es saa `kuiki ja uni es tule Kam; provva ei ole `julgunu enämp `kuiki `olla Ote; ei `kuiki saa San; ma olõ nii väsünüʔ, et kuigi `jalgu pääl inämb ei püüsüʔ Kan; Taha om `hirmsa suurõ lumõ`uarma ajanu, tast ei saa inäp `kuigi läbi; tu̬u̬d mõista õi˽`kuiegi üldäʔ Urv; ei mõistaʔ `kuigi lukõʔ Krl; ei saa umast sulasõst `kuigi vallalõ Har; lat́s um `ilma `sündünüʔ ja sõ̭ss um `kuigi är˽läppünüʔ Rõu; vaśt saat `kuigi ta leevä `ahjo är˽`panda Plv; näil `tahtu‿us tedä `kuigi `anda˽surmalõ Vas; saa ai `kuige minnäʔ, ei no hobõsõga ei jalagaʔ Se; ma või ei kuigi tulda Kra Vrd kuigina
3. konj olgugi (et), ehkki Kuigi vana lubas, seda äi küsita Pöi; `kuigi ta seda ei anna, ma küsi ommeti Rei; `kaupleb etetsi, `kuigi sai suure kahju, varastati `paljas Tõs; kuegi ma‿i saand `tulla, tulen sel pääval ikke Tor; `kuigi me `linna lähme, mis sest VJg; `kuiki ta nii om, egas‿sest põle [lugu] San
4. mingi(sugune), midagi (head, väärt) sie `kaŋŋas ei old `kuigi asi ka VNg; kas neist änam `kuigi puit tuleb, pool `kõrvend nad on Tür; `vartadega sai `tautud, aga ega sie old siis `kuigi asi Kad
kuigid, kuigigikuigi
kuigina `kuigi|na Har Vas, -naʔ Rõu kuidagi ei saa `kuigina vällä elläʔ, ei `kõrda Har; mul ei `tahtu `kuigina siih tarõh `istuʔ, talvõss um eläjille `sü̬ü̬tä vaia Vas
kuigi|palju veidi, mõnevõrra, kuigivõrd eks sel vanal old siis ehk ka `kuigi `palju sedä raha siel `mäŋŋuss Kuu; mina ei käind `palju `laadal, aga ma `kuigi`palju `käisin VNg; Nattuke `naljast `anti sabaraha, peremes `pistas pihu `kuigipali; õppetaja `kuigipali `tundes sedä oma `kuolilast Lüg; Sii pole külida änam `kuigidpailu Kaa; astanguid `kuigi paĺju ikke on Lai; ta‿i sü̬ü̬ jo `kuiki `paĺlu Nõo
kuigitkuigi
kuigi|võrd = kuigipalju Ega `mulgi toda õiget nägemist enämb kuigi võrd ei ole; Ärä es süvvä kuigi võrd; ilma `muutust ta iks `kuigivõrd näedäss Nõo; tu̬u̬d magausõ `aigu es olõ jo˽kuḱki võrd Urv
kuike, kuikikuigi
kuiv kuiv spor Sa, u Phl, spor L(kuev Rid), K I Hls, spor u T, V, kui Sa Muh Emm(g kuia) Vig Var Tõs Khn(g kuõva), kuju Hi/-o Käi/ Hää(kueu) Saa Kõp Vil M(g kueu Krk) TLä/g kuju Puh/ Ote Rõn San Lei(kuuju), kuiu Hi Kõp Hel Nõo San(g kuiu) Lei, kuib L(g kuiba Mih[-ue-] PJg, koeba Vig) HaLo Kos Tür Pil, g kuiva (-oe-, -ue-); kuiv g `kuiva R(n `kuiva VNg Vai); g ku̬u̬v́a Nõo Võn, kuuva Rõu, koova Har
I. a
1. veeta vm vedelikuta; väga vähese veega vm vedelikuga a. `lapsel on nüüd `silmad `kuivad, enamb ei nutta Lüg; Keik kohad oo vett täis, kuiva paika pole kuskil Kaa; Loomal pidi koa jöulu [ajal] kuiv külje alune olema Pöi; `väänasin sokid kuivaks Noa; `kuivõn parandad `pühkis aab tolmo `terven `lendü; Üks kot́t märg, teene kui, `kumbassõ ma jahu panõ Khn; vääna pesu kuevaks ja vii `kuima Vän; Kariste jäŕb `lasti kuevaks Tor; kuju pada `aeti pliidi pääl palavaks; ma puserda pesu kuivass Hää; eeńamad kroavitati kõik ää, `laśti sood kuevaks Rap; ega paĺlass puserdus vi̬i̬l [pesu] kuivasse ei ti̬i̬ Trv; nuta või silma kuivas (pisaratetuks), ei abi tule Hls; ani sule om tehe, tule [veest] `vällä ja ike om kuju Krk; `erne suṕpi keedeti, tõsteti suur kaositäis `kuiva sagu Ran; vanast `oĺli õllepäŕm, ega siss `kuiva `pärmi es ole Puh; mes nüid karjal viga laadan magada, kuju ase; temä `tahtse äste `kuivi ja rasvatsit `kapstit; naene ju̬u̬śk verest kuevass ja suress ärä Nõo; ani ullutas vi̬i̬n aga ku vi̬i̬st `vällä tule, om kuju Ote; sa olõt õks `mõistlikult taa häŕjäga `kündänüʔ, häŕg om periss kuiv; ni‿ka iḱk ku iḱk siĺmä kuivass; süü `kuiva `kuhvi, siss paranõss kõtt välläʔ Har || fig `kuiva `kohta ei ole `hamba `allgi mitte Kuu; õled `pääsend `kuiva nahaga `vällä Lüg; küll mägi märjä kuivaks tieb (öeld jalgsi paadist kaldale minnes) Khn b. (alanenud veetasemest; mõõnast) viepagu aeal on `ranna `ääred `kuivad Jõe; kui vett on vähä eks siis õle jõgi ka kuiv Lüg; [roogu lõigatakse, kui] veed on kuivad Ans; kui kui meri on, siis lii paĺlas, tuleb meri loeks, on tema vee all `jεlle Khk; nii `kuiva merd pole ennem näha olnd Mus; vahel `olli jõgi na kui Muh; Kaju jähi kuiaks Emm; meri oo nii kuib justkui põld Mar; kui kuib oo, sis allikas jääb `viimas isi koa koebas Vig; möön aab vee maha, meri oo siis kui; nüid [oja] `paergust naa kui, et maga või sees Tõs; vahel ond müenügä kui vesi, vesi merest maha juõsn Khn; soonikud on `veiksed oja nired, suvel on koevad Plt; si̬i̬ (kaev) jääb `tihtipäle kuevass KJn; si̬i̬ oja - - kueva ajaga ta on kuju Vil; jõgi kuivasse jäänu Trv; jõgi om nii kuju et istu `persega jõkke; `väikse kajo küĺmässivä ärä, jäevä ku̬u̬v́ass Nõo; jõgi om kuivast jäänüʔ Se c. piimatu one `kuiva `amme, ei tämal ole imemist VNg; ommikul oli lehm päris kuiv VMr; mõni on kohe kueva `rindadega, ei ole imemest Kad; temä om va kuju inimen; kohe olli [lehm] piimäst kuju (pärast naela allaneelamist) Krk
2. niiskuseta või väga vähese niiskusega a. piab södust `kuiva tuult, pole `vihma mette `ootadagid Mus; Mis leib see oli, `kuivi jahusi oli kõik täis; Mo kurk nii kuiv, ehk sool on veel pireke [õlut] kiha põha peal Pöi; kassi (peoleo) keel kui, et karjub `vihma Muh; suu nii kuib, et keel murrab kat́ti Mar; kuib, `kerge lumi; sui on teed kuevad Mär; Ku lumi `kangesti kuju tuhk on - - sis käi nägu jahu sehe; kõri on kuiv ja `tuhkab, peaks ma öhö tilga vett `soama Juu; Koelõng - - kedrati kuiva näpuga Amb; täna on niske kuiv tuul, kuivataja tuul Lai; kueu tiisik, köhip ja röga kedägi ei tule Krk; rüätuss om kuiv; ku laits om lige, pane `mähkme kuju ots `alla Ran; keväjäne õhk om `prõlla nii `keŕge ja kuju Puh; mõnikõrd om serätse kueva pilve Nõo; kuiv tuuĺ - - kuevatap aena ärä Kam; ku˽kuiu om, ei˽lü̬ü̬ ta (vihm) läbi San; taa om säärane kuiv köhä, taal räḱä ei olõʔ Har; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas || fig Nie kohe `menned siel ku `kuivile kivile (väärt kaubast) Kuu; Näeh nüid on `kuivi `erni söönu (rasedaks jäänud) Hää b. (maast, pinnasest) muidu üks kuiv krömm, siin ei kasu midad Jäm; `körge kui maa; muld nii kui kut tuhk Khk; abajas oo madal koht, kui maa ta põle mette Muh; soo kask, kuia maa pεεl kasub lopsakald üles Emm; maa nii kuib na kerje tuhk Mar; peab `raavi `võtma, et maa kuevas saab Kir; maa