[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

katel katel eP/katõl Khn/ Ote, kattel R, g `katl|a, g -e S Vig Kse Hää Hls, kat́el g `kat́le Krk, kateĺ g `katlõ Lei; kata|l I Äks SJn Kõp T, -ĺ Urv Rõu Vas, g `katla; n, g `katla V(`kat́la Lei)
1. a. (suur) keedunõu; pada kattel `lähtä `metsa (keeb üle) VNg; oli `irmu, et `laŋŋed `katla `saunas Vai; katel pöleb (katlapõhja nõgi põleb), ilm akab kurjaks minema Khk; Tüdruk seereb tuimuidu, ei keeda katelt (sööki) Vll; pane tuli `katla `alla; jöva oida mitte, katel tuleb üle Jaa; `Vihma akkab tulema, `katla maik on supi sihes; Kui katel keedu `aegu `kangest `aurab, siis läheb `talve sulaks; Kes `katlast sööb, teeb musta peaga poja Pöi; katel `seisis `koldes koogu `otsas Muh; katel keeb üle Emm; Must nagu `katla persse Han; `katla sees soendakse tulist vett; `katlas ei keedeta `toitu Juu; ilo ei panda padaje, ei nägo `kaunis kattela Kod; katel kun `rõ̭õ̭vid mõstas, müüri `sisse `kinni pant Hls; mul sia kardule `kat́len; kolm `paari vett läit́s `kat́less; karjate ku `ki̬i̬ba kat́elt (last) Krk; vanast iks suuŕ `katla oĺl müürü sisen, kon eläjeile `mõskma˽tet́ti Har; `latskõsõʔ, `riipku‿iʔ ti̬ʔ `kiislat `katla külest Lut || pühitsetud vee nõu pühätvii `katla, kon um pühätvesi vasinõ Lut || (maastikutermin) kurissu katel, pöhjata maakoht, `keskel ümmargune ouk Jäm Vrd katlik b. fig idä [tuul] vieb kalad merestä, idä kagu kattelasta Kuu; `Suur kattel `ilma `kaaneta = meri IisR; saksa katel keeb koua (sakste asjad käivad aeglaselt) Emm; pada naerab katelt, aga ühetsugosed on nad mölemad Ris; vana kat́el lännu `lõhki (sünnitajast) Krk; Pada `sõimab katald, üte˽musta˽mõlõmbaʔ Urv
2. aurukatel laeva `katlad Ris; aurumaśsina katal Trm; tambis kutsuve seda katalt, kes `rongi veab Pst; `riihe`pesmise maśsinaʔ- - edimält es olõ `katlaga, vesi vei `ümbre Räp