[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

katkuma1 `katku|ma Vai(`katko-) eP, `katkma Khn Kod, kakku- Hää Saa Juu TaPõ VlPõ TMr, -me Hls; `kak|ma VlPõ M(-me), T/-me San/, V(-mõ Krl, -madõ Har); (ma) katku(n) eP, kaku(n) Hää Saa TaPõ VlPõ eL
1. välja kiskuma; välja tõmbamaa. (umbrohtu, lina jms) kitkuma linu katkudaste pärdi ajal Jäm; Mede naesõd `õuni (kartuleid) `katkmas Khn; malts kasub üle porgandite, põle `aega `rohtu `katku Vän; `pi̬i̬ndrad tahavad ära kakkuda, ein on sehes Hää; minu ema `rääkis, nemad kakkunuvad odra, kuiva `aaga kakutud odra Äks; ku tulli lina `kakmine, iki `aeti miu `mõtsa lina `kakma Pst; esä kanepe kakuts `vällä Krk; kaali ja peedi piab ajald ärä `kakma, nu̬u̬ kasvava päälmaa, ku̬u̬r om paĺlass Nõo; tatrik põimeti tsirbiga ja mis lühike olli, tu̬u̬ kakuti Ote; latsõ, ala˽tii `porknõid üless kakkuga Har; mi lasõ [linu] kakku peo päält (peode arvu järgi tasustades), siss näʔ rutubahe `kakvaʔ Se; kabõheisil `vaia `oh́tjit koŕädaʔ ni kakku `juuriga `ussõ Lut b. (karvu, harjaseid, sulgi jm) eemaldama `ehmed o sulud, mis kanade ja `lindude seljast ää katkudasse Mus; katku karvad koonu otsast ää Muh; seal saab `tapmise `juures `karvu katkutud Tor; ma laśkin `väĺjä `katku aĺlid karvad Kod; akkam `karvi `kakme. kuuma `vi̬i̬ge kakuts; ani kakuti kuivalt, kana sule `võeti `vi̬i̬ge Krk; `amba om kõ̭ik ärä kakutu suust Nõo; vanast oĺliva suurõ arjassega t́sia, ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit, noist tet́ti pää `arju Võn; haŕa haŕasõʔ kakutivaʔ inne ärʔ, `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; sa olt kui kakut kana (närustes riietes inimene) Se || fig (tülist) nendel on kana `katkuda Jäm; meil tuleb tõene tõesegä ani `katku Kod; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema, tollest ma aru ei saa Nõo c. heinakuhja (~ koormat) siledaks tegema kuhi tuleb ilusti ärä kakku, mud́u ei ole tal `mu̬u̬du ja einä lääve mädäneme kah Hel; `ku̬u̬rma köödete päie orrõga˽kõvastõ kińniʔ ja riibute ja kakute alt `ku̬u̬rma `häste ärʔ Räp
2. (millegi küljest) kiskuma, rebima, korduvalt tõmbama mine too‿si söńn ee, mis‿si katkub muidu seda köit säält Khk; `katkus `karvu, karvustas mind Tõs; Lae katkub keti otsas sedäsi, et pill üsä nagisõb ning raksub Khn; vasikad akkand seena pialt `rihmu kakkuma SJn; opetaja - - kaḱk tu̬u̬d mi̬i̬śt hiussit pite Vas; `väega `lüügeless [loom], kakk `hindä vallalõ lõ̭ia otsast Räp; `haigõ päält kakut `nahka. kakuku‿iʔ, `putku‿iʔ, las eiśs tulõ tu nahk `maahha; lat́s tükke suud `kakma, na (rõuged) `väega süüdäseʔ Se || (oksendamisel) `õkva võim lähäp mant selle `irmsa ossendamise ja `kakmisega; südä nii kuri et, kaku vai `süäme soone `väĺlä Puh; süänd kakk niipaĺlo, et lökkelemmä nakat Plv|| pakitsema; mäda kiskuma Pani [haavale] küpset sibulad peale, see riu akkas nii `kangest `katkuma Pöi; `kaśvjas pakitab ja katkub mädä Kod || fig (maaharimisest) kos väega kehv maa kotuss, sääl kah inemine `eĺli, `kakse sääl kah `endäle leevä `väĺlä Kam; Tu̬u̬ puu äägel oĺl olnuʔ `väega hüä äestäʔ, tu̬u̬ oĺl kõ̭ik `turba˽puruss `kaknuʔ Rõu; haŕk adõr oĺl tu̬u̬ riist, kellega kakut́i `vastnõ maa üless Plv; a. noppima sui pidid aga kakkuma `lehmile `rohtu ette ja `raiuma kat́ti ja `suĺpi tegema Pil; mia `kakse sääld `erne `kõtru peo täis Trv; sai lehmäle `ainu