on kuiv, `vihma `vaega Hää; `Rapla pool on kuivad moad Kos; tuli natuke `vihma, aga kuiva `maale ei mõju Lai; metsa alune om kuju, kuke`si̬i̬ni vähä oleved Hls; raanikide sehen kuju maa iki Krk; ega kuju maa ei kahuta Ran; jäńessliĺl - - si̬i̬ kasvap vesitse kuha pääl, kueva kuha pääl ei kasva; maa om jo põrm kuju Nõo; kuiv maa `peĺgäp `põuda, aga vihmaga saat iks midägi oma vaeva i̬i̬st Kam; kuju kõva su̬u̬; maa om kuiv ku tuhk aud Ote; maa um `väegä sügäväle kuiv Rõu; `kuiva maad piat keväjä `varra `küńdmä Se c. kuivanud 1. (puudest) `metsas on `kuiva puid pali, `tarvis maha `raiuda Lüg; kesäpuu sie on `kuiva puu Vai; kis sedavisi pailu täristab ning käristab `ühte `jooni, selle `kohta `eetasse kut kui kadak Khk; kuiv puu on ikka see, mis `sooja annab Pöi; `saaksi ma ühü kuiva puu Tõs; vitsa raag on sehuke kuib oks Tor; tõin sealt `seĺgas ühe kuiba männe ära Ris; tuli põleb kuivass puus Koe; kidurad männäd, kuevad oksad ärä kujund Vil; mine tu̬u̬ `peoga `kuive `ku̬u̬se `ormi, ma `läitä tuld Puh; kõjo puu, mes üleväst tare lõhna pääld `võeti - - `oĺli nii maru kueva nigu pipar Nõo; kõjo puu om ää palama, ku ta kuiv om Ote 2. (viljast, heinast) märg vili `pandi ogise, kuiv vili `pandi nabrase; einad põle nii tõe kuivad, et sünnivad paegale panna Mus; linnassed `peavad olema küpsed ja kuid Muh; panime koevad põhud `senna [haigele] `alla Kul; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll; eena ännad ei ole kuevad veel Mär; kuib loog maas Kir; vihm piisutab juba, meil kuju lu̬u̬g maas Hää; ein on raheda `võitu, põle kuib Nis; [terad] nii kuevad nigu `piprad VMr; paĺju `kuiva `loogu oli üless `võtta Sim; kuiv vili on ia `laske (jahvatada) Äks; kuib ein sai `suurde `saadu Pil; kolmanda päeva ein om kuju Trv; [vilja]terä kuiva ku su̬u̬l Krk; kuiu vili `aeti `väĺlä, ninda ku rihi kuiu oĺli Hel; õlekõŕs om kõva kui ta kuju om Puh; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha Nõo; `ambaga kaet, kui kuju om, prõksup, siss panet [kanepiseemned] `uhmrede Rõn; nee haina omma ni koovaʔ, na `hõ̭ngasõ armõtudõ Har; ei˽`tahtu õdagu `naada inap hassutamma, naa˽puu olõ õi˽kuivaʔ Rõu; mul ommaʔ kuivaʔ teräʔ, kohe tahad võid `pandaʔ Se 3. (pesust) `riide on `nõnda kuiv et sie tahab `märjast teha, siis jääb `pehmemast Lüg; riie oo `tüske, kui tä põle kuib mete Vig; pesu on `easte kuiv Juu 4. (puunõust, mis on lekkima hakanud) `tarvis `turbuta puu `riisto, `muido nämäd on `kuivad Vai; kuib nõu, ma panen selle nõu vee `sisse turduma Mär 5. (hüübinud verest) öhes kohas tüḱk pεεld ära, veab kuiva korra `pεεle, siis se kujo kord on kärn Käi c. sademeteta või väheste sademetega nüüd on `õige kuiv aig, jumal ei `anna `vihma ega midagi Lüg; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; kui on kui aeg, siis vöib kuu ka `väljas `olla Kär; Kui valk on `valge, tuleb vesist `aega, kui valk on punane, tuleb `kuiva `aega Rei; kuiva `suiga saab madala maade pealt `viĺla LNg; küll tänäkond oo aga kuib aeg Mar; kebadi `poole oli kuib Mih; Kueva jõlmaga kolõ mehine katust tehä Khn; tal ärjabed poeovad, kui `liiga kuib on Nis; eks palavaid ja kuivi suid (suvesid) ole küll Juu; nüid põle nii `kuivasi `aegasi old Koe; kui ma poisike õlin, siis õlid kuivad suved Trm; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; nüid om kuiu aig, nüid piäme virga oleme, vili nakass pudeneme Hel; nigu `tulli si kuju tunnike, nii ruttu jälle `aina `võtma Ran; tinav `aasta `olli kuju, nüid om pudeda `kartoli Nõo; kui trehväss olema kuiv kevväi, kui sis päiv `otsa `kündset Kam; ku˽tast om tuuĺ, siss om kuiu alasi suvi San; vana `kuuga om kuiv aig, siss `raodasõ kõ̭iḱ riistapuuʔ Har; ummaki vilä˽kõlladsõʔ, `väega˽kuiv um Rõu; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas; kuju suvi, sõ̭ss om `mükre Lei d. jalgu märjaks tegemata vesi on merest `ninda ärä pagenend, mene `kasvai `puole Malusini `kuivi jalu Kuu; õlema siit saand `kuivi jalu läbi Lüg; sain `kuivi `jalgu üle oja Vai; Enne oli seal suur vesi, nüid saab sui juba `kuivi jalu läbi Pöi; `Roopa paust sai kuiva jälaga läbi ainuld `mööda madepuid Rei; ma sai `kuivi jalu läbi, jalad jäid kuivas Tõs; oli nihuke märg koht, aga mina tulin nii `kuivi jalu läbi Juu; sialt saame läbi kuiva `jalgadega Amb; sain kuevi jalu ravast läbi JMd; mädä ja märg ja nõnna muagene, kueve jalu ei sua `mennä Kod; sai periss kuiva `jalgek üle Krk; mul läits õnness, ma `pääsi kuiva `jalguga tulema Nõo; ma tulli kuivil jalul, es saakiʔ likõss Krl; egi (jõgi) `mitmast paigast nii vällä˽kuiunuʔ vai astu kuiva jalaga üle Har; siist võit kuiva jalaga üle minnäʔ Rõu; `kuive jalgoga sai ar tullaʔ Se
3. maismaa (vastandina veele) meie elame `kuiva maa sies kõhe, et ei õle vett `ümber Lüg; vörgud sai kuivale `maale tömmatud Pha; Kuia‿ma mees äi tεε mere asjadest mette üks möhk Emm; kala ei ela kuival maal, temä otsib vett Hls; meremihel om edimäne asi ku `vi̬i̬rde sadamadõ saa, nii om kuivalõ `maalõ mineḱ Har
4. (osutab millegi puudumisele) nahk on jäänd `kuivast - - nahk on krõbeline Lüg; ta on üsna kuiva levaga Rei; tänakund need põldmarjad nii kuivad Rid; kuiva nahaga; kuib liha (rasvatu) Mar; kas `lamma lihä või sia lihä, kuib taro lihä, temal ei ole rasva olo sees Mär; kõrvast ei `antud kedagi mutku `kuiva `leiba Juu; sihuke kuiv liha, põle rasvane KJn; mul olliva küll ilusa `juusse, a nüid lähvä serätsess - - kuevass Ran; kotu ei ole muud ku‿tu kuju leib Puh; vanast ku puu`teĺgiga `vankri olliva, siss ku nu̬u̬ kuevass `jäie, siss `rü̬ü̬kseva `irmsade; kueva ua, egass näil sääl paan midägi ädä ei ole, las `kivvä; paĺlass kuju liha, tu̬u̬ ei toeda ihu; tõõne päiv tetti `kuive (kastmeta) `kartuld Nõo; mis tal `lõuness üten õige oĺl, paĺlass kuiv leib Har; söögiss iks kuiva˽`kartoli ja kas siss oĺl ti̬i̬ vett körbädä pääleʔ vai mia `oĺlõ Plv || (keetmata toidust) `pulmas `söödi ennem `kuiva `toitu Khk; Metsatöös keies sai ikka nädali läbi kuiva toidu peel oldud Kaa; ta (koer) põle keedust täna `saantki, kuiva leivatüki sai JJn || fig (alkoholist) tühi Küla on `paergus päris kuiv, mitte tilka [õlut] äi ole Pöi; kõŕts `joodi kuevase Tor; kõrts jäi kuivast VJg; nakass `praalma, et temä olna