kohes1kohe|sJämKhkKaaVll, -ssMNõoVõnOteV(kohissKrl, kohõssLut), koes(s) JämAnsKhkPalHlsNõoOteSanV(ku-RõuLei) I.kuhu 1. a.(otseses küsimuses) Kohes sa präägu lihadJäm; Teeb kohes poiss ennast niid pand ooKaa; kohess sa läätHel; koess sa tolle korvi viisit Ote; koess no˽mineḱ omUrv; kohess nu̬u̬ pańgi vitsa `jäieʔHar; koess astudõLeib.(retoorilises küsimuses või hüüatuses) koess sedised pärast `aitavadJäm; poisse, äi juu neid paganid on ka, koess nad jähid sissAns; Äi sii aita su pöiklemine mettekut üht – kohes sa mehe kääst ikka pääsedKaa; koes niid mured ja vaevadPal; kohess ma ü̬ü̬se mõista minnäʔ Rõu; a‿koess ma lää vai kink `hu̬u̬ldõ ma jääVas 2.(kõrvallause alguses) maja `ümber pole puid, taarist istuta, siis oo ometi kohes sa vahel viluse lähetkidKhk; üit́s muld puha koess `seande vana pannassTrv; aidan om salve, koess vili pannass; mul olli nii äbi, et ma‿i tää, kohess ma oma siĺmä oless `pandenKrk; nüid ei ole poosil tü̬ü̬d midägina, koess pää pistäp, sääl päevä viidäbNõo; pageja om puusa sihen, näis, koess tu̬u̬ pageja lättOte; sulanõ lät́s `puuhtõ üless, et ma kae, kohess tä ta raha pandSe 3.(osutab ebamäärast kohta) Siie ma änam küll äi jää, lähe kohes tahes Kaa; kõ̭ik nu̬u̬ latse om ka kadunuva, koess na kõ̭ik ilma`karja lätsiväNõo; maʔ olõ ka‿ks är rońgiga `sõitnu, a `väega vähä, kohess mul õigõ `aśja rońgigaVas; õt hingekeseʔ, koes nä lääväʔ, jummaĺ tiid koes‿nu kual saavaʔSe Vrdkohe3 II.kus 1.(otseses küsimuses) no aga koes inimesed on; koes sa loigu nääd Khk 2.(kõrvallause alguses) nee laevamihed - - nee olid säl, koess si̬i̬ laeva kipper oliJäm; pöhi, see koess pöhjanael seisabAns; mine tεε, koes ta leeb olad; koεs kogu, sääl väge Khk; Mina‿p tee niid mette ööda, kohes sehes küll see porsa kot́t veiks ollaKaa Vrdkoel2