[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kihv kihv g kihva eP(ke- Käi, g -ä Juu; pl kihbad Vig Mih; kihiv Kod) eL(kihu M T Lei; ḱi- Se, ḱe- Lei), g `kihva R
1. a. looma suur väljaulatuv silmahammas [koer] ajab `kihvad `paĺjaks Hlj; möni `söuke kuri emis tuleb `kihvadega kallale Khk; nii `suuri `kihvu pole ühelgid sial olnd mette kut `meite vanal ubsul Vll; vana siga, suured kihvad suus Kse; inimesel kihvade koh́al silma `ammad PJg; uńdil oo neli `kihva Tor; krokodiĺlil oleva paĺlu `kihve Saa; `äigas kihvägä seeliku `lõhki Juu; vanal orikal on kihvad `väljas pikal, `viskab või uńdil mao maha Tür; kihvaga siga raiub küĺläkille Kod; kihva või `seantse om [metsseal] ihen Pst; vanal seal olli kõvere kihva, ku tõisega tüllü läit́s, kiśk küĺle `lõhki Hls; ruunobesel om kihva ja neil lüvväss tükk ärä, siis ei ole tunda, et riivip Krk; märä obesil ei ole `kihvu, mõnel `arva olevet Hel; sia `tõmbava `kihvuga valuste Ran; kae soel om kihva, nu̬u̬ om serätse ää pikä ja `taadõpoole kongun Nõo; Mõnikõrd muidu peni rägsas `kihvuga, kui paĺlu es ti̬i̬ midägi Rõn; vanal tsial ommaʔ kihvaʔ uulõ kolgast `vällä kasunu San; ku [siga] no˽kihva˽`sisse lü̬ü̬, sõ̭ss lahk ärʔ Kan; säidse `aastat vana, sõ̭ss kasuss kihv suuhhõ Rõu; niku˽soe kihvust `päśsi arʔ Vas; soel omma ḱihvaʔ kui hanguʔ, `kruńksi kasunu suuh Se b. hum (inimese, looma hambast) Nää `messugused `hambad sel `naisel on, peris `kihvad Kuu; `Kihvad suus, kaks `kihva, pikkemmad ku `tõised `ambad Lüg; `nalja peräst ikke `üeldä, et inimisel `kihvad suus Jõh; kel kahel pool suured kihvad, sie pidi kuri inimene olema Sim; kui `ambad nurga pial ette tükivad, nigu riast väljas, siis on nagu kihvad ja oŕgad suus Lai; ta [hammas] nõnda ärä kulunu ku paĺlas kihu vi̬i̬l Krk; mul kaits ammast om all ja üits om pääl nigu kihu jälle Ran; pinil om kolk̀ümme˽kol˽`kihva Har || fig `Kihvad sügälävad, ei saa rahu Jõh; Iga ta `toitu `järge jättend, pistis keik `kihva Pha; Kellel sa oma `kihvasi `näitad, sa oled pahane ja teine vi̬i̬l irvitab sul `vasta Hää; me visasime `kihva (naljatasime) KJn; Ku˽purjun um sõ̭s mugu˽kisk `kihva (norib tüli) Rõu || (kulunud terariistast, hobuserauast jm) väits ärä kulunu, va kihu `järgi jäänu - - selle kihvaga ei saa kedägi tetä Ran; tu̬u̬ tõene [vikat] om vana kihu, tu̬u̬ ei ni̬i̬dä mitte midägina Nõo; [hobusel] pu̬u̬l ravva `kihva all Ote || kuu kihu om `taivan, kuud om üits kihvakene nättä Nõo
2. hum vurrud `kihväd nenä all Jõh; möne mehel on kehvad nina all Käi; kaśsil on kihvad Kei; Kihvad olid - - mis ülessepidi läksid Plt; meestel on kihvad ninä all KJn; sel suure kihva moka pääl Hls; kassi kihva omma moka pääl Krk; `Pi̬i̬trel olliva pikä vundsi nigu kihva Ran; taal umma˽ka kihva˽kasutõduʔ, kihvaʔ umma˽moka pääl Plv
Vrd kiuhk