[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kekk kekk Sa L Juu Kod VlPõ Ran Krl Lut; keḱk LäEd Lei, g keki
1. a. s alp, eputis, hellik Kekid `kartvad valu, ei söö igat `toitu, ei või `mustust näha, kekutavad pial Han; `oĺli kekk ja kergats Tor; keä uea hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle, śjoo um kekk Lut || edevus kost määne krośs saa, kõik keki pääle ä˽pańd; suur kekk hüvvä tii ei Lut b. a kerglane, edev, peps Keḱka inimesi oo kõige änam rumalate sias Han; sa oled ike õrn ja keḱk koa, eit oo so kodo naa ää kekitand Mih; oo va kekk laps, ei taha `süia egä kedägi Tõs; Ää naa kekk ole, see supp sünnib süia küll; see on üks kekk loom, see ei söö PJg; Sa oled ka nii kekiks läinu Hää; mis ta piäks nüid nii kekk inimene olema, ise juba vana Juu
2. a. s ilus, tore, ehitud Kõik said mukid ja kõik said kekid, ma sain musta ja rumala rhvl PJg; muud said kekid, muud said mukid Plt b. a kena, uhke Kubja Miina õli kekk ja kenä ku tüd́rik õli; ise nõnna kekk ja kenä, aga mes vana si̬i̬ vana; emä ütelnu `tütrele: kui sa lähäd poisse `ulka, - - õle siäl kekk ja mukk Kod; ost omale keki obose Pil Vrd kekijas, kekkadi, keku
3. a.  nali, kelmus teiss-pidi naerab ää `jälle, aeab kekiks Khk; Vaada kus kekk, niid kass ronind kaju argi otsa Kaa b.  naljakas, veider vana inime akab kekki juttu `rääkima Khk; sis ta oleks veel kekim olnt kui metsavaht `meite `järge [oleks] tulnd Pöi