kagu1kaguRKeiKosHJnKJn, kakku-KuuVNgLüglõunaida, SO kagu on `louna ja ida vahel; kagust tuleb keik, kagust tuleb suvi, kagust tuleb talv ja kagust tuleb ma`i·lma ots. ja kui kagust tuleb külm, on aga külm. aga kui kagust tuleb sue, on aga siis ka sueJõe; `lounat kagu jääb kagu `puoleKuu; `pohja kaguVNg; tuul puhub kagu poolt, ommiku `lõuna pooltKosVrdkakk5
kagu2kaguNõoOteSanKan(-ku) RõuVasSe(-go) vaata kui kagu kaśs `tulli mulle `sülleNõo; kaku suurõ lumõ`uarma tahaʔ om tuisanuʔKan; Kagu˽tu̬u̬ mõ̭nõ ao sais, sõ̭ss nu̬u̬˽vitsa˽`lätvä˽pruumisRõu; kagu ma võta; kagu ma lää; kago om hereśk, käüse naard ja ińdsitässSeVrdka2