[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kergats kerga|ts eP, -t́s spor Jä ViK, Kod VlPõ Hel Nõo/-ŕ-/ San V(kir- Se), `kergats R, kergät́s M(-ŕ- Hls) T(-ŕ- Ran Rõu), g -i; g -e Pä, -dsi Se s, a kergemeelne, edev, alp [noor] luom, sie o nii `kergats Kuu;`niisukene `kergats mies Hlj; Õli nisike `kergats ja `kiitlik Jõh; turu tibu – `kerglased, kergatsid, `numri tüdrukud Vll; See oli poisikeselt kohe `söuke kergats Pöi; inimene lõõp, ajab `alpi `välja, kergats PJg; `Kehkadivei oo kergats inime Tor; sedä `üitäkse kergatsiks, kellel siält meel kust tuul Juu; eblakas käis naśte `kohta just, meste `kohta kergat́s Kad; vana kergat́s one, ju̬u̬b ja `tapleb, `kange lü̬ü̬mä Kod; ega ta nii loĺlakas põle, aga teeb ennast nii kergat́siks Plt; edev tüdrik, küll on kergats, sehande edev kergats Vil; Temä naarap egä tühjä asja perast jüsku kergät́s Krk; keŕgäts om `rätsebä `soŕti `keŕge; keŕgätsi sõnal ei ole `sõlme, ega jutul jakku Ran; kergat́s tüdrik `kerklõss ja edestäss San; `uhkõt ka `loetas kergat́sist Se Vrd kerga, kergas, kergatis1, kerge|kalts, kerge|kannus, kerge|perse, kerge|püks, kergätsike