[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

kolk4 kolk g kolga Trm Plt Pil KJn T V
1. nurk; kõrvaline koht, kolgas; (jõe)sopp einamal ja õjal on ka `neskesed sopid vai kolgad, kolk on `neske tühi moa Trm; jõe kolgad, jõgi lähäb käänd sees Plt; sehelmäne nukk üteldi mõnikõrd kolk, aga välimäne om ike nukk Ran; nuka kolga kõik `kraami täis Puh; visass kulbi `kolka Nõo; tuu maanukakõnõ, mõni ütel ka kolk; aame kala sinnä `kolka, üits nisukõnõ nukk järvel Ote; käve nulgaʔ ja kolgaʔ läbi Urv; sul uulõ kolgõst tsilguss `vällä ku sa sü̬ü̬t Krl; ta lugõ üle `nulkõ ja üle `kolkõ; Hoolõdu inemine lask kõ̭gõ üle `nulkõ-`kolkõ Har; Mi̬i̬ʔ ai lamba˽ji̬i̬ `vi̬i̬rde kohe `kolka Rõu; tu̬u̬l um sääne illoss maja, et olõ õi˽seoh kolgah́ki säänest maiaʔ; nuh́k `nulkõ `kolkõ piteh Vas; mi `pańti `kolka, üt́š ütte, teenõ teisõ `kolka Lei
2. (konkreetne) maakoht, -nurk, külaosa tõsõ kolga mi̬i̬ss Kam; kost kolgast sa olõt Kan; Puudistõ kolgan oĺl paĺlu `rämme Har; ma˽tei Vanatarõ kolgan `haina Rõu; `terve˽kolga˽kokko, sõ̭ss `ü̬ü̬ĺdi külä; kas sa‿ss Lutsu `kolka ei˽tiiäʔ Plv; mõ̭ni üteĺ Kunnu külä, mõ̭ni üteĺ Kunnu kolk; edimäne väümiiśs oĺl üle kolga mi̬i̬śs; mi˽kolga rahvass oĺl kõ̭iḱ śaal Vas; tõnõ kolk, tõnõ ki̬i̬ĺ Se
Vrd kolgas2

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur