[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kohmetama1 kohme|tama eP(-dama Hi), Trv, -teme Hls Krk; kohmõtam(m)a Urv Plv; `kohmetam(m)a spor R
1. a. kahutama, kergelt külmuma vesi `kohmetab `külma käes VNg; muda juo `kohmetand ja `külmetand Lüg; Öökülm kohmedas umiguks maa päris kinasti εε Emm; kevadilt kohmetab maa, ku üüd küĺmad oo Hää; täna kohe maa kohmetand, akkavad juo tulema külma allad maha Amb; ajas (aias) nad (kapsad) `külma ei saand, pärast läksid natuke kohmetama JJn; maa päris kohmetand juba, rohi on juba `kange VMr; kui ta öösse külmetab, siis kohmetab porise tee kõvast Lai; vesi on kohmetand kui kiŕmitise `peale lööb Plt; sügisi ja kevadi maa kohmetab SJn || (tahenema) `piale vihma on maa [juba] kohmetanud Koe b. külmast kangeks, tuimaks muutuma käed on `kohmetand, ta paneb `sormed kohe `paksuks Jõe; su käed nõnna külmad, üsna kohmetan Muh; ei külmeta mette, aga `neuke kohmetand vaim nendel (kätel) sees Mar; küĺm viil põle, aga käed jalad kohmetanu Hää; kääd kohmetavad ää, ei pia näpud kedagi `kinni Kad; suu oli kohmetand tesel, ei suand sõnagi suust väilla VJg; käed on kohmetet, ei sua `sõlme sõlmata Kod; küĺm sõrme ärä kohmetanu Trv; Vällän oĺl `väega˽külm, mul omma˽käe är˽kohmõtanuʔ Urv; suu kohmõtass Plv Vrd kohmama1, kohmuma, kohmõtumma
2. kohmetuma; ehmuma ma kohmetasi nönda εε, ma‿s `tεεgid mis ma pidi `rääkima Khk; ma ikka püsut kohmetasi kui Seiu tuli, sii `vanduma kukkus Pöi; mehike kohmetas päri ää JMd; kõik kohmetasivad nõnna ära et Iis; küll kohmetas ärä KJn; ma näi äkki, mailma rahvass olli sehen, ma kohmeti nõnda ärä, ma es saa midägi lausta Krk; kohmetand, kohmetet kohmakas, saamatu va kohmetand inimine, kis ep saa akkama millegitega Khk; aab eese kohmetand juttu, `oska na `eäste `rääki mete, kohmetand jutuga Vig; põle na terane, on na kohmetand; nihuke kohmaka `jäoga, kohmetand alati Juu; karjapoiśs `aeglane ja kohmetet Kod; saamatu inimene on ka kohmetand, ei saa akkama Lai; ta igä aśsa juures kohmetand KJn
Vrd kohmatama, kohmitama, kohmutama1, köhmetama