kikk10kikk g kigeSaaVilM(-ḱk; g kikeTrv) San 1. a.(substantiivselt) igaüks; viimane kui üks oodasime kikk `laubast `päeva, siss oĺli sauna `laubaSaa; ollime kolm pere`konda üten toan, kikel olli latseTrv; kikk `mahtusive kogusin elämePst; Õuna om kikk puha `otsa saanuHls; kas `poegil kigil om naeseHelb.(adjektiivselt) kikk põld `oĺli vi̬i̬ allPst; kana rehitsess kiḱk pi̬i̬ndre läbi puha; temä mõist kiget ammaditKrk 2.kogu kõne all olev tervik miul om kikk meelest minnuTrv; maa olli kikk adra all; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬stKrk; pane kõrva `taade kikke mis sa kuuletHel; kige aganidege jahvatediSan || (rõhutavalt) mis säl kikk oĺlidSaa; pütissepp tege õllevaate ja puunõusit kiketKrk || Minnu kikk ja pohaTrv || kõikjal(e) `äste nägus jaanituli - - `äste nätä om kigile `pooleTrv; si̬i̬ ütte `puhku ku käsi kańnel kähen, kigel poole `saataKrk Vrdkiik5, kõik