[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

kiduma2 kiduma, (ma) keo(n), kiu(n) Sa Muh Käi Rid Khn/kjõ-/, (ma) kidu(n) Hlj VNg IisR Mus Krj Vll Amb JMd
1. kalu (peam räimi) rappima kiduvad kalu VNg; Minul käib `silgukidumine `kärmest nigu lips ja lups IisR; taarist kalu kiduda Jäm; toon rannast [kala], kiun ta ära Ans; `terve perega sai kalu `kiutud Khk; kiduvad lauda ees kalu Mus; Räimeste kidumine keib paljast näpudega Kaa; ma keo ne kalad ää Pöi; kilud pannasse kidumata `soola; ise oo kidujad, ise `soolajad Muh; keon silgud enne ää ja siis lähän Rid; Räämed piäb ää kjõduma, kui suetsõta tahetassõ Khn; `enne kidutakse kalad ää, siis on nad silgud ja pannakse `suola JMd; `silku kidutasse, `teisi kalu puhastatasse Kad || tapma Mia kio su ää, kui vihalõ narrid Khn || rohima kidusin `kapsaid Hlj || riidlema, naaklema läksid kiduma teinedese `vastu Khk
2. on Räim kiob, lubab viel (kui räim rappimisel häält teeb, saab veel saaki) Khn

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur