koga-kagakoga-kagaRIdVJgIisPlt 1.deskra. (selgusetust jutust või takistatud hääldusest) sie `räägib koga kaga, nii `alvast `räägib, ei saa `arvo, ühe sõna siit, `tõise säältJõh; siä‿t `ühtä üväst `räägi, alalde koga kaga `räägidVai; [ei saa] `kõiki sõnu `välja `üöldud - - räägib naa koga kagaVJg; reagib koga kaga kõik segameniPltVrdkogeldi-kageldib. (lonkamisest, komistamisest) üks `aige `jalgudega luom ehk inimine käibkoga kaga; käib koga kaga, kukkub `õtsite maha nagu vana `kompojalgLüg 2. juhm, rumal sa õled nii koga kaga kõhe etIisVrdkoga