niipaĺlu `väĺlä `ostnu, `jõudna kõrdsi kuivass juvva Ran; `aptik om kah kuivass jäänüʔ, ei saa enämb ruhe ei mitte medägi Har | Oled `jälle `kuival (ilma peigmeheta) Kuu | mina õlen `nõnda kuiv mies, et minul ei õle raha`kopka ei midagi Lüg; jähi omaga kuiale (pankrotti); Lainas teised kuiaks (rahatuks) Emm | mis kuju (suletud) kõŕts siin om, sääl om `kortle inimese sehen Krk; kuiva suuga söömata, joomata teene vahib kueva `suuga pealt, kui me joome Juu; kuda ma `julgen kuiva `suuga ära `lassa Iis; mina ei taht, et `keegi kuiva `suuga ära [läheb] Lai; `täämbä tuĺl õigõʔ kuiva `suugõ kõrtsist kodu Krl; ku neil om siss na söövä kõ̭gõ `nahka, tõsõl pääväl om suu kuiv, ei olõ medägi `suuhhõ `pistäʔ; naa esi `jeije katõgese tu̬u̬ viina `nahka, mu suu jäi kuivass Har; ei kuiva ega märga ei sööki ega jooki Äi meki änam kuiast äga märjast Emm; ei see võta mette `kuiba ega `märga änam `vastu Mar; `aige ei tahtn - - `kuiva egä `märgä Tõs; ei taha ta `kuiva ega `märga `süia Koe
5. kuivatatud; suitsutatud aga `muidu `niisukest `kuiva kala `tehti küll Kuu; kuiva liha supp Jäm; riiv`soola `pańdi, siis`tehti kuevas kalas; `kuiva `auge ja `särge oli küll Kir; `talve ää võtta kuju kala Trv
6. kuivetu, kõhn Ise ilus mies, võttab `naise, kuiv ku tulepuu Lüg; möne teisel ka sööma isu, aga jääb ikka kuivaks, kus tämal see jämus tuli Vll; neid o `kuivi ja rammusid, kes ää surevad Muh; nõnna kueva poolt mees oli, paks ei olnd Rid; `kuiba`võitu mees Vig; Kääd oo naa kuivad, et sinised sooned `puhta `vällas Han; `kaarnad oo suured - - natuke kuivemad ja `väiksemad kui kanad Var; ma põle `loodudki paks, ikke `neoke kuib inime Mih; ta seoke kuiva `näuga mees Aud; kuiv nigu Talina linna küit ahvenas Tõs; kuiv naasamma kui peeru lõmm PJg; kuiv ja kõhna teene Trm; tema on veeke kuib mees Pil; kuju lu̬u̬m, är kujunu ku parsil kunagi Krk; [loom] kõhn ja kuiv, tühi kui vana lõngerjass Ran; `enne ta `oĺli parass kuju inemine, nüid om nii tubli Rõn; taa om kuiva lihaga inemine, taa `rammu ei lähäki Har; [härg] kuiv kui teolt `tulnuʔ Se
7. kuivad haiged ~ valud sünnituse eel- või järelvalud koevad valud one peräss süńnitämiss Kod; pärast käivad kuivad `aiged Ksi; kui vettümise vi̬i̬l ei õle, siis nii om kuiva `aige Krk; kuiva `haigõ omma˽ku olõ‿i vil midägiʔ; `naksi `ḱauma kuivaʔ haigõʔ Se; kuiv konn hobuste haigus, künahaukamine Ei `kuiva`konnast ei parandanud `ükski arst, `üökis nii `kaua kui suri Jõh; Kuiv`konnas obune `krahmas `ammastega puust `kinni IisR; obesel on kuib konn `kurkus, `kargab ammastega puu `küĺgi ja koriseb ka veel Vän; obosel `olla kuiv konn `kurkus, kui obone sedasi kroksob Juu; närib puud, kui kuivkonn kurgus on VMr; ku obene kava joomate, siis tulep kueu konn Krk; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb Nõo; kuiv maitse ~ magu rääsunud maitse Lähker jähi pesemata seisma, niid teind taarile kuiva mau sisse Kaa; vöil kuiv magu sees Phl; Silkudel oo naa kange kuiva maik, ei need änam sünni süüa Han; [kui liha või kala] kauaks kuival jääb, [muutub] kollatseks ja kuiva maik `juure Hää; Kui või päävaks `aakski (ajakski) sool`veeta `seisma jäi, võttis kohe kuiva meki `külge Jür; tõenekõrd lü̬ü̬b nigu `kuiva meḱki lihale manu Nõo; kuiv uhkus tühi, väline uhkus `kõnnib nenä `nuosis `kuiva `uhkust täis; `niisukest `kuiva `uhkust ajab taga, tiä kui `kõrgele tahab `mennä oma `asjaga Lüg; `naese `aava jo toda `kuiva `uhkust Nõo; kuiv välk põuavälk `kuiva `välkö `külvä `sieni Vai; kuivad valgud köisid Muh; mõnikord lööb muidu aga `kuiba `valku Kse; kui `villa `valmib, siis eidab `kuiva `välku Var; lüöb `kuiva `valku, ta valmistab odre Ris; vahest on `talve ja sui `kuia `välku Kei; kuiv välk - - siis `üeldasse, et külvatasse `sieni VMr; kuiva välgi, ni̬i̬ om viĺla valmistamise välgi Krk; ku kuiv väĺk om sügüset, tu̬u̬ `päläss `viĺjä valmiss Vas
II. s
1. põud; kuivus vesine koht kuivaga `paatub ära Jõe; `ilmad `onvad `muutuned, nüüd akkavad `jälle `kuivale; ilm jääb `kuivast, akkab `selgima Lüg; peaks ta niid kuivaks `jääma Khk; kui vötab öunpu kasu `kinni Mus; [heina] saab kuivaga kokku `panna Vll; se oasta `kange kuivaga köik puu lehed ää kirband Jaa; kadagad `kartvad koa `kuiva, okad `lähtvad vaheks ja `kuivad ää Muh; kut kuu `kangesti punakas on, tuleb `kuia ja köled Emm; vili ei ta (taha) kasoda mette, kuib oo ta `kinni pannond Mar; kuib o lina lühikeses `jätnud Vig; kui meri mõõnib, siis jääb kuivaks; kuiv toob poole `näĺga, vihm toob täie näĺja Kse; see maa paneb kuivale `vastu Var; kuebaga `kuibis [vili] ruttu Mih; kui `kõhkas viĺjä ää Khn; kuiv on `pannud viĺlad `kińni Hää; kui peab `kuiva kaua, siis vesi kahaneb usinast ää Ris; `kange kueva järg sees HMd; kukk laalab nõnna, et ei tea, kas `kuiva või `vihma Juu; vili on tihuks jäänd kuiva pärast JõeK; kuivaga sai rukis `pekstud ja kuivatud Tür; keik viĺlad on kuivas Sim; kui [järv] kohiseb `Musvee pu̬u̬lt tu̬u̬b `kuiva Kod; Ilmad lähevad kuivale; kuivaga on ia `viĺja `rehte vedada Lai; kas rahe lööb puruks või kuiv äpardab, see on ikke ikaldus Plt; kuivage putuve õuna täu vist maha Hls; kuu kupitsep `kuiva, päe sapitsep sadu Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; egä üits rubib iki kuevaga `viĺlä ärä `pessä; [aruhein] taht paĺlu `kuiva, enne kui ta kuivass sai Ran; kui `kuiva piäp, siss om ää tü̬ü̬t tettä ja Kam; si̬i̬ kuju teieki juba `liiga; õdagune agu õrõtass, siiss saa `kuiva Ote; vana kuu kuiv Har; `runkuli sourõ kuivagõ is `t́ärkneʔ Lei
2. veest vaba; kuiv ala või pind sääl ei ole vettä `ühtä, sääl on `kuiva küll Vai; [tööriistad] `seisvad mitusada `aastad, kuival `seisvad, kui nad `oitud on Pha; vesi vädas ää, [kalad] jähid kuivale `jälle Pöi; Kala aste peab easti soolvett pidama, muidu jεεvad kalad kuiale Emm; taari rabale pannasse vett `peale, et tä kuival põle Mar; kui vähä vautist on, siss jäävad kuevale Mär; kala ei ela kuival, tahab `olla vee sees Tõs; pane [angerjas] kuevale kotti, elab kaua, a pane - - vee `sisse, ei ela `kuigi kaua Vän; Kui jääb kuival su̬u̬lvi̬i̬st liha või räimed, rääśtivad ära Hää; kapsas kuival ei tohi `olla Amb; oleks nad (rehad) seal parsil kuivas old JJn; vili ei ole imaldand kui kuivas seisab Sim; kõhe kuivale `vieti kala `välja Trm; kali (kaljaraba) one kueval Kod; Tämmu sui jäi vesi oeas nii veikses, et kalad jäid kuevale ja `surrid ära SJn; perä kõrd valetas tsilk vett, et seeneʔ kuivalõʔ es `jäässeʔ Räp; veneh jäi kuivalõ; kala tśäika (venelane) saa ai kuiva päl elläʔ, a varõśs (eestlane) saa ai vi̬i̬ pääl Se || põld mitte `kaendla `algi `kuiva VJg; ku ma kodu sai, siss es ole `amba `allegi `kuiva Nõo
