[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kidur kidur Lüg Jõh Vai Krl/-ŕ/, g -a VNg eP(ke- Phl Mar; -or Lih) Trv Ran Nõo Kam, -i Kuu KJn San, -e Hls; kitur g kidura Ote Plv/-ŕ/
1. kängunud, kiratsev Üks pisikese `kasvuga poiss ja oik ja kidur Jõh; kidur loom p‿kosu ning ep kasu Khk; soo kask, sihane kidur puu Emm; laps o kedur ja lahja, velets Mar; vaevakased raba soo sees `kasvavad, piiniksed ja kidurad PJg; tal on kidurad lapsed, ei tea, mis neil äda on Ris; soo muas ikka kidurad puud Juu; sia põrsas on kidura kasuga JMd; nied luomad on kõik nii kidurad, mis neist kua suab VMr; teine laps on `jõutsama kasuga - - teine on vekelane ja kidur Sim; õlen nähnud küll kidurad `viĺja Trm; loomatõug koa, kui ta kaua su kääs on, pärast jääb kidurast Lai; kiduras jäänd puu, su̬u̬s nad poha kidurad `ongi Vil; no su̬u̬ pääl kasuva iki kidura puu Ran; õĺg `kasvi paĺlu kiduramp tol iĺlätsel rüäl Kam; vili om kuivaga kidurass jäänu Ote; põrss um kidurass jäänüʔ Plv
2. põdur, haiglane vabatkülas on `palju kiduraid inimesi VNg; tama on kidur ja `aiglaine Vai; Kidur puu peab `langema (haiglane inimene peab surema) Pöi; oo üks kidur ja põdur inimene, alati `aige Tõs; nüid juba noorelt kidur, mis ta vanadus `poole teeb Juu; sie pere on kõik kiduraid täis Iis; kidur ja põdur tõine `tervisest Trv || kehv, vilets nägemine jääb kidurass Kod; miul on kidur terviss Hls Vrd kidul, kidulik
Vrd kidu2, kidurik, kidurine, kidurlane, kiduv