kakutuss Ran; mia kaki serätsel `väiksel `uibul `äelme küĺlest ärä; si̬i̬ `väike kakup jäńestele `ainu joba; kui kõtt valutama nakass, kaki jälle `kü̬ü̬mnit, pisti suhu Nõo; Kliḿbi tet́ti püügijahust, lütsikä tet́ti kesväjahust, kastõti kõva tahass, kakuti `käega patta Har | sulgi rootsudest puhastama sule`talgusi `tehti. sulede `katkumise aeg oli kaks kolm `tundi ja siis `löödi pill `lahti Tõs; `suĺgi kakutass välläʔ, tetäss `pi̬i̬nüss Har b. lahutama, harutama; kraasima Vanad tõrvaköied kakutaks `lah́ti takudeks, si̬i̬ värgitaks `jälle laeva `praude vahel - - ikki naised käisid `värki kakkumas; kakutse kakkumine `oĺli enne lastel igapäevane tü̬ü̬ Hää; `kraase tõmmati peripidi ja `vastapidi, kakuti vill lahedass Ran; kakussõ om `rõivalaìpest kakutu villatsõ langajupi, `kraasega kraasiti lahedass ja tetti lang Nõo; Innõ `ku̬u̬t́sli `kakmist horgutõdi kolga ilusahe ärʔ nii et nu̬u̬˽lina hinne˽kõ̭iḱ tüḱüst är˽lät́siʔ, sõ̭ss kakut́i kohe lavva pääleʔ Rõu c. lõhkuma; katki rebima; räsima ma ole `katkun tεta küitsakatega Muh; mis on torm võtt, ei see tule, ta katkub ära, lõhub võrgu ära Rid; Suaru puõlt võtab vähemäks: laenõ katkub ärä Khn; kaśsil oĺl ka õ̭nnõtuisi, külä kaśsi˽kaḱi˽`kaska ärʔ, no um tõõnõ silm ka verine; susi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; vesi um jõ̭õ̭ ar `kaknuʔ; `tuhkri ot́s `säntse hüä kotusõ, kost vesi maa alaʔ um mulgu `kaknuʔ Rõu; Manda poig kaḱke mul taa saina ärʔ; lontsatuss um sääne haud, mis vesi esiʔ um `niitu `kaknuʔ Plv; haugaśs oĺl jänesepujal silmä˽pääst är˽`kaknuʔ; tuuĺ `väega kakk, tiiä‿i mis ta tuuĺ kakk. tuuĺ kakk `vihma Vas; Mä kaku sul munaʔ persest (ähvardades); kahr oĺl Jaagu ärä˽`kaknu, kõiḱ sälä soonõʔ ja Räp; pini kaḱk˽är imise; häŕg mürrä ni kakk maad Se
3. katki kulutama Hinnel oĺliʔ alasi ńapu˽kirstu põhahn, jovva õss nii˽paĺlo tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakut́i Rõu; seeni˽ku `tütrik mehele saa, piat vanakuri säidse `paari `viisa ar˽`kakma Vas; ko paĺlo `ḱaumist oĺl, siss kakit mito `paare [viiske] ar üte pääväga Se
4. energiliselt midagi tegema Muasillahn `eĺli vanast Tõrva-Ants - - tü̬ü̬d kaḱk timä `hirmsahe Rõu a. kiiresti minema, ruttama vanamiis `naksi `nuia habahõllõma, pini kaḱk minemä Har; Kakuʔ niguʔ jalaʔ `võtva kodu poolõ; Kahr kaḱk õ̭ks edesi mõtsa `sisse, a Juhań lät́s kodu riiht sikkama; Es kae˽kohe poolõ tä kaḱk; Kaḱi ega üt́s umalõ poolõ˽laḱka Rõu; naaśs mi̬i̬ss põh́a poolõ `kakma t́sial peräh, et kos tä lät́s; inemise˽`kakva˽`tüühhü mineḱit Vas; Susi nipsaśs leevä kõ̭gõ väädsega ärʔ ja kaḱk `mõtsa minekot Räp b. (vihastamisest, tülist) Kakub süät nigu äŕg kui tõist ärgä näeb Nõo; küll kaḱiva viil tõnõ tõsõlõ sõńno Plv c. (naermisest) `kaknuva `naaru Plv; Esi kakk naaru, `hambaʔ intsile, ei saa sõnnagi suust; Noʔ kül‿sai naatuss naaru `kakma, ess jovvagi inämb pitä Vas

katkuma2 `katkuma Khk; (ta )kakkuss, -oss Rõu Vas Se a. katkema löŋŋad `katkuvad, kui löng `katki tuleb [kangakudumisel] Khk b. (katki) kuluma Piḱä `kanga vidämisega˽kakku õ̭ks tsuvvaʔ alt ärʔ - - kõ̭gõ joostõn Rõu; `perse all (istumisel) ka kakkuss [riie] Vas; Tü̬ü̬ man `aet́e `kaskallõ vi̬i̬l räbik `pääle, muido kask `veiga `võidoss ja kakkoss; Viiso oĺliva˽muido `veiga hüä˽ja `keŕge a `veiga rutto õ̭nnõ ar `kaḱsevvaʔ, ko paĺlo `ḱaumist oĺl Se Vrd katkema, katknema