koolma1`ku̬u̬lma, koole- eL(-meM; koolõ-V; kuolõ- LeiLutKra); `kuolma, (ta) koolebhvSim; `ku̬u̬lema, (ma) kooleHää; `kualema, kuale- JõeKVJg; `kuolema (-ua-) sporR; kooldaeL(-aʔV; kuoldaʔLeiLutKra; kooltaʔSe); `kuol|daSim, -laVai; part kuolenud hvKod 1.surema a.(inimene, loom) nämäd on `ammo `aiga jo `kuolled Vai; koer ära `ku̬u̬lenu Hää; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; miul `küündlepäevä aal `ku̬u̬le ärä lammass Trv; `tõpra kooleve, inimese sureve Hls; mul sõsar `ku̬u̬li `nõstmide; niipaĺlu muret olna mehel naese `ku̬u̬lmisest, nigu siss ku‿ta küünässpää otsa ärä lü̬ü̬bRan; esä sugulase om kõ̭ik kooluva Puh; kui sisalik karja `lõunessvahel kedägi purena, siss tu̬u̬ inimene `ku̬u̬lna ärä; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä koolep vai sünnib `ilma; ää kana `olli, `munni niikavva ku ärä `ku̬u̬li; kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; vana inemise iks koolõssõ, nuil om aig koolda˽kah San; Ei olõ˽taal vil `ku̬u̬lmisega˽tekugiʔ, taa muidugi veretäss ńaost Urv; mis sääl murõtõʔ, koolõss sõ̭ss koolõss Krl; ma muud ei˽taha˽ku kodo `ku̬u̬lma; kuuś pääśo pujakõist pesähn, kõ̭iḱ `näĺgä `ku̬u̬luʔ; ku tu̬u̬ olnu ar˽kooluʔ, ma inäp umma raha kätte ei olõss saanuʔ; tu̬u̬ lats um jo `ku̬u̬lmisel (suremas) Rõu; koolõ õi˽ta no vi̬i̬l; kellä katõ `aigu sa˽`koolõdõʔ; ku˽kala˽koolõsõ järveh, siss om eǵä `väega˽pehmeʔ; koolda˽käńgäʔ (surikingad); ku magasi`aita olnu us, sõ̭ss olõss `vaesõ inemisõ `näĺgä är˽`ku̬u̬lnuʔ; kes `võĺssi vannuss, tu̬u̬l jäävät kooldõh suu laḱkaVas; innep `kuĺti (vanapoisina) koolõʔ kui vanalõ naaselõ läät; tii äi kas tä tapõtohe (mõrvatuna) `ku̬u̬li; ar om üts [keha] pu̬u̬ĺ koolnu (halvatud); Õdagotsõl ü̬ü̬l olõvat õi sukuge hüä kooltaʔSe; kuuš´ `aastagut ku jema `kuuldsõ Lei; et sa ärʔ koolnu mu pää päält (sajatus) Lut || nukrutsema, muretsema mia lää tõiste inimeste `seltsi, mis mia siin kodun konute ja koole Trvb.fig`kuulus on `rikka tobi, ei `kehvä `kuolemineKuu; paremb ikke `suoja `surra kui `külmä `kuoleda Lüg; ü̬ü̬ kooleb kõtt ei koole (tühjast kõhust) Hls; ku emä kooless, siss kooless (lakkab olemast) kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu; kõnnip nõnda iĺläksi et täi koolep `jalge all ärä Krk; kes `naaru `peĺgäp, tu̬u̬ `pi̬i̬ru kooleb; emä koolep, esä sõgeneb; `kińkjä om ärä koolu, ilma `ańja `otsa saanuNõo; Ku˽lat́s koolõss, saat tõõsõ, ku˽naanõ koolõss, võtat `vahtsõRõu; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõ (aeglasest inimesest) PlvVrdkoolduma3, kooluma1Vtkoolnu 2.figõhu või vee puudusel elutuks või elujõuta jääma a.ummuksesse jääma `talvõ ku järvel iä pääl, siss üteldäss et jäŕv koolep Nõo; meil kooless `väike järv üle`aasta Ote; Lina`si̬i̬mne külveti mai lõpupu̬u̬lt, iks perän suurembat vihmasattu, siss es koole seeme mullakooriku `alla Rõn; ma˽tiiä äs et järve `ku̬u̬lmise `aigu iä ni kõhn om; ku jäŕv koolõss - - koolõsõ˽suurõʔ `ahniguʔ nigu `kindaʔ Vasb.närtsima, kuivama kartuli ladvaʔ ummaʔ ärʔ `ku̬u̬luʔRõu; lasõ no nätäĺ `päivi rõõguh olla˽hainal, koolõss vaŕs ärʔRäp 3.figkangeks jääma, ära surema (jäsemed) miulkäsi `ku̬u̬ĺe ärä; jalg ärä koolu Krk; käe kooleva ärä, om tuema ja `aava nigu `pinde `väĺlä Ran; käe om nii ärä kooluva, enämb `lüpsä ei saaNõo; hommugult sõrmõ˽`ku̬u̬li ärä koodi hanna `ümbre; käe˽koolõsõʔ ü̬ü̬d `maatõn välläʔ Har; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu; jala ärʔ koolnuʔ, aase pira ja pinna Plv; jalg ku̬u̬ĺ ärʔ Se 4.?õiguma ku ri̬i̬ jalass `painu päält ärä `võetass ja ku ta ärä kooless, siss pandass viip pääleOte
koolma2`ku̬u̬ĺmavana jõesäng jõ̭õ̭ `ku̬u̬ĺma, kost inne um jõgi olnuʔ PlvVrdkoole1