[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 1 artikkel
kahu1 kahu R spor eP(-o LNg Mih Juu), Hls Krk TLä Võn V
1. kerge külm; jääkirme `Riided pane `nüöril nüd kohe kahusse Kuu; vähene kahu maas Hlj; `Öösel `tõmmas maa kahusse IisR; oomiku kahu varal tuuasse `metsast kas `eina vöi puid Khk; kahu pealt oo ea `menna Mih; ilm läheb kahule Tor; külmä kahuga mingä tuaga ärä Kod; `veele on kahu `peale tõmmand Plt; sii läks ära kui kahu KJn; tänä õige kahu Hls; `ü̬ü̬se om `keŕge kahu ollu, pori kõvass `võtnu Ran; ilm lätt kahulõ Rõu; kahu kostuss ärʔ Plv; `ütski es usuʔ, et tõõsõl pääväl joba kahu maah om Räp; kahuga kakk orasõ üless ja `külmäse juurõʔ ärʔ Se; kahus, kahusse pakasega pannakse võrgud jääle lume või muuga kaetud hunnikusse, kus nad kergelt ära külmuvad `Vergud labati peräst `päästämist kahusse; kui olid `kerra kahuss, siis nad enämb `panka ei `külmänd; `Vergu lina oli `joudand parajasti kahusse `mennä Kuu Vrd kahukas2
2. rüsi, kokkukuhjatud jäätükid `puostad aeab `ainult `ranna `ääre, kahud on `rohkem mere sies Jõe; `toinekerd `tuiskas ja nied `uidu`augu kahud `umbe; `Tuiskuse `ilma `kerral kui pani `uidu`augud lund täüs ja sen kahu`unnigu järel `oskas `uidumies `uidu `augu üles `löüdä; `Tostmel kahu `ääress oli `mannerg [viinaga], kust sedä siis aig-ajald `suupamass `käüdi Kuu; kevade tuul ajab jεε kahud kivi `otsa vöi rauna `peale unniku Krj; meri on kahus; tuul seal suured kahud kokku aean Ris Vrd kahv3
1. kerge külm; jääkirme `Riided pane `nüöril nüd kohe kahusse Kuu; vähene kahu maas Hlj; `Öösel `tõmmas maa kahusse IisR; oomiku kahu varal tuuasse `metsast kas `eina vöi puid Khk; kahu pealt oo ea `menna Mih; ilm läheb kahule Tor; külmä kahuga mingä tuaga ärä Kod; `veele on kahu `peale tõmmand Plt; sii läks ära kui kahu KJn; tänä õige kahu Hls; `ü̬ü̬se om `keŕge kahu ollu, pori kõvass `võtnu Ran; ilm lätt kahulõ Rõu; kahu kostuss ärʔ Plv; `ütski es usuʔ, et tõõsõl pääväl joba kahu maah om Räp; kahuga kakk orasõ üless ja `külmäse juurõʔ ärʔ Se; kahus, kahusse pakasega pannakse võrgud jääle lume või muuga kaetud hunnikusse, kus nad kergelt ära külmuvad `Vergud labati peräst `päästämist kahusse; kui olid `kerra kahuss, siis nad enämb `panka ei `külmänd; `Vergu lina oli `joudand parajasti kahusse `mennä Kuu Vrd kahukas2
2. rüsi, kokkukuhjatud jäätükid `puostad aeab `ainult `ranna `ääre, kahud on `rohkem mere sies Jõe; `toinekerd `tuiskas ja nied `uidu`augu kahud `umbe; `Tuiskuse `ilma `kerral kui pani `uidu`augud lund täüs ja sen kahu`unnigu järel `oskas `uidumies `uidu `augu üles `löüdä; `Tostmel kahu `ääress oli `mannerg [viinaga], kust sedä siis aig-ajald `suupamass `käüdi Kuu; kevade tuul ajab jεε kahud kivi `otsa vöi rauna `peale unniku Krj; meri on kahus; tuul seal suured kahud kokku aean Ris Vrd kahv3
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|