kagarikkagari|k g -kuNõoKamKanUrv(g -gu) VasRäp 1. lina seemnekupar talomiiss sai kagarikest ka jupikõse rahhaKan 2. kidur, vilets põõsas, puu vms vana su̬u̬ pedäjä kagarik; Ku no lumi är˽lätt, sõ̭ss saa na˽puhmakagarigu maha˽ragudaʔUrv; pedäja kagarikuʔ ja kuusõ kagarikuʔ taah su̬u̬ pääl omaʔ ei kasuvaʔ kunage suurõstRäp || pulstunud juuksed Võta kamm ja suiʔ uma kagarik silles. Kas sa arit umma kagarikkuVas Vrdkagrak, kakar3, kägarik