kollama1`kolla|ma, kolla|taKhkMus/-da/ KaaIÄksKsiSJnTrvTLäKamRõnUrv, -mmaHarRõu(-taʔ); `kollameSan, kollateHel; pr (ta) kollaSe, (sa) kollatLut 1.kolistama, müra tekitama ärge kollake sääl, viimati aate sääl midagi mahaÄks; Mis sa `kollad, ei lase `teisi magada SJn; mes sääl kollatasPuh; `ü̬ü̬se `kollap kui vana kurat ülevänKam; mes sä `kollat säl kööginRõn; se (müre piim) nakass kõtun `kollammaHar; mürrät ni kollat, lazõ‿iʔ `maadaʔLut || fig mine `kolla (ärata) tu̬u̬ üless Puh 2.hulkuma, kolama, ringi luusima inimese ing `kollab pärast `surma, akab kodu `keimaMus; mis sa minu tuas `kollad Iis; `kollab sial ja `kollab tial Trm; kollas kõik nukad äräKod; [öeldi:] jäi `valge kätte - - poisid kes öösse `kollasidLai; `päivä magas, siss `ü̬ü̬se kollass küläpidiRan 3.otsima, otsides käima kõik metsäd `kollavad ärä, aga ei sua kedägi; mitte üks terä ei õle siämet, siis käis ja `kollas egä ühe käessKod; `kollap pääl `aitu ja `sahvrit `mü̬ü̬dä Trv; Ulk `aiga `pimmen kollassi enne ku lambi löiseHel Vrdkolama2, kolama3