3. veealune madalik meresSa Khn laev on kuiva `pεεle `kinni akand Jäm; küll laine murrab kuiva pεεl; `laidu ligidal on ju palju `söukesi `kuivi mis `kinni `vötvad laivad; lae läind `kuiva `kinni; lae istub `kuivas Khk; mere `kuivade `ümber räimes Vll; Ää lask `laõva `kuiva Khn Vrd kuivik
4. kuiva heitma välku lööma müristamist pole kuulda `kuskilt aga `taevas äkist lööb `välku, siis eidab `kuiva Khk; musta kuiva väga palju Kiivesi oli sii Purtsa väljal et `musta `kuiva Krj; mere `ääres neid `kaaku `musta `kuiva; vahel ma vannu `musta `kuiva Vll; Möne sui on `parmusi nii pailu et `musta `kuiva `loomade kallal Pöi; Siis akkasid `musta `kuiva kjõruma ning `vandma Khn
kumak(as) kuma|k g -ku (-ko) Räp Se, -gu (-go) Plv(n kumaak) Vas Se Lei Lut; kumak|as g -a Jõh; n, g kumaka Vai a. punane (hv muud värvi) puuvillane lõng, märkniit niit, punane ehk sinine, `õmmeldasse nimesi, kõva värv on kumaka `niidil Jõh; `pruuni `värvi on kumaka `värvi Vai; verrev lang um kumak Vas; ma näi kül kumakoga `vällä ummõld `hammet; peenikene kumak ja maagõ lang ta mitte `veega es pääväga `kuigi `vällä es lääʔ Räp; vanast õks kumaguga kirotõdi (tikiti); kumakust `koeti meestele `hammit; pruut́ ańt piitsa `küĺge rät́i, tu oĺl kumakidõgaʔ `koetu Se; verrev kumak; haĺass (roheline) kumak Lutb. punane (hv muud värvi) puuvillane riie kumago rõivass ostõti poodist, verrev rõivass Vas; kumagu `rõivast `pańti linigu `otsa, siss õs lää ni ruttu vanast Se; pümme sinine rõevaśs, `üĺti sinine kumak Lut Vt maak2
kummut kummu|t Pöi, g -ti Khk Vll Kse Vän Hää spor K I, Puh Nõo, -di Jäm Khk Emm Tor; kummu| g -ti Plt Trv Hls San Krl Har Vas, -di Krk Har; n, g kummu|ti Muh Lih Khn KuuK, -di Mär Lih Han Tõs Aud; kumu|t g -ti Vai, -di Kuu Lüg(n kumudi); n kumud Lei; g `kummudi Jõh; kummot g -i Mar, kummo|g -di Plv; kumo| g -de Se; kommu|t g -ti Rei, -di Käi; kam(m)ot Se
1. sahtlitega mööbliese sie on üva kumut `mitme `sahkliga, `seie on ia `riiet `sisse `panna Lüg; kes läks mehele, lasi kappi teha ja `kummudi ja Jõh; pani pölle kummudise Khk; suured `uhked kummutid `ollid Muh; tiuleva kott oli see kummut Emm; kommut oli tapp`nurkadega Käi; [pruudi] kirst `viidi natuke `aega `ennem ära ja kummudi ja kapid ja Lih; meil ikke koa kummudi veel maeas Tõs; kapid ja kummutid ja toredamad aśjad Aud; pärast läksivad `jälle kummutid muodiks KuuK; `kohvrisse said `riided visata pikiti ja põigiti, aga kummutisse ei süńni `kuigi paĺju VMr; minä läksin kersoga mehele, kummuti asi on iĺjuti `väĺjä tullud Kod; `meie vanamiss tei jo sedä laade tü̬ü̬d, kummutisi ja kaṕpe ja; nii kummuti om `rõivide panna Puh; mul `oĺli mõsukoŕv, tu̬u̬ `oĺli miu veemevakk ja kummut ja kõ̭ik Nõo; ütte kummutit peidsitedi kirõvõss; kummutillõ oĺl suuŕ `pi̬i̬gli päle tett Har; teil ka om kammot kohe `rõivit pandaʔ, `peeńkeist `kraami, sääne madalakõnõ Se
2. riidekirstMar Kse kummot, `kumbamisi kaen peal Mar
kuniks kuniks Kuu Kaa Ris Juu Pai; kuńniks Mär Kir Juu JõeK Koe Kad Lai Pil; kunniks Kaa Pha Pöi Muh(`k-) Mar Han Kad Trm Ksi Plt; kuńnis KJn (kui) kauaks; (kui) pikaks ajaks Eläs `nindagu lind `oksal, kuniks elu Kuu; Kes seda veib teeda kuniks neid elupäävi veel veib olla Kaa; kunniks see mu käe teha oo Muh; kunniks neid elo`päevi on Mar; ega teda kuńniks põle änam, ta oo ikke viimaste `päävade peal Mär; Ei tia kunniks lehm lüpsab Han; kuńniks tedä võib `olla änam Juu; kuńniks mind siin on JõeK; kunniks sellest `jatkub Ksi; kuńnis minu elu on KJn || kuigi kauaks Lainat leib ja lastu tuluke, nee pole kunniks Pöi; ei ole kunniks, täna laulatab, omme lahutab Kad; mõni sittab riiet, et ei saa kuńniks Lai Vrd kunist
kunikski kunikski Kuu IisR Kei JJn; kuńnikski Plt; kunnikskid Muh; `kunnikski Khk mitte kuigi kauaks Egass sidä ole enämp kunikski Kuu; [klaasasja ei] vöi `loopida, siis pole `kuigi `kunnikski Khk; ei see leib `piiska mitte kunnikskid; põle kunnikskid, et `kärpsed `väljas oo (varsti on jälle toas) Muh; sest natukesest ei `aita kunikski Kei; kunikski põld seda `aega JJn; ei need jahud kesta kuńnikski Plt Vrd kunnistki
kunini kunini kuigi kauaks Sul ei saesa üitski rõevas kuigi kunini Nõo
kunn1 kuńn g kunni Hls Puh San V(g kuńni)
1. muhk, kühm obesel olli kuńn kõtu all San; lei suurõ kunni pähäʔ Urv; käe om `kuńne täüs Krl; noʔ om keśkkottalt `kuńni külmänüʔ; Mul `aiõ käe pääle suurõ kuńni üless Har; kuńn nõ̭naga (kongus) inemine ei olõʔ `mu̬u̬tsa Plv; kunni aja käe pääle ku arʔ lü̬ü̬t Vas || lumekamp halv om väega `kõ̭ndi, ku kunniʔ kondsa all Kan; obõsõ jala all om suuŕ kuńn Urv; nii suuŕ kuńn om jala all et `kuigi `kõ̭ndi ei saaʔ Räp
2. käbi kuuse kunni, pedäje kunni San; kost nii paĺlu pedäjä `kunnõ sai; kuuse kuńni˽pala `äste Krl; orava oĺli˽`kandunu˽kõ̭iḱ kuńni˽sinna˽`pessä `sisse; timahalt om kuusõl paĺlu `kunnõ, tulõvajasta saa hää ubina suvi Har
3. väike heinahunnik `väikse `kunni pannass einä; kuńn tetäs ümärike Hls
4. kurnimäng `kunni `viskama Puh; latsõʔ `lätväʔ `kuńni `lüümä Rõu; poisiʔ löövä˽`kunni Plv
Vrd kuna1, kuni1
kuume|leht kuulmeleht leiges akab `kuumelehest ikka kasuma, `kuigi teised ära kuivavad Jäm; Ussid sõid [kapsa] kuume lehed koa ää Pöi Vrd kuurmeleht
kõbima1 kõbima RId Han Jür Kad VJg Sim TaPõ Pil KJn Nõo Urv, da-inf kõpiʔ Rõu
1. (aeglaselt) liikuma, minema Kõbi magama ükskord IisR; kõbib minu `juurde Vai; minä vi̬i̬l kõbisin ti̬i̬ jäären, en jõõda minnä Kod; akkame kojo`poole kõbima Pil; timä ka kõbi viil kõvastõ, tõõnõ miiśs jovva aiʔ üteh mińnäʔ Se || fig aga ädäd kõbivad, alate kõbivad (suurenevad) Kod Vrd kobima, kõppima, köbima
