kimarkimar g -a SaMuhhvKrl(pl -õʔ) 1. a kähar, säbrus see oli - - sest kimarast talle nahast `tehtud, se üĺl Jäm; `lamba vill, mis äi ole piinike ning kimar, oo `karme; kimarad `juused Mus; Kimarast villast saab `pehmed `kindad; Pisike tüdruk oo seikse kimara peega Kaa; Sõllel obusel änd koa kimar; Kimart lammast on tüütis niita Pöi || nee (väikesed viletsad herned) oo muiduühed kirsussed, nii kimarad et MuhVrdkibar 2.svolt, krooge prontsi kimarõʔ omma suurõʔ KrlVrdkimarus 3.smis se `riide kimar põle [päti lapiks] kedagid; see liha kimara kord `aetse [parkimisel] maha Muh