kauõnkauõnHarLei; kavenM, -vv-TrvHelTKan; kavvõnRanNõoVõnKamKanRõuRäp; kavvõhVId(-hnRõuPlv) 1. ruumiliselt kaugel, eemal kaven on kävvä; miul om kaven si̬i̬ kotussKrk; koda `olli iki kavven ja sannRan; t‿om kole kavven, sinna ma küll ei jõvva `minnäNõo; ku˽kauõn sul ta piiŕ om?Har; mäe all oĺl `valtaga˽kaiv, tu̬u̬ oĺl kavvõhPlv; ni˽kavvõh oĺli˽rõuguʔVas; kavvõh kaŕamaaʔ ommaʔ; Võro om kavvõh siistSe; kerik vil kavvõhLut 2. ajaliselt kaugel, kaua jala lät́s, `mõt́li, et ega ta `väega kavvõh ei eläʔPlv; un š́üküss om viil kauõn Lei 3. suhetelt kauge, mitte lähedalt seotud kavvõh sugulene inemineLut Vrdkauel, kaugõn, kavvõdan