2. väheke parandama, kohendama, korda seadma `Vanker sai kõbitud Jõh; `Veikemad kõbimised tieb vanames kõik ise ära IisR; Kõbi peenar pialt rehaga siledamaks Jür; las ma kõbin natukene neid `suapaid Kad; ei ilma kõbimatta käi riist `kuigi kaua Sim; kõbin vana `riide ära, siss käib `jälle Trm; kõbi sedä tuld, pane kuuse alg `alla; kõbi õma kraam `koomale, siis lähäd `sü̬ü̬mä Kod; vana riie laguneb, kui sa teda ei kõbi Pal; tema `kutsus `siia kõbima `aeda Äks; maja mädanes ruttu ära, ei saand kõbida Lai; Kõbi˽mul taad väidsekeist, taal om terä joba katõkõrra Urv || veidi ihuma, teritama Kui tahad et sul kerge niitä om, siss piad üttelugu vikatit kõbima Nõo
3. (majanduslikult) kosuma, paranema puari `uassaga õli ta palju kõbinud; inimesed armuss `aitasid, nüid akab [talu] jälle kõbima; kui ta (loom) ike kõbib ennäss, võtab ike `sü̬ü̬miss, siis kõbib Kod Vrd kõbinema
Vrd kõbistama2, kõvima
kõrran kõrra|n Kod TLä San Har Rõu(-hn) Lei, -h VId
1. korras tämä oiab maja kõrran Kod; piäd oma asja kõrran pidämä Puh; mul ei ole `täämbä `tervuss `kuigi kõrran; mul om tü̬ü̬ nüid nii kõrran ku kõrran Nõo; taal om oma elu `äste˽kõrran `peetu San; kõrraline inemine, tu̬u̬ pedä kõ̭iḱ kõrran ja ilusadõ Har; `vahtsõnõ elomaja oĺl ja elotuss kõ̭iḱ kõrrahn Rõu; kangaśs `oĺle kõrrah, viko es olõ inäbüsi Räp; adõ̭r kõrrah, `kõrda pitt är säet Se || korralik aga ta `oĺli kõrran tüt́rik, üits leśk mi̬i̬s `võtse temä ärä Nõo
2. reas, rivis na sõduri kõrran omma vai ridan, ku na saadõtasõ Har; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; lääme kõrrah Se; mi `iš́ti (istusime) kõrran Lei
kõva1 kõva Lüg Jõh IisR Pöi Muh u, spor L(g kõvada Var Tõs Khn), K I eL, kõba L(g kõbada Han Tõs Aud) HaLä Jür Tür Pil van SJn Vil, köva S Ris(-b-) Kei, kova spor R, van Ris Kei; komp kõve|m Rid Saa Tür Sim TaPõ, -mb VJg TLä; kõbe|m Tor, -dam Mar; kövem Khk; ko- Vai; kõvõ|mb Kam San Har Rõu, -b Se; kõvam Pöi Muh, - Kär Mus Pöi Käi; kõva|dam Var Tõs Khn, kõba- Han Aud
I. a
1. koostiselt tihe, tahke, plink; paindumatu, jäik a. ant pehme (materjali, aine, asjade kohta) kõva [leiva] `kuorikuid - - piab panema tulise vie `sisse likku Lüg; siin on kõva maa, sääl on suod IisR; tao neid vana kovi puid; `küljealune kotti on `irmus kova Vai; niid on köva maa jala all (merelt tulles) Jäm; `veised pöllu kövaks `tampind, kövad `mulda on `raske sahata; köva iste muljub `perse `aigeks Khk; tal (rästikul) on köva terava ammas Mus; Aja punaseks ja kasta vee `sisse, siis teras lihab kõvaks; Kaks kõvad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; Ase on nii kõva kut kivi; Kõva `karme vill just kut sea karvad Pöi; tuline kõva maa, pane kiŋŋad `jalga; nee ju `kanged kõvad `riided Muh; nii köva pank on all, ei saa `künda Rei; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; läks kõba tee `peale Rid; raud oo kõba; pudro oo kõbem [kui kört] Mar; kus kõbad kibised maad oo, seäl kadagad kasuvad Vig; saarepuu ikke ka kõva, aga tammepuu veel kõvadam Var; siss saabad `pähkled kõbass, ku odrad `valmis oo Mih; ma ei söö kõvadat `leiba Tõs; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta; na kõvadas `kuivad ikka [pastlad], põlõ miäret `piäle `panna Khn; leib `piikub ja lähäb nii kõbasse PJg; köba kruusine maa pönk Ris; püksid `seisid `püśti, nii kõbad olid Nis; see kibi on nii kõva ja kaĺk; luisk on valatud, kõva nagu käi Juu; `enne tuleb `liutada kõve ube ja siis tuleb kupatada Ann; kaśk, tema on `jälle kõvemb puu [kui haab] VJg; kõva leib, nõnna‿t murra `ambad ära Iis; aga `kartulid võid küll [jahule] `ulka `panna, leib ei lähä nõnna ruttu kõvast Pal; talvel lähäb [puu] süi kõvemast Äks; see oli kõva maa, `jalgade all ei vajund Lai; ega sial liha ole, see kõva luukońt Plt; kärjesaba on kõva nagu raud, vaik on kõvass teind SJn; raudpää on sehande kõva mardikas - - kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; sikke `ki̬i̬rdline puu om kõva puu Hls; kiḱk lõiguriista karastets kõvass, sõss `lõikass parepest; `erne om kõva ku raudpulga Krk; tu keeri periss kõva ei ole, ta serände pehme luu om; [maa] om kahutanu, pori kõvass `võtnu Ran; kui tuul mahakülimise `aigu põhjast om, siss kasvava kõva `erne; ammass om ell, kõvad `asja ei saa midägi `süvvä; miul es lää lina`kakmisega sõrme `lahki, mul `olli nii kõva nahk Nõo; ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit Võn; kõva maa om `kõrge ja kuiv Kam; `kõvva `leibä `sü̬ü̬di kavva `aiga Rõn; kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; kat́s kõvva kivvi ei˽tii ääd jahu Krl; kaĺk om kõvõmb ku savi Har; Läbi nikad́si sõ̭ss keriti, tu̬u̬ kerä sai kõva nigu˽kivi Rõu; ti̬i̬rada om kõva, taa om ar˽`tallunuʔ Vas; sul om śool rüäl kõva terä, timahhava piassi `leibä `saama Se || fig (kõhukinnisusest) kõht oli nii kõva, ainult pabalad [tulid] JJn; lapse kõht õli kõva Kod; olet puhussen, kõtt kõva ja nii `räńkä täis Ran b. karm, puitunud Ein kõva et `raiu vai `kervega IisR; `jussi roho - - mogomaine lühükäine kova roho Vai; kui lina vees kõbas jääb, see ei lähägi [rookides] `puhtas Vig; [karusepäevast] ein läks kõbemaks Kse; timukas oli obuste ein - - kõvada kõrrega Tõs; kui ain `ildäss jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran c. rahke, (pool)toores `pilgud on kõvast jäänd suppi sies Lüg; ma‿p taha neid kõvasid `tuhlimi Muh; karduled jäänd kõbaks Mär; `Kaapsad oo alles kõbad ega supp enne süia sünni Han; kõvad kardulid, `tu̬u̬rved Kod; päris `pehmest ei keeda, natuke kõvemast jätan Pal; ää suṕp oless ollu, aga kruubi olliva kõva Puh; [ta] korjass mulle ka `põlle ubinit, aga põlla na‿m kõva Nõo; suṕp vi̬i̬l keese paahn, vaest suurma˽kõva ummaʔ Plv || krõmpsuv, karge kesk `kohta on [kapsal] kova Vai; suure kõva kapusta pää - - `raoti kapusta ravvaga `kat́ski; [teist] nii kõvad si̬i̬nd ei olegi ku kõrgass; [mädarõigas] oiap kurgi kõva Nõo; kõva `kapsta pää Har; hõrgat́s - - hää ilosa˽kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ Räp d. tahke, hangunud (teat ainetest) paks supp `angub kövaks Khk; see vähe kõvam või Muh; [sült] tõmmab nii kõvadas Tõs; Nii ääd kõva `si̬i̬pi ikki ei saanu kui kiviga Hää; mune keedetasse kõvast Pal; ku veri tükki läits, siss ta olli serände kõva ja verrev kui mass (maks) Puh; küd́setu mesi om äste puhass, tu̬u̬ ei lähäki kõvass; `lamba rasu ku ärä taaratap, siss om nigu kard kõva; mõnikõrd om liha li̬i̬m kõva nigu süĺt jälle Nõo; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; potih nõsõss vaha `pääle, `hüüböss är˽kõvast Räp
