[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 1 artikkel
koib koi|b Khk Rei Kei JMd JJn Kad VJg Sim Iis Lai Puh, -v Sa Muh Tõs PJg Tor Hää Juu Koe Ksi Plt Trm Kod KJn Kõp Nõo San Krl Rõu Plv, g koiva (koeva); koib g `koive Kuu RId; koe|v Trv Hls Krk, -b Khn, g koeva; pl koeva Ran, koivaʔ Kan Se, koiviʔ Har
1. looma, pej ka inimese jalg Küll on igä monel inimesel neh pikked `koivad `jusku kurel kohe Kuu; `koived `kanged ja `aiged Lüg; lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; küll `jääväd ne `koived nigastumma Vai; jähi `koiba pidi rataste ala Khk; Sa kohenda eese koivad siit natikse koomale, et teised sust kaudu saavad Kaa; mis sa sii ome `koivi `püsti aad Muh; Ära aja `koibasi ette Hää; See on ea ilus lammas, sel koevad kõik karvased Juu; iad väledad koevad olid viel JJn; `ratsa väe `piale `võeti `rohkem pika `koibadega, kroonusse Sim; kus on `końti, siäl on `koiva; rohoritsikal on pitkäd koevad Kod; nii `võeti obustel `nahka maha, `aeti koivad ennem `lahti Lai; mis sa aad oma `koivi `siia ette Plt; pikä `koevige lehm Krk; ku‿d́a oma piḱä `koivega visass, siss temäl üit́s samm, minul kait́s `sammu Ran; vana piḱki `koivõga miherõibõʔ. pikä koiviʔ nigu vanal hobõsõl Har; Päävä`paistõl um hää naid vannu `kangid `koivõ peesütä Rõu; võta no uma koivaʔ ärr˽ i̬i̬st tast Se; koibi sirgu ~ sirgeks ajama surema `Selle aja `piale on minul juba `koivad `sirgu `aetud IisR; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt; koivad sirged ~ sirevil ~ siruli surnud Ähvardas teist, nüüd on omal `koivad siruli IisR; jäneksel koevad sirevil JMd; vanamehel olid koivad `sirged Plt; koivad pea alla panema ära surema ku kiä ärä koolõss, tu̬u̬ pańd koiviʔ pää alaʔ Har; koivad korjama ~ koristama jne ära minema, minekut tegema (käskivalt) Tömma oma koivad kodu Käi; ta võiks omad koevad juba koristada Juu; Sääl tä nukan nuhisi nikagu uma koiva kokko koŕas ja minemä kühveĺd Rõu Vrd koip
2. looma jalanahk naha `koived mida `jalgude `küljest `tõmmetasse; `koibidest `keŋŋäd Lüg; `tõmma `koived `lahti (nülgimisel) Jõh; koiva ääred nee on üks sańt nahk Khk; Lehmä naha `koõvõst suab iäd jalavarjud Khn; jala pealt võetud naha koiv Tor; `koevist tetäs lastel `pastlid Hls; õige sikke om koeva `pastle Krk; ku `lamba `nahku `viidi `pesjä kätte, siss üteldi et, koeva tuleva ärä `leiku Nõo; jala päält kisu nahk mahaʔ, siss om koiv käen Har; nilgmise iist saat koov́aʔ Rõu
3. maariba, -säär koiva otsad maa `ääri mööda, koivad ja kehviku kohad olid päävade pial (mõisaheinamaadest) Ris; Lellä koiv (kivine madalik Peipsis) on üks raatäis muad, si̬i̬ one kuuskümmet `süldä tä `pitkus ja kuuskümmet `süldä `laius kua Kod
4. vanad jalanõud Saapa koivad äi pea änam vett; Paneme siis ette nee kalaventski koivad jälle eese koivade otsa Kaa
Vrd koivakas
1. looma, pej ka inimese jalg Küll on igä monel inimesel neh pikked `koivad `jusku kurel kohe Kuu; `koived `kanged ja `aiged Lüg; lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; küll `jääväd ne `koived nigastumma Vai; jähi `koiba pidi rataste ala Khk; Sa kohenda eese koivad siit natikse koomale, et teised sust kaudu saavad Kaa; mis sa sii ome `koivi `püsti aad Muh; Ära aja `koibasi ette Hää; See on ea ilus lammas, sel koevad kõik karvased Juu; iad väledad koevad olid viel JJn; `ratsa väe `piale `võeti `rohkem pika `koibadega, kroonusse Sim; kus on `końti, siäl on `koiva; rohoritsikal on pitkäd koevad Kod; nii `võeti obustel `nahka maha, `aeti koivad ennem `lahti Lai; mis sa aad oma `koivi `siia ette Plt; pikä `koevige lehm Krk; ku‿d́a oma piḱä `koivega visass, siss temäl üit́s samm, minul kait́s `sammu Ran; vana piḱki `koivõga miherõibõʔ. pikä koiviʔ nigu vanal hobõsõl Har; Päävä`paistõl um hää naid vannu `kangid `koivõ peesütä Rõu; võta no uma koivaʔ ärr˽ i̬i̬st tast Se; koibi sirgu ~ sirgeks ajama surema `Selle aja `piale on minul juba `koivad `sirgu `aetud IisR; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt; koivad sirged ~ sirevil ~ siruli surnud Ähvardas teist, nüüd on omal `koivad siruli IisR; jäneksel koevad sirevil JMd; vanamehel olid koivad `sirged Plt; koivad pea alla panema ära surema ku kiä ärä koolõss, tu̬u̬ pańd koiviʔ pää alaʔ Har; koivad korjama ~ koristama jne ära minema, minekut tegema (käskivalt) Tömma oma koivad kodu Käi; ta võiks omad koevad juba koristada Juu; Sääl tä nukan nuhisi nikagu uma koiva kokko koŕas ja minemä kühveĺd Rõu Vrd koip
2. looma jalanahk naha `koived mida `jalgude `küljest `tõmmetasse; `koibidest `keŋŋäd Lüg; `tõmma `koived `lahti (nülgimisel) Jõh; koiva ääred nee on üks sańt nahk Khk; Lehmä naha `koõvõst suab iäd jalavarjud Khn; jala pealt võetud naha koiv Tor; `koevist tetäs lastel `pastlid Hls; õige sikke om koeva `pastle Krk; ku `lamba `nahku `viidi `pesjä kätte, siss üteldi et, koeva tuleva ärä `leiku Nõo; jala päält kisu nahk mahaʔ, siss om koiv käen Har; nilgmise iist saat koov́aʔ Rõu
3. maariba, -säär koiva otsad maa `ääri mööda, koivad ja kehviku kohad olid päävade pial (mõisaheinamaadest) Ris; Lellä koiv (kivine madalik Peipsis) on üks raatäis muad, si̬i̬ one kuuskümmet `süldä tä `pitkus ja kuuskümmet `süldä `laius kua Kod
4. vanad jalanõud Saapa koivad äi pea änam vett; Paneme siis ette nee kalaventski koivad jälle eese koivade otsa Kaa
Vrd koivakas
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|