kekkkekkSaLJuuKodVlPõRanKrlLut; keḱkLäEdLei, g keki 1.a.salp, eputis, hellik Kekid `kartvad valu, ei söö igat `toitu, ei või `mustust näha, kekutavad pial Han; `oĺli kekk ja kergatsTor; keä uea hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle, śjoo um kekkLut || edevus kost määnekrośs saa, kõik keki pääle ä˽pańd; suur kekk hüvvä tii eiLutb.akerglane, edev, peps Keḱka inimesi oo kõige änam rumalate siasHan; sa oled ike õrn ja keḱk koa, eit oo so kodo naa ää kekitandMih; oo va kekk laps, ei taha `süia egä kedägiTõs; Ää naa kekk ole, see supp sünnib süia küll; see on üks kekk loom, see ei sööPJg; Sa oled ka nii kekiks läinuHää; mis ta piäks nüid nii kekk inimene olema, ise juba vanaJuu 2.a.silus, tore, ehitud Kõik said mukid ja kõik said kekid, ma sain musta ja rumalarhvlPJg; muud said kekid, muud said mukidPltb.akena, uhke Kubja Miina õli kekk ja kenä ku tüd́rik õli; ise nõnna kekk ja kenä, aga mes vana si̬i̬ vana; emä ütelnu`tütrele: kui sa lähäd poisse `ulka, - - õle siäl kekk ja mukkKod; ost omale keki obosePilVrdkekijas, kekkadi, keku 3.a. nali, kelmus teiss-pidi naerab ää `jälle, aeab kekiksKhk; Vaada kus kekk, niid kass ronind kaju argi otsaKaab. naljakas, veider vana inime akab kekki juttu `rääkima Khk; sis ta oleks veel kekim olnt kui metsavaht `meite `järge [oleks] tulndPöi