2. (liikmeist) jäik, kangestunud; paindumatu kui ma [pakasega] kojo tulin, siis reied olid üsnä kõbad Mar; kube sooned on kõik `kanges `tõmman, kõvadas; kukud pikäli maha ja oledki kõva (surnud) Var; jalg läks nii paksuse ja kõvase, `kengi ei saan änam `jalga `panna Aud; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks ja nii `kangeks kõvaks, et sa `kuśkilt liigutata ei sua KuuK; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad SJn; ta tulli ku puu pähä, ma jäi periss kõvass, `eitüsi ärä Krk; ku inime ärä kooleb, siss ta lääp jo kõvass ja `kangess, nigu üits puu alg Puh; ku kraḿp `jalga tulep siss lähäp kõ̭iḱ nii kõvass nigu üits kivitüḱk Nõo; hummogu omma jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas || (erektsioonist) türa kõva nigu kańg siilu all Ran; pullitap `lehmä, `vänte `endäl lähäp ka kõvass Nõo
3. vastupidav, tugev, kindel köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; `tahtvad ikka maja rajada vanas kuus, peab siis kövam olema Emm; ma `aasin nüid kõbad lapid püksi põlvete `otsa Mar; nüid oo suured kõvadad laevad; väräväl `pandi ju kaks ristpuud `piäle - - ristpuud `oitsid `jälle värävä kõvadas Var; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää Mih; se on ea kõva ja tugev riie, se mitte lähä kat́tigi `ühti Juu; Eks `värvel ole siis ike ea kõva küll Amb; kaks `aiska `pańdi äkke `piale, siduti kõva tugeva `vitstega `kińni Trm; õssad riiet, `vaatad - - mes `tihke ja kõva, eks si̬i̬ õle kõvem pidädä Kod; jumikad ei tule kudagi maast `väĺlä, kõvad juured ja pikad Pal; katus päält `oĺli ärä, seenad oĺlid kõvad Vil; koti kangass - - `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; kańepist tetti `keidsi, kańep om kõvemb ku lina Ran; tü̬ü̬inimese rõõvass pidi kõva olema; otsikist kedräti koti`langa, sääld saeva kõva viĺlä koti; nakassiva Mikul toda kivi `lauta tegemä, teivä igävetse kõva; ma `suska takast nõgla, et ummõluss kõva saap Nõo; siss saa kõva aid, kui saiba kõvast maa sisen om Ote; kõva vangõŕ, ei olõʔ ärʔ lagunuʔ Krl; nee omma `väega tõrvadsõ paĺgiʔ, neist saa kõva maja; ega (jää) om joʔ õigõ kõva, taast võit joʔ üle minnäʔ Har; tammõst sai kõva [ratta]rumm; mul omma˽põrmadu `rõivakõsõʔ kõ̭iḱ kõvaʔ ja ilosaʔ, olõ˽õi˽kulõhhunuʔ Vas || kandva jääkattega, jääs läksid ära jaanuari kuus, sest meri oli köva Pha; meri on köva Rei; meri on viel köva, saab üle küll Ris; käisin `katsumas kas jõgi on kõva Kad || pingul, trammis krui [on vokil], kust keeretse kas kõvadamase või Tõs; nabapulgast keerasid `kapja üless või `alla, kõvemast või vedelamast Trm; voki kruu on pingi otsa sees, kellest `keerad kas kõvemaks või lõdvemaks Plt
4. jõuline, füüsiliselt tugev, terve `valju `karvaga obone on kõva obone Lüg; `Kange tüömies, kõva kui kivi IisR; see on köva mees, selle `vastu‿p tohi `ükskid akata Khk; üks kövam teisest Kär; On üks `terve ja kõva mees, ütleb et täma äi tea mis `aigus on; Vanad inimesed sõid soolast, olid aga kõvad koa Pöi; isa on köva inimene veel, aga ema on kehv oma nägemese poolest Rei; oh, ta alles kõba mees tööd tegema Mar; süda alles kõva, ei tä veel sure Tõs; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime, leiba ja vihtusid tööd murda PJg; vanast ollid inimesed kõbad ja `terved Vän; vana küll, aga köva mies viel Ris; se on ea kõva obone vidama, mudku lähäb Juu; õli kõva ja vali tü̬ü̬inimene Kod; silk oli `süia, süda oli ala tahe, inimesed olid `terved ja kõvad Plt; mehe om iki kõvada, kes laia kaari aive Trv; eläje pidiv nõnda kõva oleme ku teräss Krk; mõni laits om iki loojast `lu̬u̬du serände tragi ja kõva; põllumehel `piävä kõvad obesed olema, siss saad `põldu arida Ran; inimese jõeva `taari ja olliva kõva; vana`aigse inimese üteldi kõva oleva, `tervuss ää neil ja `amba suun Puh; igävene kõva mi̬i̬ss, võt́t kõrraga aki rüḱki `säĺgä; `nu̬u̬ri iki olli ma kärmäss ja kõva, tei kõ̭ik tü̬ü̬; ma‿le nii kõva, `mulle ei ti̬i̬ tuul mitte midägina Nõo; i̬i̬n `niitse kõva mi̬i̬ss, kes lei kat́s `kaari vastatside kokku Kam; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah Ote; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `süüki, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü˽kah Urv; ta om kõva nigu karh, ta om `kahrunõ miiśs Har; mul jalaʔ umma˽`väega kõvaʔ, na ei˽haludaʔ Rõu; kõva kui kesäünnü puu (hea tervisega) Plv; vanast oĺl paĺlo `hiiglaisi olnuʔ nu olliʔ kõvaʔ meheʔ; oĺl küll iks vanast `sääńtsit `väega˽kõvvu inemiisi Vas; nä üte kõvuʔ ommaʔ, üte kõvaʔ; kõva `päägäʔ (hea mäluga) Se; kõva hopõn um hüä hopõn Lut; Kuis olt kõva (kuidas käsi käib) Kra || tugeva jõuga, jõuliselt toimuv `matso sain kül kova, löi miu `kaikaga Vai; puu kukkus päha ja `ańdis `mulle kõva uobi JMd; `kärbläne es saa nii kõvad `u̬u̬pi, et oss periss `ku̬u̬luss saanu Nõo || fig uni om kõvemb kui `kiägi muu Ran
5. kindel, vankumatu [inimesed] olid kövad oma usu sihes Jäm; kaup köva, käsiraha kää Khk; [tal] Oli igapidi köva pöhi juba isast saati all (oli heal järjel) Kaa; ta on senne `pääle köva et see nii on Rei; see on üks `usklik inimene, kõba usuga inimene Mär; ta on nii kõva ja `kindel selle `peäle, et see peab nii minema Juu; meil oli jo kõva `rääkimine (otsustatud), et lähme `metsa JJn; kõva isiloomuga, ei anna järele Plt; om ää elädä kah, sul om kõva jäŕg käen Ran; tu̬u̬ om õks kõva usuga, kiä jumala sõnna pruuḱ ja armastass Har; kes kõva `kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ õi `heit́lik Räp; kõva vaimuga tragi, hakkaja iga `asja `pääle `niisukese kova `vaimuga Hlj; teine aliseb ja, aga täma on kõba vaimuga Kse; sie on `julge inimene, kõva `vaimuga Ran
