[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kelu n, g kelu R Khk ViK I, kelo RId Kod ülesharimata maa a.  sööt, kesa ei `kündänd üless, jäi kelu; `luomad `võivad kelu pääl `süia VNg; kelo `künnetasse `kirsi päält, siis kelo on rabe; `põllud `jääväd keloje, akkavad `rohto `kasvama Lüg; Põld on kelus ehk `süätis; Maad ei `künnetud ülesse, jäi kelu Jõh; Inimesed surid `vällä, maa jäi kelu IisR; midä maa on old kaks kolm `aasta kelost, siis `sinne tehä lina Vai; üks nurk jäi kohe kelusse, ei kasva kedagi; kelu, sie on juba kahe kolme `uastane ärjapa süöt Kad b.  kuiv kruusane, vilets maa kui `oige kuiv on, siis `üelda kelu Jõe; Kelu on üks liiva suss. Ei tasu `sõnniku `raiskada, las jääb paremb kelust Jõh; üks igavene `rihka kelu sii on, `vaene maa Khk; kelude `peale korjati kiva Kad; kelu ehk `jõude maa, kus ei kasva kedagi Iis; kelu on `kõrge liivane moa; see pidi õige alb olema, mis kelust õigati Trm; kruusa kelo piäl one `vaĺmis, võib jo akada `lõikama (vilja) Kod c.  heinamaatükk, kõrgem koht `välja `servas `põllu `servides on `niskesed kelo tükid; `kündämättä kelo [on] `einamaa; kelo õli kodo `juures, kel õli vabat maad, se õli `einamaa Lüg; kelo tükkid on `ranna `ääres; kelo on `karjamaa Jõh; kelu oli, aga säl kelul `kiige meil ei old IisR; `lähmo `sinne kelole `marjale, kelo pääl on pali maa murakko; puna`einä `kasva kelode (küngaste) pääl Vai; kui kelu pial on ia rohi, `tehtasse ikke `eina Lai Vrd kelumaa, kelustik, keläk, kemustik