Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 2 artiklit
koljak koljak Krl; koĺla|k g -ku Krl Har, g -gu Urv
1. laudjalastega kelk; adra- või palgiveokelk lat́sil `oĺli koĺlagu tettü; koĺlak oĺl `palkõ̭ vetä kah Urv; panõʔ koĺlak adralõ alaʔ Krl
2. fig (vanast inimesest) mis sa vana koĺlak vi̬i̬l kõnõ̭lõ̭t Har
koljak(as) kolja|
kas Kaa Pöi Emm,
koĺla|
kas Tõs Hää(
koĺja-), g -ka;
koĺja|
k TMr,
koĺla|
k Trv Hel Ran Kam Kan(
koĺak)
Urv, g -ku 1. paiguti veel sulamata jää; jäätus, kelts üks tükk paljast, teine koljakad ne‿o jäelaegud Pöi;
koĺlakas juba suland jää, mis lumest `järgi jäänd Tõs;
kui kolss vähämbäss jäi, siss vi̬i̬l koĺlak jäi sinna maha Ran;
Koĺjaku pääl regi vi̬i̬l libiseb TMr Vrd kolak(as)22. lumeta, külmetanud maa Tee oo seike koljakas, libe, peab oostele porgid alla lööma;
See menepäine külm oo juba maa üsna koljakaks tömband Kaa;
naa koljakas tee et obu rovad äi seisa all Emm Vrd kollakane