6. range, karm, halastamatu saand kõva käsu kätte, piab menema `metsa `tüöle; kõva `kääga, kie on kõva, alastamatta; sie elo on `õige kõva kõhe - - `nõnda `rasse elo Lüg; `itle tale üks köva söna Khk; `meile `anti `söuke köva käsk käde et, oome tuleb sillule `minna Vll; Ta oli kohe üks nii kõva käsi, seal äi `aitand teiste asi ka midagi Pöi; kõba sõnaga inimene, mes ta `ütleb, see peab olema Mar; `säädused oo nii paelu kõvad et ei tohe `purjus `piaga autuga `sõita Aud; poeg on läind nii kõvaks (hoolimatuks), et ei ole kolmel `oastal tuld mind `voatama Kei; ta on kaniste kõva `jäoga (kalk), teeb enese nii kõvaks teiste `vasta Juu; kõva kord Amb; `ańti kõva käsk kätte VJg; ei ta ööld üht kõva sõna ega teind kurja nägu Plt; ma anni tal kõva käsu, et ta ruttu ärä käü Krk; latsel piab olema kõva kari (distsipliin), muidu lähäp käest ärä ka vi̬i̬l Ran; ei tohi˽tälle üttegi kõvambat sõ̭nna üldäʔ Kan; kõva sõnaga ku `rauda ragi Räp; kõva süda(mega) kalk, tundetu; julge kova `süämegä inimene Kuu; `Räägid vai ära `räägi, senel on `ninda kõva süda Jõh; köva südamega - - kivi südame asemel Khk; Kohe loodud üks nii kõva südamega inimene Pöi; köva südamega ja köva `kääga Emm; tä on kõvada südamega Tõs; ema on neil jälle väga kõva südamega PJg; oli ea kõva südamega, kohe `leikama (verd ei kartnud) JJn; kõva südämegä inime, vede`tilka ei tule tämäl silmäss `väĺjä Kod; kõva südamega, järele ei and Plt; küll om kõva süä, ei heidä `armu, kas `palle kui paĺlu Hls; kõva `süämege, ei tunne alastust teise `vastu Krk; kõva süd́ämega inime, ei `peĺgä midägi; ei ole nii kõva süät, et saass tälle ärä üteldä Ran; Nii kõva `süämega nigu mõtsaline Nõo; kõva `süämega inemine nigu üt́s kivi Plv; südant kõvaks tegema ~ panema ~ lööma julgust koguma, end hoolimatuks sundima tien `õige südame kõvast ja lähen `pruovin, kas võib ka jää `pääle `sõitama `menna Lüg; teeb südame kövaks, pole `armu ega alastust teise `pεεle Khk; löö eese süda kõbaks, ää karda kedagi Mar; ma panin südame kõvaks ja läksin ikke edasi Juu; vaja lüädä südä kõvass ja üheldä, et tuadagu tämäle kua kui `vaesile `antse Kod; oli südame kõvast teinud, ei annud järele Pal; kui ikk `pääle tükib, ti̬i̬ südä kõvass Ran; kõva veri ~ verega julge, kartmatu `tütrigul õli kõva veri, ei tämä pelastand egä `kartand Lüg; siis ma õlin kõva veregä inime küll, `külmä ma ei peĺjänud; `mõnda `üeldässe kõva veregä, kedägi ei `pelgä Kod; üt́s oĺl ni˽kõva verega, et is naka [haigus] manuʔ Har; naistõrahvas iks nõrgahtuss ärʔ, meeste`rahvil um kõvõb veri Plv || ihne kole kõva inimene ja aru `saamatu, ei `andand `mulle mitte `taŋŋuterägi Lüg; kõba inime, ei `täidu anda Vig; ta nihuke kõba inime, ei tema roatsi üht roasukest teesele `anda Juu
7. tubli, silmapaistev, kange (midagi tegema) `tüürman oli `ästi kova `viina `votja Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas`vällä `ketras VNg; se poiss õli kõva jahimes, kes nüd suri Lüg; eks ta (isa) old kõva tüemies küll VMr; `inglased on kõvad sõdimas Ksi; [seal peres] oĺlid ju `enne vanast kõvad õlletegijäd Vil; `keŕkumi̬i̬s oĺli ta kõva; kõik om kõvad sööjäd Ran; `ta‿lli kõva vi̬i̬nami̬i̬s, ei rubla es näe rublat Puh; Ta om nii kõva `juuskja, et pane vai jänessega võśtu `juuskma Nõo; mul oĺl kõva tuńnistaja, ta is saa mullõ medägi tetäʔ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu
8. (hulga poolest, koguselt) suur, tubli, vägev kova kala (rikkalik kalasaak) Kuu; Sai kevade kõva sõnniku; Säelt soab kõva `koorma togisi Pöi; lehm annab kõbad `piima Aud; `mulle `ańti üks ea kõva käräkas `viina Juu; võt́tis `sirged rukkiõled, kõvad piutäied JJn; köks õli üks kõva angutäis Trm; piĺl tulep pikä peeru pääl, kusi kõva naaru pääl Krk; mes täl viga elädä, kõva jõud käen Nõo; [meie] `kihkonnan om kõva vili, `raskõ Ote; ma võt́i kõva käräku Räp || (rõhusõnana) Leevä tainast sõkutess oma kõva puuĺ `tundi - - mud́u jääss jahutüki `sisse Hel || (rahaasjadest) `veikene `torgohvka käis eluaja, `Suomest sai ikke kovad rahad, siin oli `kartul kaks, sääl viis `rupla Hlj; `teenis kõva raha Aud; tütar saab kõvad `pintsi JJn; `maksis obusest kõva raha Koe; `ańti kõvad rahad viĺjä ets; kihutab kõva reńdi `selgä Kod; tasu oli kõva Lai; kõva palk iki Krk; kes purju `pääga tolgendap, sellele tuless nii kõva trahv panna, et õkva `ambaga `salva saab Puh | (kindlast vääringust) siis olivad rahad ka kõvad, viie kopika eest sai ia tükk `aśja Lai; õbe `ruubel vanast õigati kõva `ruubel Krk | ta eläss kõvat elu (jõukalt), tal om raha ja `leibä, egät Krk
9. äge, kange; pingeline kova `tahtmine oli `mennä Vai; vörgud `pandi paadi `järge - - vee jooks oli köva Pha; Vana looma liha tahab kõba `keetmest Han; kõba tuli peab olema [lubjaahju kütmisel] Mih; kõba töö, peab tegema kõbaste Aud; kõva kannatamene ikke PJg; mia `tahtsi ka nooren kõva `lõunu Ran; `jalgu sehen om kõva valu Puh; haańast kasunu˽turvass, tuu um kõva `kütmä; ku˽ma vi̬i̬l `väega väikene oĺli sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva nu̬u̬ʔ sõiduʔ olnu `väega kõvaʔ Plv; kõva eluga visa hingega kaśs om kõva eluga Har || (ilmastikuga seoses) `talvel on ikke kõvad `külmad Lüg; see aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil olnd Khk; Keik puud `lasti maha ikka köva tuule `sisse, kas pöha või oomiku maa (idakaare) tuule `sisse Kaa; `kange kõba külm Mar; tuleb ku kahiseb, kõva vihim Kod; nii kõva lumi tuĺli si̬i̬kord, juśt `mihklepäävä `aegu KJn; vahel kõva `piḱsega käevä välgätuse järjest; `kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; `kange kõva küĺm; kõva lumesadu Kam; nii kõva räese et, maa `õkva lei `valgõss Rõn; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl; noʔ om mõ̭ni kat́s nädälit jo˽kõva põud olluʔ Har | (kuufaasidega seoses) vana kuu `piedä kovast ajast Vai; siss ku kuu `luvvass, siss om kõva aig; nüid ei sünni `rõivit `mõske, nüid om kõva aig, nüid si̬i̬p ei vatuta ja `rõiva ei lähä `puhtass kah Nõo; väega kõva (kuiv) aig um, nü̬ü̬d um täüs ku̬u̬ Plv | tormine `laine oli kova, akkas `triivima VNg; kova ilm oli - - ma jäin `suure `lainete `uoleks Kuu; küll oli kova meri VNg; nii kövaks mereks oli läind Jäm; kui ta virud `piäle lüeb, siis lähäb kõvadaks jälle Khn
10. vilets, halb (mälust, meeltest) kova `pääga, ei sie votta midagi pähä Hlj; sie on `õige kõva `piaga, ei sie saa midagi `tolku ega rehenu Lüg; Köva `kuulmisega Jäm; Kõva pea, mitte midagi peha äi jää, kas ta õppeb või mitte Pöi; kellel kõba pea oo, see ei saa lugemest kätte mette Mar; Pää ku pudrunui `otsas, kõva, ei akka pähe midagi, Kõva `pääga, `kińnise `mõistusega Hää; lapsel on kõva pia, ei tal pähä akka Koe; ei suand [koolis] kedagi edasi, siis `üeldi et kõva kolu tal Ksi; kes iast ei kuuld, oli kõva `kuulmisega Lai; kõva `pääga, ei jää pähä Trv; kõva `kuulmisege, ken vähä kuul; kõva vaimuge, ku ta seant tuim om Krk; tu laits `oĺli kõva `pääga, es jää midägi pähä Ran; üt́s kõva `päägõ poiss Krl; um taa kõva vaimuga [ehk] kõva pääga, ei võtaʔ midägi jako Plv
11. kare, lubjarikas (veest) teises kaeus kövam vesi ja teises `pehmem Pha; pesed paraegu `peätki kõba `veegä, `juussed jääväd `tihkes Vig; Kõvada `veegä pestes lähäb paelu `siepi Khn; Mede kajus on nii kõva vesi et Hää; kõva vett tehasse `pehmemas, `pantse lipet, mud́u on kaĺk, ei ti̬i̬ `puhtas Saa; lätten (kaevus) õige kõva vesi, lubjane Hls
12. kange, tugevatoimeline (söök, jook vm aine) kova viin Kuu; siis [pandi] kala köva `soola, `lauti üksteise `körva Khk; Ta suitsetas alati kõvad tubakad Pöi; enne kõva `su̬u̬la panemist, `pantaks räimed veri`su̬u̬la; Kärsu ais on kõva Hää; esimäne su̬u̬l piäb `irmus kõva õlema Kod; kõvep viin olli piiritse Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; kõevu puie tuhk om `kange kõva [leelis] Puh; kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat Nõo; mitu `kraati piiretuss om kõvva San; Kõva kusõ hais Urv; ta om kõva ruhe (rohi), taat piat veidükese `võtma; no˽piat sa kõva lipõ tegemä, noʔ om paĺlu `vahtsõid `hammõid `mõskõʔ Har; Su̬u̬lli̬i̬ḿ pidi õ̭ks kõva olõma, sõ̭ss lää es liha hukka; vana viin hińgäss, ei olõ enämp nii kõva; tu̬u̬ õlluʔ oĺl ni paĺlo kõva et, inemise˽käve käṕikulla˽joʔ Rõu; vehvermeńts om kõva hõ̭nguga Räp || tugev, toitev, tahe ea kõba toit täna Mar; sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva [toit] Iis; ku päiv `aiga om inemine väĺlän, siss täl süä om vesine, ta tahab iks nigu kõvembat `toitu Ote; Ku `häste˽väke (rasva) seen om, sõ̭ss om kapstass kõ̭gõ kõvõmb sü̬ü̬ḱ Urv; mesi om õks kõva sü̬ü̬ḱ Har; `h́erneʔ ummaʔ kõva leib; `h́erne pliiniʔ um kõva süük Lut || intensiivne, ergas (värvilt) kõva värv on kumaka `niidil Jõh; sinikauni värv (vasevitriol) - - oli kõva värv, se pialt ära ei läind, vanaduseni Sim; `purpur punane - - ei ole kollakas ega tume, täitsa kõva punane; aeva sinetas - - niskene kõva sinine et `irmus Lai; Vahanõ om vaest nigu hellemb, vaha `karva, kõllanõ om nigu˽kõvõmb Har
13. a. vali, tugev (heli, hääl) `eile oli kova müristämine Vai; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; `pikne lõi kõŕtsi põlema, kärakas oli vääga kõva Pal; temäl `oĺli ilus kõva ääl Vil; üit́s kõva laia kõnege inimen Krk; kõva plaksak käis (piksest) Puh; ta om nii harinu kõva helüga kõnõlamma Har b. (murdekõnest) tema `rääkis kõva `murdega; Vanad inimesed veel räägivad kova Sagadi kielt Hlj; see Muhu inimese jutt o nõnna kõva, na tömbid sõnad Muh; `Paatsalu pool oli paelu kõvadam [keel] Var; vanadel ikke oo `sõuke kõvadam keel Tõs; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega Puh
II. s
1. tahke, vastupidav aine `meskele pannasse kövad (kuumaks aetud raudkivid) `sisse `jälle, muidu jääb va `toore maiguga ölut `jälle Khk; mia ole arinu kõvaga (kõva istmega), mul `patja `perse all ei ole Nõo || fig Sagadi kovasi (põliseid) enam `kuigi `palju ei ole, seda kielt ei `räägita enam Hlj
2. euf viin ma võta üte pitsi vana kõvat Krk
3. u kõvakrae või -kübar Mihed olid kohe `uhked, ku neh kovad olid pääss ja; Eks `herrasmihed kävid igä enämiste kaik kovad `kaulass Kuu; kõva kaalah, lips i̬i̬h; taat kõvva kand Se
kähr1 kähr u Hel, TMr Võn, g kähri TLä V(--; - Se, käŕh Har), Räp; n, g kähri spor T(ḱa- San), Krl Har; käher Räp mäger kähr olna nigu siga jälle, sia arjasse olnava; kähri nahast paneva `saapa seere `vu̬u̬dre, tu̬u̬ olna `lämmi Nõo; kähri eläp maa sehen urun Kam; tu̬u̬ ei˽kannatõv suku inemist, tu˽kähri San; kähriʔ eläseʔ maa sisen, umin hoosõn, nuʔ hoosõʔ omma˽täl kaabituʔ Kan; Sa‿lt tõsõlõ inemisele nigu käh́r (teravalt ütlejast) Urv; käh́r um `väiku nigu mataĺ pini, pää pääl mustaʔ ja hahaʔ joonõʔ; käh́ril um väega viguritseʔ oosõʔ, näid ei saa˽`kuigi kätte Rõu; tä väega hais tu käh́r Se
käima `käima (-), da-inf `käia (-ä) R eP(`käejä KJn; käe-, kää| Kod) Trv Võn, kävvä, `kävvä M(ma-inf -me) T; ipf käisi- (käe-, kää|si-) R eP M T; `keima (-), da-inf `keia (-ä), ipf keisi- Sa spor L, KJn Vil; `köima (-), da-inf `köia (-ä), ipf köisi- (köe-, köö|si-) Muh spor L; `käü| Kuu Vai Khn eL(-me San Krl, -mäde Har; `ḱauma Rõu Se); da-inf `käüä Kuu Vai Khn; `käüvüʔ San, kävväʔ, `käv|väʔ, -vüʔ V(`käü˛ü, `käüvüʔ Har, `käüve Lei); ipf käüsi- Khn Hls Krk Ote; kävi- Kuu; käve- Võn(`käie) Ote V; kävve- San hrl intrans
1. (liikumisvõimelisena) a. kõndima, astuma, sammuma; ant jooksma laps tuline `käimä, teräsed jalad Lüg; ma `käiksin küll kerikus, aga ei `jaksa `käia, jalad ei `astu enamb Jõh; Käib üöd kui `päevad, aga edasi ei `jõuva = kell IisR; üks käüb `kiirest, `toine käüb `illukaiste Vai; käi sa mo `järgi; vahel suka `pöisil käi `talve tuas Jäm; nii süa lumi, saa üksteise `körvas `kεia mette; tahad salaea kohegi `minna, kεid tipi `varbul; obu keib `sammu Khk; üsna jumala äda oli `käia Pha; lume valul näeb `keia; Kui sa ikka `rohkem [lehma] nina eest läbi käid (söödad), ikka lüpsab koa; Kahe `roandaga sai kaju vahet `käidud Pöi; sui `käidaks `palja jälu Käi; ta ni‿samma kepi nöal kεib ka Phl; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel Rid; ma kein üsna kepi varal; vana inimene keib juba `küüros ja `köhmis; päterdab mud́u, ei saa `õiget `keima `keidud Mar; mulgu koh́ast `köidässe üle Vig; kui mu jalad `terved oleks, siis keiks kõik kohad läbi Kir; nagu puu obu, ei saa `köidud Han; laisk obune, köib pikkä Tõs; `Käües akkab soe Khn; köib `peale limpa lompa Aud; ma‿i saa `käitud, mul on `astma Hää; ei `oska tie raja peal `käia Ris; ma käisin sukkis Hag; käib kikadi käkadi (taarudes); läks ree pealt maha ja käis moas; mis sa käid mu järel Juu; `käieski paneb inge `kińni, kus ma vel `joosta saan Ann; nüid `klömpsab karguga `käia VMr; ma ikke sugu sialt `müöda käisin, kus [kõneldi] seda saksa kelt (pisut oskan) Kad; ta käib mu järel, mu kannul VJg; `kińni jalu ränk käädä; tämä akab käede (käies) tulema;