kihmama1`kihmama, `kihmadaLüg, kihmataKhkVllJaaPöiMuhVigKhnTorJuu/-mämä/ Jür, kihmadaʔRõu/-mma/ VasSeahnelt jooma küll on `kihmand enese täisLüg; joodule tuli pailu końt `vöörud, oh nee olid `kanged ölut `kihmamaKhk; Kus kihmas korraga poole ruusi täit õlut äeVll; lehmad `kihmasid ennast nönda täis kut pillidJaa; `Kihma kohe kenast, et sa jänu ää soadPöi; `Kihma nüüd, egä enäm anda‿mtõKhn; `kihmas ea suu täie `viina võttaTor; sai kapast kihmätäJuu; nüid `kihmab õige `easteJür; Õdagu sei soolast liha, sõ̭ss `ü̬ü̬se mugu˽`kihmsi vett pääleRõu; hüä jooja vasik, `terve pańgi kihmaśs arʔVas; kihmaśs taśsi kińni; tä kui viina mano saa, tä `kihmass `hindä täüśsSe || sääl `kihmavad `lõikada ehk lüä (lüüa) Lüg || Kus aga kihmas magada kas või põlegu maja ümbert ära, ei ta tea ööd ega päevaVllVrdkimama3