komps1kompsKam, g kompsusporeP(-o) MTLä, KrlHarRõu, `kompsuR(n, g `kompso, -uVai), kombsuNõoSan, -oPlv, komsu sporeP(-o), KrkPuhHar(-ssu), komsiSan; koḿps kom koḿsigaSe 1.pakk, pamp alatituleb kimp kääs, komps `kainlasLüg; Ma võta komsu oma kädePöi; komso sees oo sepiku kanikasMar; võta aga aśsad komsuga `kaasa, mine `piale komps näpu otsas; kingad olid komsusVMr; `kompsa pandud vanger täisKod; kui jõulupuu oli ära põlend, siis `pańdi õõnad `kompsuLai; `istund tee jääres oma komsuga; kimsud ja komsud võt́tis `kaindlassePlt; tulep mütsü ja komsu seĺlänKrk; mis sul sääl komsi sisen om; ei˽jõuva˽jo jala minnäʔ, mul om mitu `kompsuSan; [tal] Oĺli˽rassõ˽kompsu˽käe otsanRõu || hrl plvähene vara(ndus), kraam ei ole oma `kompsusi tõstnd (kogu aeg elanud samas kohas) PJg; võta komsud ja akka minemaVän; läks oma komsu ja kolugaJuu; sańt võt́t oma kombsu kokku ja läits tõeselt talult `tõisiNõoVrdkamps1, komp4 2.vana, vilets olend või asi – JämKrkHel`riide kontsud ~ kompsud, mis vanad `riided räbaladJäm; vana komps, va rojo (loomast) Hel