[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

keelik → keelikas

keelik(as)1 keeli|k (kieli|k) g -ku Mus Kaa Vig Saa JõeK Jä ViK IPõ KLõ, g -gu SaLä Pöi Rei; `kieli|k g -gu R(-go Vai); keeli|k(as) (kiili|kas) g -ka SaId Muh Hi L Ha, -käs g -kä Mar Vig Tõs Khn Juu
1. eesmao osa, kiidekas – Sa Rei L Juu mäletsejatel loomadel on keelik Khk; odra eldad akkasid `loomadele keeliku `kinni Mus; keelikas on `jälle teine kut saja `laplik Pha; `ööti looma sada`korne või keelikas LNg; kui loomal teris käe, sis tä määlitseb, kui `aigus käe, egä tä sis määletse, sis öetse et loomal keelikas kinni Vig; `ööldi ikke, kiilikas `kinni, aga sada`korne on `kinni, kiilikas on sada`kortse `otses Juu || liivapugu kana kiilikä kot́t Mar
2. põrn vanal aal `üiti põrn keelikas, see oo mao `küĺges, veripunane; keelikas vissatse ää, antasse vahel sigadele koa Muh
3. teat haigus loomadel – S Kul Vig Rap joo ka, muidu jääd keelika (öeld söögi kõrvale juua pakkudes) Khk; kui loom ep soa sittuda mette, siis loom on keelikas, jääb sihest kinni, loom jähi keelika; veistel ja lammastel, obu‿b mäletse mitte, obu‿b jää keelika koa mitte Jaa; kui lehma sada`korne köva on, nii köva, et äi ole läbi käind, siis on keelikas Emm
4. a.  janu – R S Vig Tõs K(excl HaLä) IPõ mul on `kange `kielik Hlj; alande oled `kieligos Vai; mool juba kiilik kää, tuli `vaatma, kas öllekiha o ää `toodud Mus; mul nii `kange keelik käe Rei; loomad jäeväd keelikässe Vig; lehm oo jooma keelikäs Tõs; mul on `kange kielikas, irmus kielikas, jõi nõnnat Jür; luomad on nii kielikus, ei ole vett JõeK; `ruodasin set́se `silku äe, nüid `kange kielik Kad; anna neile `lehmadelle `juvva, nad on nõnna kielikus Iis; olen suures joogi keelikus Lai || kurk, kõri mol on `kange jäno nii et kiilikäs `tuhkab Juu b.  janune oled `kielik inimene, alati janutad Jõe; on üks keelik luum Ksi
Vrd kielass, kiidikas

keelik(as)2 keeli|k g -ku Hää Kad/-ie-/ Rak Trm Kod/-iä-/ Lai M T Kan, g -gu Krk; `kieli|kko g -go Vai; keeli|kas g -ka Ha Krk; -kass g -kasõ Kan keelekandja a. s keelepeksja; kahekeelne üks vana `kielikko ja `kiele `kandaja Vai; kielik kannab juttusid Kad; suu ei pidä kedägi, üks kiälik ja tühjä juto tegijä Kod; kes `rahva `tüllü aave ja paĺlu kõneleve, ni̬i̬ om keeliku Pst; ta vana keelikass oĺl innegi, selle kedägi tedä es tahaʔ ka üten `hindaga võtaʔ Kan b. a keelepeksja, klatšiv üks võĺts ja kiälik inimene, en saĺli tämädä Kod; üit́s keelik inimen, egä ehen om ta libeve oma keelege Krk

keelik(as)3 keeli|kas Kul Ann Plt SJn San, kiili|kas L Ha(kie- Kos) Jä VlPõ Trv, g -ka; keeli|k g -gu Jäm Saa, g -ku PäPõ KLõ M; kieli|k Ris Kos Sim, kiili|k HMd Pil, g -ku; `kielik Hlj
1. puuvankri rattapaare ühendav vahepuu kiilikas ühündab `kahte `vankre `otsa Kul; keelik oo puu`telgega `vankril, raudtelgega põle Aud; vanaśti ku siasuu `oĺli, siis keeligud es ole Saa; lantspuu, teine ots käis keelika sees Ann; keeliku ots ulatab `vankrel tagast `väĺla Ksi; see puu, kust `vankert tõstetasse, on keelikas SJn; keelikust venitedass vangerd pikemasse Trv; keelikid oĺli kaits, tõnõ tõsõl pu̬u̬l Hel
2. tapipesa lase palgi ots `lõhki ja puhaste keelik `vällä; ki̬i̬ĺ pistets keelikul `sissi Krk
Vrd keelis(puu), keelit, keelitihark, keelits, keelpuu, keeltehark